Rahvusarhiivi ajaveeb

Aasta siis oli 65 – TRÜ peahoone põleng

Liivi Uuet, arhivaar

Esmaspäev 20.detsember 1965 oli Tartus rahulik sompus päev. Tartu Riiklik Ülikool elas oma tavalist elu, mida lähenevad jõulud ei seganud, ametlik vaba päev oli alles 1.jaanuar. Õhtul toimus ülikooli aulas solistide kontsert. Viimane usin füüsikalaboratooriumi töötaja lahkus majast veidi enne 23.

21.detsembri hommik aga algas suurele osale tartlastest hirmsa uudisega, millest teadasaamiseks oli vaja vaid välja minna. Kesklinna kohal oli taevas punane. Põles ülikooli peahoone. Pärast sõjapõlenguid polnud Tartus sellist tulekahju olnud.

Tulekahjust teatati kell 4.37. Saadeti välja 2 paakautot ja 10 tuletõrjujat,kes jõudsid kohale kell 4.42. Häire anti ka kõigile teistele Tartu tuletõrjeüksustele ja salkadele. Esimese salga saabumisel oli alumise korruse koridoris suitsu, põles teise korruse põhjapoolne osa, tuli käis välja selle hoovipoolsetest akendest. Allkorruse kell, kümnete üliõpilaspõlvkondade traditsiooniline kohtumispaik, näitas 3.45. Esialgselt ei tehtud piisavalt vaatlusi, mistõttu ei alustatud tulekahju lokaliseerimist õieti: see jätkas levikut kolmandal korrusel,pööningul ja katusel. Alates 4.50 saabus uusi peamiselt vabatahtlikke tuletõrjujaid ja vähevõimsaid tuletõrjeautosid. 4.55 toimus laboris plahvatus, mille järel tulekahju paisus. Kell 5.10 põles pööning umbes pooles ulatuses, põhjapoolse osa neljast ruumist kandus tuli niihästi üles, läbipõlenud põranda kaudu alla kui kõrvalolevasse aulasse. Komandosid oli selleks ajaks koos sõjaväe komandoga 12. Kell 5.30 langes sisse aula lagi. Kell 5.40, tund aega pärast esimeste komandode saabumist, oli tulekahju lokaliseeritud ja sai alustada selle kustutamist. Kell 6.15 tulid abiks 11 komandot maalt. Veevedamiseks kasutati ka piimaveoautosid. Kuna peahoone ligidal ühtki tuletõrjehüdranti polnud, toodi kustutusvesi pikkade voolikuliinidega kaugemalt, isegi Raekoja platsilt. Õnneks oli temperatuur paar kraadi üle nulli ja polnud karta vee jäätumist. Kell 10.20 saabus Tallinnast operatiivgrupp,mille ülem Vaarmann võttis juhtimise üle. Ametlikult lõppes kustutamine kell 14.00. Kustutustöödel osales 22 tuletõrjeautot, 95 tuletõrjujat, neist 76 vabatahtlikku, 21 voolikut, lisaks neile 10 piimaautot. Üle 200 üliõpilase, ülikooli töötaja ja sõduri abistas vara (eeskätt kolmanda korruse raamatukogu) evakueerimisel ja koristustöödel. Professorid Paul Ariste ja Arnold Kask jõudsid kohale enne kella 6. Päästeti enamus raamatukogust ja osa käsikirju. Õnnetusjuhtumeid ei olnud.

22. detsembril alanud juurdluse ja sündmuskoha ülevaatus näitas kurba pilti. Hoone katus oli säilinud vaid lõunapoolses osas. Täielikult oli hävinud aula ja sellega külgnenud 2. ja 3. korruse ruumid: füüsika-matemaatikateaduskonna dekaani kabinet, üldfüüsika kateedri üldpraktikumi ruumid, eksperimentaalfüüsika praktikumi ruumid, eesti keele kateedri ja soome-ugri keelte kateedri ruumid, riigi- ja õiguse ajaloo kateedri, tsiviilõiguse ja -protsessi kateedri ning riigi- ja haldusõiguse kateedri ruumid. Mitmes ruumis esimesel korrusel oli suuri kahjustusi lae sissevarisemise tõttu. Põrandad olid kaetud põlemisjäänustega, söestunud puitosade, tuha, kruusa, liiva, metallitükkide, klaasikildude, raamatute ja käsikirjade poolsöestunud lehtede, deformeerunud torude, aparaatide jäänustega. Osa lagesid ja laetalasid oli söestunud. Mõne ukse metallist kate oli paindunud ja deformeerunud. Hävisid ka neis ruumides olnud teadus- ka kultuuriväärtused, aparaadid ja sisseseade. Kogu peahoone põrandapinnast 6255 m2 hävitas tuli umbes 900 m2. Kahju kokku 191 000 rbl, lisaks sellele hävis uurimusi, käsikirju jms, mida rahaliselt ei ole võimalik väljendada. Suuremad kahjud olid füüsikalaborite varad, eesti keele ja soome-ugri keelte kateedrites hävis 100 000 sedelist koosnev eesti keele etümoloogiline sõnastik, teaduslikke ja üliõpilastöid, ligi kahekümne aasta vältel ekspeditsioonidel kogutud kaduvate sugulasrahvaste (liivi, vadja, vepsa) keeleaines. Seda ei asenda enam miski, sest kõnelejad olid ise juba selleks ajaks surnud. Hävis 7000 õigusteaduslikku raamatut. Enamus seminari raamatukogust jõuti õnneks tulekahju ajal evakueerida, kuigi see sai veekahjustusi. Hoone ehituskonstruktsioonide kahju hinnati 69 000 rubla.

Mis siis ikkagi juhtus? Prokuratuuris avatud 6-köiteline toimik annab sellest detailse pildi. Algusest peale oli selge, et tulekahju oli tekkinud teise korruse füüsikalaboratooriumides. Tulekahju kulg on tegelikult klassikaline näide sellest, kuidas väikesest rikkest alguse saanud õnnetus algul aeglaselt, siis aina kiiremas tempos laieneb, kuidas liituvad uued tegurid, olgu siis tehnilised või inimtegevus. Tulekahju põhjuseks oli teise korruse akendeta labori põrandas olev alalisvoolu juhe, mis tekitas plekist ventilatsioonitorus parasiitvoolu. Toru puutus kokku niihästi kanali ja selle juures oleva vineerseinaga kui ka ka põrandal olnud raudvitsaga, mis ilmselt oli ühenduses pinge all olnud alalisvoolu seadmetega. Parasiitvoolu tõttu kuumenesid kontaktühendused 300-600 kraadini, kohati isegi kuni 1500 kraadini (terase sulamistemperatuur), seda tõestas ventilatsioonitorusse sulanud auk. Ruumi nurgas oli puitkast vineeritükkide, puuklotside jms, põrandal oli paberitükke ja muud prahti. Tulekahju sai alguse põranda all kella 24 ja 1 vahel, kuid kulges aeglaselt, sest õhku pääses ligi vähe ja vahelael oli savitäidis. Kuid kui ventilatsioonitorru oli tekkinud auk, oli tulel vaba tõmme levimiseks. Kell 3.45 põles läbi peahoone elektrikella juhe. Kuid häire anti alles 50 minutit hiljem ? Ja, sest majas ei olnud, mis tänapäeval eriti võõrastav lugeda, mingeid tulekahjuandureid. Maja valvas üksainus inimene allkorrusel peaukse juures, tema ülesannete hulka ei kuulunud majas ringkäigu tegemine. Ja kui ta lõpuks tuletõrjesse helistas, ei vastanud seal keegi, nii et ta jõudis vahepeal rääkida juba haldusprorektoriga. Kui tuletõrje kohale jõudis, ei osanud koristaja neid kohe juhatada elektri peakilbini, et vool välja lülitada.

Mis edasi sai, on kirjeldatud juba eespool. Üle tunni aja kulus tulekahju lokaliseerimiseks, voolikuliinid tuli vedada kaugelt, sest maja lähedal olev tuletõrjehüdrant oli paari aasta eest suletud, Tartu tuletõrjel polnud ühtegi mehaanilist autoredelit, ka peale kella 10 Tallinnast kohalejõudnud tehnika oli vananenud. Majas oli vahtkustuteid, kuid puudusid süsihappekustutid.

Jah,võib öelda, õnnetus ei hüüa tulles. Tegelikult õnnetus hüüdis, isegi kaks korda. Eelhoiatus, et tuleohutusega pole põhimõtteliselt asjad korras, tuli juba 29.oktoobril, kui Vanas Anatoomikumis puhkes tulekahju katkisest ahjust. 18.detsembril tundis oma kabinetti astunud dekaan suitsulõhna. Ruumid vaadati üle, kuid midagi ei leitud. Kas käidi ka kõrvalolevas akendeta laboris, ei mäletanud hiljem keegi.

Niipalju siis väga lühidalt sellest kurvast sündmusest. Kuidas fööniks tõusis tuhast, on juba järgmine lugu. Aga peahoone taastamine toimus selle aja oludes hämmastava kiirusega. Kui vaja, saadi kõik: fondid, materjalid, tööjõud ja muu. Järgmise õppeaasta alguseks oli hoone välisilme juba korras. Kell vestibüülis näitas jälle õiget aega. Aula sai lõplikult valmis 1967.a. kevadel lõpuaktuseks.

 

 

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 21. Dec 2015 by in Huvitav arhivaal, Määratlemata.

Navigeerimine

%d bloggers like this: