Rahvusarhiivi ajaveeb

Iseseisvusmanifesti sünd

Rahvusarhiivi ajaveebi esimene postitus annab asjaosaliste silme läbi ülevaate sellest, kuidas sündis Eesti omariikluse seisukohalt üks olulisemaid dokumente – iseseisvusmanifest.

Ferdinand Petersen: “Põgenevate Vene ja pealetulevate Saksa vägede vahel oli oodata võimutühikut, mispuhul Eestimaa muutub sõltumatuks võõrastest võimudest ja siis avaneb võimalus kuulutada välja Eestimaa iseseisvus. Valitsus kaalus mitmeid võimalusi iseseisvuse väljakuulutamiseks võimalikult üheaegselt üle maa: kirikutes, teatrites, vallamajades, koolides ja sõjaväeosades. Otsustati, et iseseisvus tuleb kuulutada rahvale teadmiseks välja riikliku aktiga „Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele”, enne kui maa vallutavad sakslased. Manifest pidi kuulutama, et Eesti on demokraatlik vabariik ja kutsuma kokku Eesti Asutava Kogu, kes määraks lõplikult Eestimaa riikliku korra ja maa valitsemise alused. See otsus tehti tõenäoliselt 15. veebruari koosolekul. Juhan Kukk võttis enda peale manifesti kava koostamise mõneks järgmiseks valitsuse koosolekuks. 19. veebruari valitsuse koosolekul rõhutas J. Vilms, et Eesti seaduslik rahvuslik valitsemise võim ei tohi mingil juhul saada katkestatud ega hävitatud vooraste vaenulike jõudude poolt. /…/

Koosoleku lõpul kuulati ära J. Kuke koostatud „Iseseisvuse manifesti” kava, mis oli üldsõnaline ja rohkem nagu meeleoluline lendleht. Ma toonitasin, et momendil ootab rahvas valitsuselt selgeid juhendeid ja käske tegutsemiseks. See manifest on momendil põhiline riigivalitsemise akt. Manifest peab sisaldama iseseisva Eesti riigi maa-alalised ja õiguslikud põhialused, määruse Asutava Kogu kokkukutsumiseks, selgitama Eesti sojaväelaste staatuse, et neid ei saaks tembeldada väejooksikuteks Vene sojaväest, ja määrused riigivalitsuste edaspidise tegevuse kohta koigi kodanike julgeoleku ja varanduse kindlustamiseks. Manifest peab andma selge tõotuse, mis on rahval oodata oma Eesti riigilt, kui asutakse seda verega kaitsma.

Manifesti kiire väljatöötamine pandi sellejärele J. Kuke, F. Petersoni ja J.Jaaksoni peale, kusjuures Jaakson pidi olema juriidiline asjatundja. Manifesti väljatöötamisega ja laialisaatmisega ei tohtinud viivitada. 19. veebruari valitsuse koosolek lõppes hilja õhtul. Läksin koosolekult koos J. Kukega tema korterisse Väike-Tartu maanteele. J. Jaakson meiega ei olnud. Ta oli lahkunud koosolekult enne meid kokkusaamist määramata. Koosolekutele tulemine ja sealt väljuminetoimus ükshaaval ehk kahekesi.

Oli külm ja vaikne veebruari öö. Proua Kukk oli ärevalt oodanud meest koju. Ta tõi meile teed, istus viivuks küsima viimaseid uudiseid ja tõmbus tagasi, kui rahustasime, et praegu ei ole veel põhjust kartuseks.

Asusime kahekesi üksmeelselt vormima manifesti põhimõtteid ja sõnastust. Kaalusime sõnu ja lauseid, nii et manifest väljendaks eesti rahva püüdlusi, oleks kooskõlas rahvaesindajate enamuse seisukohtadega, et mõtted ja väljendused oleksid selged ega võimaldaks edaspidi väärtõlgitsemist. Rõhutasime üksikasjaliselt eestlastega poliselt asustatud Eesti maa-ala ulatust, tulevast valitsemise korda, kodanike vabadusi, kohustusi, õigusi ja kaitset. Püüdsime anda manifestile niisuguse sisu, et see oleks nagu lühendatud kujul põhiseadus, vankumata pidamiseks rahvale ja tulevastele riigivõimu teostajatele.

Tähelepanematult oli saabunud hommik. J. Kukk pani valged lehed kirjutusmasinasseja asus manifesti algteksti viies eksemplaris edasisaatmiseks Päästekomiteele ümber kirjutama. Proua Kukk tuli pakkuma hommikukohvi. Väljas oli öö möödunud rahulikult. Ma lahkusin oma Viru tänava korterisse, kus mind oli öö läbi rahutult oodatud.

Manifesti lõplikku teksti pärast seda kollegiaalselt enam ei arutatud. Mõned eksemplarid saatis Päästekomitee usaldusmeestele maakondadesse. 24. veebruari hommikul haarasin trükikojast väljunud manifestilehe ja veendusin veelkord, et minu ja Kuke koostatud algteksti ei oldud parandatud ega täiendatud. Ladumisel oli lisandunud vaid kirjavigu. Me ei olnud pannud manifestitekstile allkirja, olles arvamusel, et Päästekomitee avaldab selle enda nimel. Teadmatuks on jäänud, miks manifest avaldati Maapäeva vanematenõukogu nimel, sest nõukogu koosseis ei olnud määratletud. Selgituseks on, et Päästekomitee asutamine oli teada ainult vähestele.”

Esmakordselt ilmunud: Ferdinand Petersen. Mälestusi ja tähelepanekuid. Tallinn 2001.

image

Ferdinand Petersen (1887-1979). Osales veebruaris 1918 iseseisvusmanifesti koostamisel, sama aasta novembris võimu ülevõtmisel Saksa okupatsiooniasutustelt ning seejärel vabatahtlikuna Vabadussõjas (Tallinna kaitsepataljoni kooliõpetajate roodus). Foto: EFA.A.453.8

Juhan Kukk: Manifesti projekti kokkuseadmine anti minu hooleks. Võtsin seda kõige suurema ettevaatusega teha, sest niihästi minu ametikohas – Ühistegevuse Büroos – kui ka erakorteris oli igal ajal läbiotsimisi karta. Üksikute paberiribade peale sai siiski kava valmis visatud, mis kommisjoni poolt heakskiitmist leidis. Ühel veebruari esimestest päevadest kogus vanemate nõukogu ühes maavalitsusega ja erakondade esitajatega jälle „Haritlaste klubisse”, kus malelaudade taga istudes manifesti projekt läbi harutati ja vastu võeti. Lõpulikuks redakteerimiseks määrati kommisjon (Ast, Veiler, Kukk), kes ilma suuremate muutusteta minu projektile lõpuliku kuju andis. Seega oli iseseisvuse manifest valmis. Nüüd tekkis tema laialisaatmise ja paljundamise küsimus. Tallinnas teda trükkida oli tol ajal täiesti võimata, sest kõik trükikojad seisid enamlaste kontrolli all. Ka käsikirjaliste ärakirjade valmistamine teiste linnade jaoks oli hädaohtlik, sest kui see enamlaste kätte oleks sattunud, oleks kindlasti kõiki Maapäeva ja Maavalitsuse liikmeid kinnivotmine ähvardanud. Siiski valmistati temast paar ärakirja (Pärnu, Haapsalu ja Tartu jaoks), mis voodri vahele ja saabastesse peidetult alal hoiti. Alguseksemplar sai minu poolt hoiule antud Tööerakonna tolleaegse asjaajaja K. Tiitso kätte, kes ta veekindlas ümbrikus kokkurullitult kuskil kindlas paigas kuni 24. veebruarini alal hoidis.

Esmatrükk: Juhan Kukk. Kuidas Eesti iseseisvuse manifest sündis. – Vaba Maa 1919, 24. veebruar Taastrükk: Jüri Vilms mälestustes. Koostanud Hando Runnel. Tartu 1998, lk 382–385.

image

Juhan Kukk (1885-1942).Veebruaris 1918 osales iseseisvusmanifesti koostamisel. Valiti tööerakondlasena Maanõukogu, Asutava Kogu ning Riigikogu I ja II koosseisu liikmeks. Foto: EFA.A.453.7

image

Meeleavaldus iseseisvuse väljakuulutamise puhul Pärnus 24. veebruaril 1918. EFA.2.430

Mälestuskatkendid ja fotod pärinevad Rahvusarhiivi koostatud kogumikust: Iseseisvusmanifest. Artikleid, dokumente, mälestusi. Koost. Tõnu Tannberg ja Ago Pajur. Toim. Katre Kaju ja Helina Tamman. Tartu: Rahvusarhiiv, 2014

Lisaks Juhan Kuke ja Ferdinand Peterseni mälestustele sisaldab raamat veel rohkem kui paarikümne tollaegse olulise riigitegelase ja sõjaväelase meenutusi ning kolme põhjalikku uurimust. Jaan Undusk kirjutab Iseseisvusmanifesti intertekstuaalsusest, Ago Pajur dokumendi sünniloost ja Hent Kalmo enesemääramise saatuslikust tunnist. Raamat on illustreeritud rohkete fotodega ning sisaldab mitmete omariikluse sünniga seotud dokumentide äratrükke.

Kogumikku on  võimalik osta  Rahvusarhiivi veebipoest ja alates 19. maist raamatupoodidest.

One comment on “Iseseisvusmanifesti sünd

  1. Pingback: Ajavaod. Riigi mehed: Juhan Kukk | Rahvusarhiivi ajaveeb

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 2. Apr 2014 by in Huvitav arhivaal, Trükis and tagged , , , .

Navigeerimine

%d bloggers like this: