Rahvusarhiivi ajaveeb

Võitlus näljaga. 19. sajandi näljahädad Eestis

voitlus_naljaga

Tänases ajaveebipostituses tutvustab ajaloodoktor Kersti Lust 2015. aasta lõpul trükivalgust näinud dokumentide kogumikku „Võitlus näljaga. 19. sajandi näljahädad Eestis“ (290 lk). Kõikidel huvilistel on 59 tekstidokumenti hõlmavat ja rikkalikult illustreeritud raamatut võimalik osta Rahvusarhiivi veebipoest ja suurematest raamatupoodidest üle Eesti.

Kogumiku eesmärk on anda võimalikult laiale ajaloohuviliste ringile aimu peatoiduse probleemist, millel oli meie esivanemate elus keskne tähtsus, kuid mis praegusaja Eesti lugejaskonna jaoks on väga vähe tuntud teema. Rängemad näljahädad tabasid Eesti ala aastatel 1807–1808, 1840–1842, 1844–1847 ja 1867–1869 ning neil olid rasked demograafilised tagajärjed: suremus kasvas ja sündimus langes. Kuna teema on vähe tuntud, on blogipostitus tavalisest pikem.

Üldkäsitlustes ja kohaloolistes käsitlustes pole see problemaatika täiesti tähelepanuta jäetud või kõrvalossa lükatud mitte selle vähese tähtsuse või aktuaalsuse pärast – toiduabi vajab ka tänases Eestis väga suur hulk inimesi –, vaid seepärast, et tegemist on ebamugava teemaga, mis ei sobitu meie mineviku kujutamise üldsuundumustega. Seda mitmel põhjusel; siinkohal nimetan vaid mõnda.

Esiteks annab Eesti viimase kahekümne aasta aja-, kooli- ja ka teaduskirjanduses tooni lähenemine baltisaksa traditsioonilisele käsitlusviisile ning keskendumine baltisakslaste ja eestlaste koostoimimisele meie „ühiskodus” ning baltisaksa aadli kirjeldamine agraaruutjate, kultuurivahendajate ja heade mõisahärradena. Tutvustatavas kogumikus avaneb erinev pilt.

Teiseks ei sobitu näljateema meie 19. sajandi ajaloonarratiiviga seetõttu, et tavapäraselt peetakse seda aega iseloomustavaks märksõnaks moderniseerumist. Ometi ei tohi unustada, et sajandi keskpaigani kuulusid lahutamatult Eesti talurahva elu juurde kroonilised toimetulekuprobleemid, mis võtsid aeg-ajalt näljahäda ulatuse. Muidugi polnud Baltikum ainus paik Euroopas, mida nälg tabas, kuid suurem osa mandrist vabanes näljaohust siiski juba 19. sajandi teise kümnendi lõpuks või keskpaigaks, sajandi teisel poolel esines selles ilmajaos peatoidusekriise veel vaid ida- ja põhjapoolsetel äärealadel, kas ekstreemsetes loodusoludes või ühiskondlik-majanduslikult ning poliitiliselt korralduselt mahajäänud maades, nagu Vene impeeriumis (sh Baltikumis).

Eelöeldust johtub, et näljahädad olid eeskätt n-ö inimeste kätetöö, ühiskonna sotsiaal-õiguslike ja sotsiaal-majanduslike suhete tulemid ning seetõttu ka suuresti ennetatavad ja ärahoitavad. Käsitluse aluseks on rahvusvahelises teaduskirjanduses „entitlement approach’i“ nime all tuntud suund, mis väidab, et näljahäda ei teki mitte lihtsalt toidu puudusest, vaid sellest, et erinevatel ühiskonnagruppidel on erinevad õigused sellele. Väga lühidalt võib selle seisukoha kokku võtta järgmiselt: näljahäda tekib, kui põllumehe saak äpardub, tööjõu suhteline hind toidu suhtes langeb (s.o toit kallineb ja töörahva palk odavneb) ja osa inimesi jääb tööta ning väga paljudel puudub õigus nälja- ja sotsiaalabile. Nälg ohustas talupoegi mitte niivõrd turuga vähe seotud elatusmajanduse tõttu, vaid pigem nende allasurutud positsiooni ning balti aadli ja riigi kõrgete nõudmiste tõttu. Talurahva haavatavus johtus niisiis paljuski sellest, et mõisnikud ja riik omastasid ülemäära suure osa nende tööviljadest.

Ebamugavust valmistab nähtavasti ka see, et näljaohvrite arvu (s.o liigsuremust ehk seda, kuivõrd ületas suremus nälja ajal ja vahetult selle järel tavapärast taset) aitas oluliselt tõsta võimukandjate ja eliidi hulgas levinud, majandusliberalismi õpetusele tuginev dogmaatiline usk isereguleeruvatesse turgudesse, mis õigustas vähest sekkumist, ning hoiak, mille järgi inimese vaesus oli tema enese süü. Eliidi seas oli laialt levinud arusaam, et paljud vaesed ei vääri abi ning „valimatu“ abi teeb rohkem kurja kui head. Mõlemad arusaamad on siinmail jätkuvalt populaarsed.

Näljahädad ei puudutanud ühtviisi kogu talurahvast, vaid rohkem selle vähese maaga või maata osa. Viimased moodustasid sajandi keskpaigas Eestis juba enamuse. Talurahva süvenev kihistumine ja alamate kihtide vaesumine iseloomustas 18. sajandi teist ja 19. sajandi esimest poolt kogu Euroopas.

2073_1_205_2

Popsi maja (1920). EAA.2073.1.205

Siiski oleks ekslik arvata, et nälg oli Eestis suuresti vaid vaeste probleem. Näljakriiside ajal kaotasid paljud peremehed oma talu. 1840ndatel jäi mitmel pool Lõuna-Eestis oma kohast ilma lausa enamik peremehi. Teisalt aga polnud talust väljatõstmises või ise kohast loobumises midagi uut või harjumatut – pärisorjusest vabastamise järel käisid talud sageli käest kätte ja pererahval oli samal kohal vähe asu, ainult nälja tingimustes toimus see laostumise ja pankroti hinnaga.

Jaagu talu vana taluhoone Palli külas. EFA.554.0-181900

Jaagu talu vana taluhoone Palli külas. EFA.554.0-181900

Kogumiku dokumentidest ilmneb, et talurahvast ei saa vaadata üksnes kannatajatena. Valdadel ja jõukamatel peremeestel oli kahetsusväärselt suur roll selles, et talurahva vaesemale osale jagatud näljaabi oli liiga pisku.

Eesti pole ainus maanurk, kus 19. sajandi näljahädad on unustusehõlma vajunud. Õigupoolest mäletatakse ja meenutatakse neid peamiselt seal, kus on võimalik osutada rõhuvale võõrvõimule kui süüdlasele (nt Iirimaal ja Indias). Erinev on olukord vaid Soomes, kus Vene keskvõime ei süüdistata, ent näljatemaatika on jätkuvalt ajaloolaste huviväljas. Soome puhul oli aga näljahädade levikul väga suur roll klimaatilistel tingimustel ja nii ei lange kogu vastutus nende rahvale osaks saanud ränkade katsumuste eest vaid toonastele kohalikele võimudele, eliidile ja jõukamale talurahvale.

N327

Leivaküpsetamine Muhus – perenaine teeb leivale riste, AM N 327, Eesti Ajaloomuuseum

Näljakriise on vaja uurida, sest nad annavad väga hea võimaluse tungida mineviku ühiskonda, saamaks ettekujutust tollastest sotsiaalsetest vahekordadest, ühiskonna lõimitusest ja mobiliseerimisvõimest, kommunikatsiooni toimimisest, majanduslikust võimekusest ja ühiskondlik-moraalsetest hoiakutest. Nälg tabas küll vaid üht (ehkki suuremat) osa ühiskonnast, kuid näljahäda suhtes tuli hoiak kujundada pea kõigil selle liikmeil, sest hädalised vajasid abi. Kogumikus saavad sõna väga erinevate kihtide esindajad, talust ära aetud talusulastest Vene siseministri ja keisrini välja.

Kogumikust leiab nii normatiivseid (ettekirjutused, ringkirjad, instruktsioonid, publikaadid) kui ka tegelikku olukorda kirjeldavad dokumente (ettekanded, kirjavahetus, kaebused, kroonikad).

Koostaja tänab kõiki, kes näljahädasid käsitleva kogumiku valmimisse panustasid.

Siinkohal pakume lugeda ühe dokumendi 1840. aastate kriisi ajast, mis ülejäänud kahe näljaajaga võrreldes oli nii kestuselt kui ka geograafiliselt haardelt märksa ulatuslikum. Eriti rängalt tabas see Lõuna-Eestit.

949_1_534_45

EAA.949.1.534

949_1_534_45p

EAA.949.1.534

949_1_534_46

EAA.949.1.534

949_1_534_46p

EAA.949.1.534

949_1_534_047

EAA.949.1.534

Tartu sillakohtuniku ettekanne Balti kindralkubernerile Jevgeni Golovinile Sangaste vallas nälgivate laste kodust väljakihutamise ja neile kostivanemate määramise kohta. 18. jaanuar 1847.

Teie Kõrge Ekstsellents suvatses oma möödunud aasta 30. detsembri kõrge käsuga nr 5298 teha siinsele sillakohtule ülesandeks uurida, kas siitpoolt edasi saadetud teade, mis Sangaste mõisalt sealse talupoisi Kusta Pödderi surnukeha leidmise puhul laekus, nimelt, et sealsamas on korduvalt leitud sõnnikuhunnikutest lapsi, kes on sinna peitu pugenud, vastab tõele ja millest niisugune silmatorkav nähtus on põhjustatud, ning uurimise tulemustest Teie Kõrgeausust viivitamata teavitada; ning selle ülesande täitmiseks on sillakohtul au ette kanda alljärgnevast.

Sangaste mõis on koos temalt selle asja kohta nõutud seletusega, mille originaal on siinjuures lisatud, esitanud ka alljärgneva nimekirja, kus on üles loetud 53 osalt last, osalt juba peaaegu täiskasvanud noorukit ja neidu, kes kas kui vanemateta orvud või siis oma vanemate laiskuse või hoolimatuse, aga osalt ka omaenda kalduvuste tõttu ilma kindla elatusallikata ringi hulkusid. Nendest kaheksa, nimekirjas ristiga märgitud poissi vanuses 11 kuni 17 aastat – kaasa arvatud surnud Gusta Pödder (või Petersohn) – on nimelt need, kellest igaüht on leitud kuuel kuni kümnel korral mõisa sõnnikuhunnikutest peitupugenuna. Sangaste mõis on sealjuures ühtlasi teatanud, et nende isikute praegu veel elus olevatel vanematel ei ole praegu üldse mingeid vahendeid ei enda ega oma laste ülalpidamiseks. Muidu aga on mõisavalitsus kevadel neist igaühele andnud kolmandiku vakka odraseemet, mis ka tõepoolest maha külvati, kuid põua tagajärjel äpardus saak täielikult.

Eelmise aasta maikuus oli vallakohus kõik nimekirjas olevad lapsed külade vahel ära jaotanud, kuid nad ei jäänud paigale, vaid hakkasid varsti hulkuma ja jooksid laiali. Külmade ja rõskete ilmade saabudes, septembris ja oktoobris, kogunesid nii lapsed kui ka nende vanemad mõisa viie rehe juurde, kus nad osalt tööliste leivakottidest, osalt rehtedest endist endale toitu varastasid. Kui aga rehepeks novembrikuus lõpetati, ujutas kogu see räbalais, nälginud ja peavarjuta inimeste jõuk üle kõik mõisa soojad ruumid ning sealjuures olid need eespool juba nimetatud kaheksa poissi palju kordi end sõnnikuhunnikusse peitnud, nii et selle korralageduse igapäevaseks muutumisel oli mõisavalitsus sunnitud tegema vallakohtule ülesandeks sundida kõiki taluperemehi kordamööda nädala kaupa ühte nendest isikutest toitma; kuigi Sangaste mõisa 200 taluperemeest olid juba ilma nendetagi sunnitud enda juures majutama umbes 750 ülearust inimest, kes läksid vallale juba 1846. aastal maksma ligikaudu 2000 hõberubla ning kelle tõttu ka ülejäänud vallaliikmed satuksid vaesusse, kui neid eelnimetatutest ei peaks vabastatama.

Seejärel siin üle kuulatud Sangaste valla esindajad on mõisavalitsuse andmed kõigiti õigeks tunnistanud ja kinnitanud, et paljud kõnesolevad isikud, kes on korduvalt taludesse tagasi toodud, ilmuvad ikka ja jälle mõisasse, ning et kuigi vallakohus on ka osa nende vanemaid korduvalt karistanud, pole sellest hoolimata olnud võimalik nende tagasipöördumist takistada. Sangaste mõisa selgituses eraldi välja toodud ja nimekirjas kahe X-ga märgitud Märt Kocki poja Adami ema on poisi teatel vallakohtu alla antud, ja et naine ei saanud salata poisi kodust väljaajamist, on teda selle eest karistatud; väidetavat tahtlikku kägistamist on ta aga kangekaelselt eitanud.

Praegusel hetkel on abi vajavad lapsed taluperemeeste vahel sel kombel ära jaotatud, et nad käivad üle kogu valla külakorda, hiljem määratakse neile magasiaidast ka toetus, milleks härra kihelkonnakohtunik on juba loa andnud, kuid ikka on väga raske neid isikuid veenda neile määratud kohtades paigal püsima.

Lõpuks, mis puutub Kusta Pödderisse (ehk Petersohni), siis peab sillakohus veel teatama, nagu selles asjas eraldi ette võetud juurdluse tulemusena ilmnes, et tema vanematel – vabadik Jaan Pödderil ehk Petersohnil, kes on üle 60 aasta vana, ja tema naisel Sophiel, kes on 40 aastat vana ja kellega Jaan Pödder nelja aasta eest oma teise abiellu astus – tuli hoolt kanda ainult 12-aastase Gusta ja veel ühe rinnalapse eest, kuna üks vanem, juba leeritatud tütar on ühes talus teenija, 14-aastane tumm poeg Paap aga elab mõisas; ja et nad hoolimata sellest, et naine on terve ja täies jõus ning ka Jaan Pödder on veel ikka töövõimeline, Gustast üldse ei hoolinud, rääkimata sellest, et talle vajaliku toiduse eest hoolt kanda, vaid jätsid ta täiesti omapäi, mida nad aga ainult sellega vabandada mõistsid, et neil endalgi midagi ei olnud ja et nad seetõttu olid sunnitud poisi oma mureks jätma minna endale ise toitu otsima.

Lõpuks tuleb üldiselt märkida, et Sangaste vallas on niinimetatud vabadike arv ebatavaliselt suur ning kujutab endast kogu ülejäänud, niigi puudust kannatavale vallale väga suurt ohtu, liiatigi et ta aja jooksul üha kasvab. Seetõttu näib, et ainus, möödapääsmatu ja hädavajalik vahend selle rahvarohke valla täieliku vaesumise vältimiseks on leida veel töövõimelistele vabadikele mingi töö, sest taluperemehed üksi ei ole võimelised neid rakendama, ja nad lähemal ajal tööle sundida, sest juba liiga tihti tuleb ette, et töövõimelised isikud ei taha töötada, vaid eelistavad mugavamat vabadikupõlve ning arvestavad toetusega, mida neile magasiaidast lõppude lõpuks siiski tuleb anda, ja seda töötavate vallaliikmete arvel.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 22. Jan 2016 by in Määratlemata.

Navigeerimine

%d bloggers like this: