Rahvusarhiivi ajaveeb

Fotograaf Aleksander Funk

Aet Tran-Tõnissoo, arhivaar

Rahvusarhiivis leiduvate Esimese maailmasõja teemaliste fotode seas on mitmeid, mille autoriks eestlasest fotograaf Aleksander Funk. Ühel neist fotodest, mida näete ka siin, on koos sõduritega poseerimas ka fotograaf ise.

EFA.231.0-58369

EFA.231.0-58369

Kuid Rahvusarhiivis pole hoiul mitte ainult üle 80 Aleksander Funki pildistatud foto, meie arhivaalidest võib leida ka ülevaate fotograafi traagilisest, kuid ajastule nii iseloomulikust saatusest.

Aleksander Funk sündis 01.11.1884 Tartus, kus tema isa töötas lukksepana F. Faure tehases ja ema oli õmblejanna. Peale kooli lõpetamist asus A.Funk tööle fotograafi-õpilasena Tartu fotograafi Aleksander Stadeni firmasse. 1908 kolis ta koos ema, venna ja õega Peterburgi ja asus tööle Vene keisrikoja piltniku ning Venemaa fotoreportaažide aluspanijaks peetava Carl Bulla juurde, kus töötas 1914. aastani.

Kui mõnede rindel tehtud fotode juures on Funki nimetatud vabatahtlikuks Tartust, siis Funk ise kirjeldas oma rindele sattumist nii : „Imperialistliku sõja alguses saatis peremees mind fotograafina rindele sanitaar-rongiga, mis sõitis Peterburgist Varssavi alla. Imperialistliku sõja jooksul sain sõjaväeosadega, milles teenisin, viibida Poolas, Galiitsias ja Bessaraabias.“  (ERAF.130SM.1.14462-1. Lk. 64)

Aleksander Funk teenis Tema Imperaatorliku Kõrguse Valitsejanna Keisrinna Aleksandra Feodorovna Tsarskoe Selo sõjaväe väli-sanitarrongi nr. 143 fotograafina. Muide, sama rongi peal teenis sanitarina 1916.a. luuletaja Sergei Jessenin ning vähemalt kahel Aleksander Funki tehtud fotol – mida küll Rahvusarhiivis pole – on luuletaja väli-sanitarrongi sanitarina jäädvustatud.
1917. aasta jaanuaris saabus Funk komandeeringusse Petrogradi, kus viibis revolutsioonini ja rindele enam tagasi ei läinud. Aeg oli ju selline, et just sündmuste pildistamisega tegelevale fotograafile tegevust jätkus. Nii on Rahvusarhiivis näiteks 36 Funki fotot Eesti Vabariikliku Liidu poolt Eesti autonoomia toetuseks organiseeritud Petrogradi eestlaste meeleavaldusest 26.03.1917, millest üks on postitusele lisatud, aga teisi võib FOTISes näha.

EFA.114.3-2507

EFA.114.3-2507

1917 töötas Funk fotograafina ajakirja „Ogonjok“ juures, töötades samal ajal ka ajakirjade „Iskra“ ja „Solntse Rossii“ toimetustes. 1918 asus Funk tööle Muinsuskaitse osakonna foto-osakonna juhatajana ja õhtuti oli fotograaf sõjaväe-inseneride kursustel. 1922 asus teenima Sõja-Tehnilisse kooli. 1918. aastal sai Aleksander Funk kirja oma nooremalt vennalt Rudolf Funkilt, kes oli jõudnud tagasi Eestisse, ning kutsus sinna ka vend Aleksandrit, õde ja ema. Petrogradi Kontroll-Opteerimise Komisjoni arhivaalidest (ERA.28.2.2453. Lk 1) saame lugeda, et 20.01.1921 on Aleksander Funk tunnistatud Eesti Vabariigi kodanikuks. Ometi ei lahkunud Funk Petrogradist. Selgitus leidub samas optandi-toimikus – nimelt on seal laulatus-tunnistus selle kohta, et Tartust pärit Aleksander Funk on 04.10.1921 laulatatud Wilna kubermangust pärit 1903. aastal sündinud neiu Anna Tumaschiga (ERA.28.2.2453. Lk 5). Pole ju sugugi lihtne jätta maha tasuv töö ja ümber asuda uude kohta, kui on tarvis pere toita.

Saatuslikuks said Aleksander Funkile liiga tihedad sidemed Eesti Leningradi peakonsulaadiga. 1923. aastal plaanis Funkide perekond külaskäiku Eestisse. Taotlust vormistades märkas konsulaadi töötaja, et Funk on ametilt fotograaf ning palus pildistada end tööd tegemas. Peale selle tellimuse täitmist tuli palveid pildistamiseks teisigi – küll paluti pildistada saatkonna töötajaid, küll banketti; küll 3. aprillil 1923 peakonsulaadile toimunud rünnaku jälgi. 1923. a. aprillis toimus Aleksander Funki jaoks saatuslik kohtumine. Nimelt tutvustas asekonsul Peeter Tauk Funki kindral- konsul Viktor Tombergile ( 1937. aastast Viktor Tarmas) ja sekretär Karl-Konstantin Rostfeldtile, kellest Funk töises keskkonnas pilte tegema hakkas. Pildistamise ajal päris sekretär Karl-Konstantin Rostfeldt Funkilt 56. laskurdiviisi ja 28. laskurdiviisi kohta. Et Rostfeldtil pidavat nendes tuttavaid mehi teenima, kellele tahaks kirjutada. Funk lubas nende diviiside asukohad välja uurida.

Kui Funk juba asju kokku pakkis, küsis Tomberg temalt, et kas mõni kasutamata fotoplaat veel järel on. Oligi. Seejärel palus Tomberg ümber pildistada ühte dokumenti. Funk täitis selle palve.
Mõni aeg hiljem tõi Funk valmis pildid ära. Rostfeldti jaoks oli Funk välja uurinud, et 56. laskurdiviis peaks paiknema Luugas, 56. laskurdiviis aga Peterhoffis. Tombergile andis Funk üle Tombergist, Taukist ja Rostfeldtist tehtud fotod. Teise karbiga olid Funkil kaasas maiparaadi pildid, mida Tomberg ka huviga sirvis, paludes ajutiselt enda kätte pilte, kus rongkäigus oli näha soomukit ja marssivaid kursante. Neid paraadil tehtud pilte Funk enam tagasi ei saanud, kuna hiljem Tomberg väitis, et olevat pildid kaotanud (ERAF.130SM.1.14462-1. Lk. 149).

Kui eelmisi lõike lugedes on tekkinud küsimus, miks neid pisiasju nii pikalt on siin kirjeldatud, siis paraku just need juhtumid määrasid Funki edasise saatuse. 10. märtsil 1924 arreteeriti Leningradi Kriminaaljälituse agentide poolt “nekaya grazhdanka“ Elizaveta Genrih, keda kahtlustati väärisasjade NSVL-st välja smuugeldamises. Arreteeriti ka naisega kaasas olnud tundmatu meesterahvas, kes identifitseeriti miilitsa poolt kui Eesti Leningradi peakonsulaadi sekretär Karl-Konstantin Rostfeldt. Rostfeldti käest leiti läbiotsimise käigus koopiad mõnedest Petrogradi sõjaväeringkonna salajastest dokumentidest ning ümbrik, mille peale oli kirjutatud „Härra Tombergile“ ning kus sees kirjake: „Kallis Konstantin Karlovitch. Nähtavasti tuleb nüüd läbiotsimine. Kardan end kompromiteerida. Edastan kõik selle sulle Elizaveta Vasiljevna kaudu, kes juhuslikult oli mul külas. Peida see kõik ära. Kui mind istuma pannakse, toeta ja aita mind välja. Sinu Vladimir.“ (ERAF.130SM.1.14462-1 Lk. 40)

Rostfeldt väitis alguses, et jalutades kohtas juhuslikult oma tuttavat Elizaveta Genrihit, kes palus härra Tombergile kinnise kirja edasi anda ning nende paberite sisust pole Rostfeldtil aimugi. Kuid kui oli arreteeritud ka kirjakese autor Vladimir Remesnikov, kes tunnistas, et oli Rostfeldti palvel andnud informatsiooni ning selle eest ka tasu saanud, siis 01. mail 1924 tunnistas Rostfeldt end süüdi spionaažis. Paraku sai Rostfeldti tunnistustes Aleksander Funkist professionaalne spioon, kes üritas müüa sõjatehnika fotosid, pildistas ümber varastatud salajasi dokumente ning ise pakkus Rostfeldtile müüa andmeid vene sõjaväeosade paiknemise kohta. Nende Rostfeldti tunnistuste alusel arreteeriti Aleksander Funk 1924. a. juunis. Funk tunnistas, et kuigi ta andis andmeid Eesti Leningradi peakonsulaadile, ei saanud ta selle eest tasu ja Tombergi poolt pakutud kümmet naela keeldus vastu võtmast, kuna kartis mahalaskmist; ja et kuritegu sooritades ei osanud ta ette näha tehtava tagajärgi.

05.10.1924 mõistis Leningradi Sõjaväe Ringkonna Sõjatribunal Funk’-i süüdi Krk § 66 I osa järgi ja määras karistuseks § 58 I osa järgi mahalaskmise. Üllatama paneb, et kui tõepoolest luureandmete kogumisega tegelenud Karl-Konstantin Rostfeldti puhul oli mahalaskmine juba samas kohtuotsuses muudetud 10-aastaseks vangistuseks kogu vara konfiskeerimisega, siis Funk, kes tegelikult spioon polnudki, sai pehmendusteta surmanuhtluse. Kas tähendas see, et noorem ja väledama mõttejooksuga Rostfeldt taipas, mida temalt oodatakse, lihtsameelsemal Aleksander Funkil polnud aga oskust piisava „siirusega“ kahetseda asju, mida ta ju korda saatnud polnudki? Või oli sellise otsuse taga venelaste lootus vahetada Aleksander Funk välja kellegi venelaste jaoks vajaliku Eestis tabatud isiku vastu? Sellise sisuga Väliskomissariaadi noot igal juhul esitati 19. augustil 1925, kus nõuti kiiremas korras vastust küsimusele, kas eestastel on huvi Funki saatuse vastu või mitte (ERA.1609.1.581).

Siiski, 02.02.1925 muudeti Kesktäitevkomitee Presiidiumi otsusega ka Funki surmanuhtlus 10- aastaseks vabaduskaotuseks + 5 aastat õiguste äravõtmist. 1924-1928 kandis Funk karistust Leningradi vanglas, 1928-1931 Kemi linna vanglas/laagrites, kus langetas puid ja kaevas kraave. 1931 vabastati Funk karistuse kandmisest ning ta asus vaba töötajana tööle fotograafina Valgemere-Balti kanali ehitusele.

Funk ei kaotanud lõplikult lootust kunagi Eestisse pääseda – näiteks on Välisministeeriumi arhiivis (ERA.957.13.755. Lk. 39) säilinud EV peakonsuli Leningradis Aleksander Warma kirjeldus A.Funki käigust konsulaati 1933.a. septembris „Rasked elutingimuse on mehel närvid täitsa „läbisöönud“ ja ta on sedavõrd terroriseeritud, et vaevalt õhta pimedas julges peakonsulaati tulla. Sooviks väga oma perega Eestisse sõita, kuid kardab tarvilikke samme astuda, oletades, et GPU teda ehk järsku kaduda laseb, kui kuuleb tema soovist“ ja „Arvab, et kui mõniaeg vaba inimesena elanud on, siis jälle tahe ja julgus tagasi tuleb.“ Warma kirjutab, et mõni aeg hiljem Funk saatiski (endise) naisega oma ja tütre pildid ning sai ka Eesti välispassi. Warma andis Funkile toetuseks 100 rubla ning Warma ise arvas, et kui välisministeerium seda lubaks, siis tuleks Funki veel paar kuud rahaliselt toetada, kuni tal õnnestuks Eestisse pääseda.

Peale kanali ehituse lõpetamist 1933.a jätkas Funk tööd Valgemere-Balti kombinaadis, teenides seal kuni 1935. aastani. 1936.a. viidi üle Rõbninski veesõlme ehitusele ja 1937.a. vallandati sealt koondamise tõttu. 1937.a. septembris lahkus A. Funk Rõbninskist tööd otsides ning peatus Moskvas, Kalininis, Novosibirskis, kuid ei jäänud kuskil tööle, kuna ei leidnud sobivat korterit. 1938.a. mais kolis Funk Rõbninskist Voroneži, kus asus tööle „Sojusfotos“ Peale kahte kuud tööd „Sojusfotos“ läks Funk üle „Fotokinotrusti“ valitsusse sealsamas Voroneži linnas. 1938.a. mais viidi Funk Voronežist üle Borisoglebski linna, kus ta töötas Gosfotografias No 1 kuni oma arreteerimiseni 03. augustil 1939. Näib, et julgeolek oli jõudnud teise ringiga Karl-Konstantin Rostfeldti uurima, kes jällegi kord kinnitas, et tema tundis Aleksander Funki kui professionaalset spiooni. Mingeid tõendeid Funki vastu aga polnud, nii et hoolimata suuresõnalisest süüdistusest ei andnud talle muud ette heita, kui seda, et tema näol on tegemist sotsiaalselt ohtliku elemendiga.

11. jaanuaril.1940.a. karistati A. Funki erinõupidamise otsusega VNFSV KrK § 58 „a“ järgi 8 aastase vabaduskaotusega. Aleksander Funk suri 05.09.1940 Mordva ANSV’s Temlag’is


 

Märkus: kui pole märgitud teisiti, siis on andmed pärit uurimistoimikutest ERAF.130SM.1.14462-1 ja ERAF.130SM.1.14462-2

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 29. Jan 2015 by in Foto, Huvitav arhivaal and tagged , , , , .

Navigeerimine

%d bloggers like this: