Rahvusarhiivi ajaveeb

Aasta siis oli 1975 – lehmad ja autasud

Liivi Uuet, arhivaar

Eelmisel aastal vaatlesin oma lugudes aastat 1965. Sel aastal teen aga hüppe: siirdun aastasse 1975.

0-128884_fk

EFA.307.0-128884 Leida Peips lüpsmas, 1975. Suure tõenäosusega lüpsab oma isiklikku lehma, sest ta lüpsab käsitsi ja lehm on keti otsas.

Kümne aastaga Eestis muutunut ei saa paari reaga kokku võtta. Seetõttu vaid paar märksõna aastast 1974: rajati suuri tööstus- ja juba ka teenindusettevõtteid, oma edulugu alustas ansambel „Apelsin“, Avo Pikkuus osales Rahutuuril, ilmus soome keelest tõlgitud „Avameelselt abielust“ (tiraaž 50 000, lisatiraaž 1975. aastal), vähemalt suuremates linnades näitas televiisor juba kolme programmi ( Eesti, Moskva ja Leningrad), Põhja-Eestis veel lisaks kolm Soome programmi. Soome keelest arusaamine muutus haritud inimese vältimatuks tunnusmärgiks. Aga koolides käis ikka võitlus vene keele ja NSVL rahvaste ühise ajaloo õpetamise parandamise eest, kohtu alla anti endised omakaitselased, kellest 5 meest mõisteti surma, arreteeriti teisitimõtlejaid. Laiemas plaanis – alustati BAM-i (meie sajandi kangelasprojekt) ehitamist, A.Solženitsõn saadeti NSV Liidust välja, ABBA võitis Eurovisiooni. Nõukogude rahvale soovis televisiooni vahendusel head uut aastat lugupeetud peasekretär Leonid Brežnev, kelle kõne oli jälle veidi pudisem kui eelmisel aastal.

Aga nagu kümme aastat varem, olid au sees tublid töötajad, sekka ka kirjanikke, kunstnikke, õpetajaid ja muid. Kui ettevõttel oli raha, siis anti neile preemiat. Riik asendas rahalise kingituse aumärgiga. Veebruari algul 1975 astus suure avalikkuse ette Eesti üks kõige kuulsamaks saanud tööeesrindlane: Viljandi näidissovhoosi lüpsja Leida Peips. 10.veebruaril anti talle kätte NSVL kõrgeim autasu: Sotsialistliku töö kangelase kuldmedal „Sirp ja Vasar“ ja Lenini orden. Autasu kätteandmisel luges ta ette peasekretär L. Brežnevi läkitatud kirja. Kaks aastat tagasi oli Leida Peips saanud Tööpunalipu ordeni. 1974. aastal oli ta lüpsnud igalt lehmalt 5200 kg piima. Eesti keskmine oli sel aastal alla 4000, Vene NFSV keskmine alla 3000. Kuulsaid lüpsjaid oli olnud ennegi, juba 50ndail aastail endistest riigimõisadest loodud sovhoosides, hiljem tuli ka uusi, kui Leida Peips jäi kõige kuulsamaks.

0-105078_fk

EFA.204.0-105078 Leida Peips sel ajal väga moodsa torusselüpsi seadmetega, 1976

Kuidas hinnata tänapäeval sellesse saavutusse, jättes täiesti kõrvale võrdluse tänapäeva lehmadega? Kõigepealt, tegemist oli näidissovhoosiga, mis asus Viljandi linna külje all headel maadel. Fondimajanduses tähendas näidismajand või ettevõte seda, et see sai kõike tootmiseks vajalikku kiiremini ja enam kui teised. Inimesed olid ka tublid. Aga kui üht lüpsjat taheti eriti esile tõsta, oli selleks lihtne viis: talle valiti paremad lehmad. Ja nii ei langenud tema „tootmisnäitajad“ ka hiljem, kui ta oli valitud algul ENSV ja hiljem NSVL Ülemnõukogu saadikuks, kes oli aastas võib-olla paar kuud täitmas oma muid kohustusi. Lehmi lüpsid teised ja igal aastal „rohkem kui mullu“. Tublid inimesed olid nad kõik. Aga Leida Peips oli siiski kõige tublim, tema sai 1981. aastal veel Rahvaste Sõpruse ordeni.

0-99823_fk

EFA.251.0-99823 Leida Peips poegadega, 1978

Lenin orden oli riigi kõrgeim autasu. Seda üldiselt autasurohkel ajajärgul siiski massiliselt välja ei antud. 1975. aasta oli viisaastaku lõpuaasta. Viie aasta plaanid täideti ennetähtaegselt, ka Viljandi näidissovhoos täitis viie aasta plaani juba juuli alguseks, kõige kibedamaks heinaajaks. Seetõttu anti 1975.a. peaaegu kaks korda enam NSVL autasusid kui eelmisel aastal. Kokku anti ordeneid 1349 inimesele. Oli 3 sotsialistliku töö kangelast, 14 inimest said Lenini ordeni, 21 Oktoobrirevolutsiooni ordeni, 6 Rahvaste Sõpruse ordeni, 168 Oktoobrirevolutsiooni ordeni, 168 Tööpunalipu ordeni, 237 ordeni „Austuse märk“ ja 896 Töökuulsuse ordeni III järgu autasu. Lisaks neile jagati medaleid töövapruse ja eeskujuliku töö eest, vapruse eest tuletõrjes, uppujate päästmise eest, tööveterani medaleid, juubelimedalit „30 aastat võidust Suures Isamaasõjast“. Kokku oli neid 9449. Esile tõsteti ka lasterikkaid emasid, kokku 429. Need kõik olid NSV Liidu autasud. Liiduvabariigi ülemnõukogu võis anda vaid aukirju, mida hoida kas kapisahtlis või raamitult seinal. Rinda neid riputada ei saanud.

0-101934_fk

EFA.204.0-101934 Johannes Käbin ja Leida Peips 2. juulil 1975 Viljandi näidissovhoosile Tööpunalipu ordeni andmisel viisaastaku plaanide ennetähtaegse täitmise eest.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 28. jaan. 2016 by in Huvitav arhivaal, Määratlemata and tagged , .

Navigeerimine

%d bloggers like this: