Rahvusarhiivi ajaveeb

Aasta siis oli 1975 – kuidas elas ja suri Eesti siga ?

Liivi Uuet, arhivaar

Talvel kirjutasin, kuidas elas Eesti lehm ja kuidas hinnati tema lüpsjaid, samuti neist kõige kuulsamast – Leida Peipsist. Lehm, täpsemalt veis, sest arvestada tuleb ka pulle ja vasikaid, on Eesti loomakasvatuse tugisammas juba enam kui sajand. Tema järel on auväärsel teisel kohal siga. Tema sugulane metssiga valiti 2014.a. järgmise aasta aasta loomaks, teadmata, kui suure tähelepanu alla ta satub. Seda tähelepanu jätkub ka tänavu. Aga aastal 1975 ? Kuidas elasid sulu- ja metsasead siis ja milline oli nende saatus pärast surma?

Alustame metsseast. Kuna katku ja muud sellega võrreldavat polnud, oleks siga pidanud elama paremini kui praegu. Maad oli sigadel käes märksa rohkem, kuid elu tegid raskeks jahimehed. 1975.a. lõpul oli Eestis 8200 metssiga, aasta jooksul oli pidanud püssi ees oma elust loobuma ligi 5000. Riiklik varumisplaan oli 40 tonni liha, sellest pool läks valuuta eest ekspordiks. Ülejäänu jäi jahimeestele. Kevadel tulid ilmusid metsa pisinotsud ja elu läks edasi. Usin jahipidamine ja külmad talved pidasid sigade arvu üsna samas suurusjärgus veel pikka aega. Jahimehed külvasid neile kapsast ja viisid talvel viljajääke, põdrad ja kitsed said lisaks heina ja vihtu. Aasta lõpul koostati ametlikul planketil aruanne, kuhu märgiti kõik lastud ulukid. Nende hulka kuulusid ka hulkuvad koerad ja kassid. Loomade varjupaiku sel ajal polnud, niisiis oli koerte ja kasside elu ohtlikum kui praegu.

Tehase Ilmarine jahimehed pärast jahti, 1978. EFA.332.0-110300

Tehase Ilmarine jahimehed pärast jahti, 1978. EFA.332.0-110300

Kodusigade arv oli ligi kaks ja pool korda suurem kui praegu: 816 tuhat. Farmid läksid tasapisi järjest suuremaks, toimus ka spetsialiseerumine ja mõned suurmajandid (sovhoosid ja kolhoosid) enam sigu ei kasvatanud. Valmisid esimesed suurfarmid Pärnu, Viljandi ja Tartu lähedal, kus seakasvatus oli korraldatud tööstusliku toomise põhimõtteil. Sea elujärg muutus halvemaks, sest ava-aedikusse ta enam ei saanud. Kunagi farmides võimutsenud nakkushaigused olid üldiselt muutunud minevikuks, uusi ei olnud juurde tulnud. Sigade arvu võrdlemisel tuleb arvestada siiski üht tegurit: sea eluiga on nüüdseks vähenenud ligi kolmandiku võrra, korraga on praegu farmides ka selle võrra vähem loomi. Kuna maainimesed asusid järjest rohkem elama kortermajadesse, siis vähenes „oma“ sigade arv. Siiski oli neid veel ligi 64 000 ehk 8 % üldarvust ühe ja kahekaupa väikelautades. Perenaine keetis neile kitsas köögis üle päeva suure katlatäie kartuleid ja tõi poest kotitäie odavat kandilist leiba, mida nimetati seakeeksiks. Oleks võinud sööta ka jõusööta, mis oleks tulnud loogiliselt võttes odavam, aga seda polnud suures rahvamajandusplaanis ette nähtud. Nii oli eesti maarahvas statistiliselt üks suuremaid leivasööjaid maailmas.

Tartu rajooni näidissovhoosi sigala, 1974. EFA.204.0-98848

Tartu rajooni näidissovhoosi sigala, 1974. EFA.204.0-98848

Viljandi rajooni Gagarini nim. Näidissovhoostehnikumi sigala, 1974. EFA. 204.0-98844

Viljandi rajooni Gagarini nim. Näidissovhoostehnikumi sigala, 1974. EFA. 204.0-98844

Kohtla-Järve rajooni Võidu Tee kolhoosi sigala, 1976. EFA.307.1-6843

Kohtla-Järve rajooni Võidu Tee kolhoosi sigala, 1976. EFA.307.1-6843

Mis sai farmiseast pärast surma ? Aastatel 1974 –1975 toodeti sealiha 80 000 tonni aastas, ehk veidi enam kui pool kogu lihatoodangust. Võrdluseks – 2014. aastal toodeti sealiha 48,7 tonni, ligi kaks kolmandikku kogu toodangust. Turustamisraskusi ja sissetoodud liha konkurentsi 1975. aastal, samuti enne ja pärast seda polnud, kõik võeti heal meelel vastu ja osteti ära. Elu oli ilus: sööda siga ja söö siis ise! Liha kokkuostuhind oli kindlaks määratud, samuti riiklik müügihind: 1.80 – 2 rubla kilo. Kas põllumees oli jõukas? Põllumehe keskmine sissetulek – 150 rubla – oli kõrgem kui Eesti keskmine. Neist 6100 autost, mis oli aastas Eestis müügiks planeeritud, jõudis eesrindlastele antud ostulubadega hea hulk maale. Eesrindlane teenis veel rohkem, kuid tihtipeale tervise hinnaga. Põllumajanduses töötas 17 % elanikest.

Aga kuidas elas ilma oma seata inimene meie sea- ja kartulivabariigis? Infot, mis kell kauplusse „liha tuuakse“ ja kui palju tuuakse , püüti hoolega meelde jätta. Kell kuus töö lõpetanud ostja seisis tühja leti ees. Maapoodides polnud toorest liha üldse, mõnel päeval nädalas toodi vaid vesist vorsti. 1975. aasta riiklike ressursside hankeplaanis oli Eestile ette nähtud 38 800 tonni liha koos 1. kategooria subproduktidega, 29 900 tonni vorsti, 38 miljonit kotletti.

Tartu Anne kauplus, 1974. EFA.204.0-98783

Tartu Anne kauplus, 1974. EFA.204.0-98783

Tõlliste kauplus Valga rajoonis,1977. EFA.204.0-107774

Tõlliste kauplus Valga rajoonis,1977. EFA.204.0-107774

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 3. juuni 2016 by in Huvitav arhivaal.

Navigeerimine

%d bloggers like this: