Rahvusarhiivi ajaveeb

Esmaabi aastast 1830

Taavi Koppel, Külli Kuusik

1830. a. laskis Eestimaa kuberner eesti keeles publitseerida ja kirikutes ette lugeda esmaabi juhendi, et talupojad oskaksid õnnetusse sattunut aidata kuni arsti (vähetõenäolise) tulekuni. Mitmeid nõuanded ja soovitused on tänapäevastega sarnased, kuid on ka päris kurioosseid. Universaalseteks ravimeetoditeks olid kunstlik hingamine, klistiir ning vee või mõne muu vedeliku pritsimine rinnale.

Lisaks meie jaoks kummalisele arusaamale kohasest esmaabist avab dokument huvitava mõistetega seotud probleemi. Juttu on uppunutest, poodutest, surnuks pekstutest jt. ning seejärel jälle elama hakkamisest. Puudub mõiste vahepeale seisundi, teadvusetuse, kohta. Kas eksisteeris arusaam, et inimene võis olla ka „natukene surnud” ehk võimeline jälle ellu ärkama? Või mõisteti, et inimene on mingis vahepealses seisundis, kuid selle jaoks puudus veel sõna.

P.S. Ärge seda kodus proovige!

 

Eeskirjad koolerast ja siberi katkust hoidumise ning kaitsepookimise kohta rõugete vastu

Meie suure armulise Keisri Härra käsu peal annab Eestimaa kubermangu kohus selle plakatiga ühe õpetuse, mil viisil tuleb neile abi teha, kes äkitselt ihu häda sisse juhtunud.

1. Anna kohe arstile teada, mis juhtunud; tema käest peab kõige parem nõu ja abi tulema.

2. Ära salli, et rahvas tungil seisab surnu keha ümber, vaid kanna teada ruttu, siiski aga meelt mõõda, pea ikka ülespidi, eemale kus pisut rahvast on.

3. Ühe hädalise abiks on neli inimest küll; mis üle seda on, tuleb ära saata kui tühi ränk.

4. Enne arsti tulemist võid sa nõnda teha, kuidas siin veel õpetakse; kõik aga meelt mõõda ja otse nõnda kui õpetus ütleb.

Nende pärast kes ärauppunud.

1. Saab ärauppunud inimene vee seest välja tõmmatud, ära salli kogunisti, et nemad hakkavad teda vaadi peal rullima, ehk käte peal, ehk voodilina peal kiikuma, ehk ka pea allapidi pöörama, mis puhas suurt kahju teeb. Vaid pea pisut ette nõrgutud, puhasta temal pale, suu ja ninasõõrmed mudast, olgu õliga kastetud sule otsaga, ehk riidenartsuga, ja vii teda kõige lähedama maja sisse sooja tuppa, pea ikka ülespidi ja pale mitte kinni kaetud.

2. Päästa teda märgadest riietest, hõõru temal terve ihu kuiva ja soojendatud riidega, ehk, mis veel parem, villase nartsuga, pane teda kesk tuba sooja sängi parema külje peale maha, nõnda, et pea ja rind pisut kõrgemal seisab kui muu keha.

3. Kui kõht on paistetanud, siis mulje teda alt ülespidi.

4. Hõõru terve ihu vooditeki all soojendatud villase riidega, nõndasamuti ka kämblad ja jalatallad harjaga, ning pane külgede alla ja jalgade vahele hästi propitud pudelid ehk hästi kinniseotud härjapõisi palava veega. Hõõru villase riidega, mis sooja viinaga on kastetud, rinna all, ja kõige enam rinnakondi otsa kohal.

5. Puhu tal õhku suhu, olgu suuga, ehk toruga, ehk õlekõrrega, ja pigista vahest nina kinni.

6. Pea kanget piiritust, ehk hõõrutud mererõikad, ehk ka läbi lõigatud sibulad nina alla, ja kudista teda sulega taga suus keele peal.

7. Pane kaks lusika täit viina ehk natuke Salmiaki piiritust sooja vee sisse, ja lase seda  taga otsast tema ihu sisse toru läbi ajada,  mis klisteeriks hüütakse.

8. Kõik, mis siin õpetati, tuleb kõige vähemalt viis ehk kuus tundi järjestikku pruukida, ning kui ärauppunud hakkab hinge suust ajama, siis kalla temale mõned tilgad teevett suhu, ehk sooja vett natuke viinaga segatud, ehk kui maias on, seda rohtu, mis Apteegi peal Hoffmannsche Tropseniks hüütakse, ja anna talle enam sooja. Kui tundub, et ta uinub magama, siis ära keela teda mitte, sest et und tema ihu rammu väga hästi kinnitab.

Nende pärast, keda külm võtnud.

1. Ära lase teda kogunisti sooja tuppa, ega veel vähem sooja ahju äärde tõsta, vaid külma tuppa.

2. Võta temal riided pealt ära ja pane lund ehk ka peeneks tõugatud jääd ümberringi terve ihu ja pale peale, et aga nina ja suu paljaks jäävad. Kui pole ega lund ega jääd saada, siis pane teda suure küna sisse, mis külma vett täis, nõnda, et pale paljaks jääb ja et pea pisut kõrgemal seisab.

3. Kui lumi või jää hakkab ihu peal pisut ära sulama, ehk ihu hakkab punaseks lööma, siis pane teda küla sängi sisse ja hakka sealsamas külmas toas tema ihu villase riidega, mis külma veega kastetud, hõõruma. Kui luu-liikmed hakkavad pehmeks minema, siis tuleb ihu ära kuivatada, ja villase riidega, mis soojaks tehtud, hõõruda.

4. Puhu temale õhku suhu, lase taga otsast tema ihu sisse sooja vett, võiga segatud, toru läbi ajada, võtta käsn, külma veega, ehk viinaga kastetud, ja vajuta seda nõnda välja, et tilgad langevad rinna peale, rinnakondi otsas.

5. Kui ta jälle hakkab elama, siis vala temale mõned tilgad sooja vett ehk teevett, natuke viinaga segatud, suhu, ja pane teda ühes toas mis paras soe on sängi peal magama, mis ka pisut soojaks tehtud, et ta sel viisil hiljutpisi sooja kannatama.

Õppetus. Suure kange külma sees ära uinu mitte magama, liiati mitte joonust peast.

Nende pärast, kes vingus on ära lämmatud.

1. Kanna teda, kes ära lämmatud on, kohe uksest välja tule ette, ja pane teda seliti maha, pea üles tõstetud.

2. Päästa teda riidest lahti, iseäranis kaela ümber ja rinna pealt.

3. Riputa külma vett tema peale, ehk pane lund ja peeneks tõugatud jääd tema pea ümber.

4. Kasta külma vett tema pea peale, ehk pane lund ja peeneks tõugatud jääd tema pea ümber.

5. Aia taga otsast tema ihu sisse toru läbi vett äädikaga segatud.

6. Hõõru tema ihu villase riidega ehk harjadega, ja pea tema nina all kanget äädikat, salmiak-piiritust ehk muud kange haisuga asja.

7. Puhu temale õhku suhu.

8. Kui ta jälle hakkab elama, siis anna temale vett äädikaga juua. Selsamal viisil tuleb ka nendele teha, kes siia viinajoomis läbi meeelst ära on.

Esimene õpetus. Ära pane mitte ahju kinni kui ka kõigevähem tukk veel sees on. Ära kanna mitte sütetuld tuppa, kui söed alles elus on. Ära heida mitte ühes kambris magama, mis hilja õlivärviga maalitud.

Teine õpetus. On sul midagi ühes keldris tegemist, mis kaua lukus seisnud, ehk pead sa väga sügava augu, ehk kaevu, ehk peldiku sisse alla minema, siis lase esite küünla tulega nööri otsas sees rippuda, enne kui alla lähed. Kui tuli ära kustub, ei kõlba sinul siis mitte sisse minna. Pane siis mõned õllevihud põlema ja viska neid sinna sisse. Pärast võid sa teist korda küünlaga katsuda, kas ta jääb põlema, või kustub veel ära, enne kui sinna ise julged alla lasta. Siiski võta ikka veel käsna, äädikaga kastetud, suhu, ehk seo omale rätid, mis äädikaga märjaks tehtud, ümber suu ja nina, kui sa alla laskud.

Nende pärast, kes ülespoodud ehk murtud on.

1. Päästa kohe sõlm kaela ümber lahti, siiski nõnda, et surnukeha käest mitte maha ei kuku.

2. Kanna teda välja tule ette, ja pane teda maha, riidest lahti, ja pea üles tõstetud.

3. Riputa külma vett peale ja rinna peale, vala vett pea peale, ehk pane pea ümber lund ehk peeneks taotud jääd, ning kaela ümber rätiku, mis külma vee ja äädikaga on kastetud.

4. Hõõru silma kohad äädika ehk Salmiak piiritusega, ja pea seda ta nina all.

5. Puhu temale otse suhu.

6. Aja temale toru läbi taga otsa ihu sisse vett äädikaga segatud.

7. Hõõru terve ihu, iseäranis aga rinnad, selja, kämblad ja jalatallad villase riidega ja harjadega.

8. Kui ta jälle hakkab elama et ta saab midagi alla neelata, siis tuleb temale lusika täis sooja vett ehk teevett äädikaga sisse kallata.

Nende pärast, keda välk ehk pikne on löönud.

1. Kui see majas on sündinud, siis tuleb teda kohe välja kanda tule ette, ja teda riidest lahti selili maha panna, pea ülestõstetud.

2. Katta terve ihu, nõnda et aga pale ja pea paljaks jäävad, mullaga ehk puulehtedega kinni.

3. Kalla pea peale külma vett äädikaga, puhu õhku temale suhu, hõõru silma kohad Salmiak piiritusega, pea seda nina all, ja kudista teda sulega nina sees.

4. Kui ta jälle hakkab elama, siis anna haigele teevett viinaga juua.

Õpetus. Müristamise ajal pead sa majas kõik aknad, uksed ja ahju lõõrid kinni panema. Väljas ehk teed käies ei pea sa mitte puu varjul seisma, vaid ennemini lageda peal istuma ehk maha heitma, olgu küll vihma käes.

Nende pärast, kes surnuks kukkunud ehk surnuks pestud näivad olevat.

1. Pea tuleb külma veega kasta.

2. Pale peale vett ja äädikat riputada.

3. Pekstud kohad tuleb veega pesta, mis äädika ja viinaga on segatud.

4. Kange äädikas ehk piiritus tuleb nina all pidada.

5. Suhu tuleb õhku puhuda, ja toru läbi sooja vett õli ja soolaga taga otsast ihu sisse ajada.

6. Kämblad, jalatallad ja selg tuleb peoti harjadega hõõruda.

Nende pärast, kes kihvti rohtu on saanud.

Kui pärast roa võtmist ehk joomist terve inimese peale pööritus ehk kange oksendamine äkitselt hakkab käima, ehk kõht hakkab haiget tegema, siis tule karta, et tema kihvti rohtu on alla neelanud. Anna siis temale nii palju kui ta iial võib vastu võtta rõõska piima, ehk sooja vett seebiga segatud, ehk kaera jahu suppi juua, ja aja seda ka toru läbi taga otsast tema ihu sisse, seni kui kõhu valu hakkab järele andma. Parem veel, kui haige selle järel hakkab oksendama. Kui teada on, et tema rohelist värvi ehk mu kihvti on alla neelanud, siis tuleb rõõska piima kõrvale veel muna valget, mis piima ehk leige vee sisse on pekstud, nõnda ka vett suhkruga ehk meega temale juua anda. Ons hullu koera rohi, ehk mu niisugune rohi, mis inimest meeletumaks teeb, siis antakse temale teevett juua, mis musta teerohu peale on seisnud; ehk ta paju ja tammepuu koore peal, kui pole teevett mitte saada. Veel tuleb siis pea külma veega kasta.

Õpetus: Ära söö ega joo midagi, mis sul üsna teadmata on, kas sünnib seda suhu võtta. Kui sa seeni nopid, siis pane tähele, et neid mitte sekka ei sa, mis vihased on. Ära teda soolast, haput ehk rasvast rooga vask riista sees, mis kasinasti tiutatud on, ega lase seesugust rooga niisuguse riista sees ka mitte kaua seista.

Nende pärast, kes tules ehk palavas vees on ära põlenud.

Kui terve ihu on ära kõrvetatud, siis pane haige ühe künna sisse täis sooja piima veega segatud. Kui pole seda mitte saada, siis puista jahu ihu peale, ehk kata teda ümberringi poomvillaga. Kui üks koht ehk liige on ärakõrvetatud, ehk naereid, ehk muna valget, võiga segatud, peale, ehk heida poomvillad ümber ringi.

Nende pärast, keda hull koer ehk hunt on kiskunud.

1. Pese kohe haava seebiga, ehk kange soolveega, ehk leelisega, ehk kusega välja, lubjaga segatud, mis pole veel veega kastetud.

2. Ära pane kogunisti verd, mis haava seest jookseb, seisma, vaid katsu igapidi, et haav mitte kokku ei lähe, vaid nii kaua lahti seisab ja mäda jookseb, kui tal sünnib.

Üleüldse olgu see esimeseks mureks, et kohe arst saab kutsutud, kes kõik tarvilist nõu võib anda, nii kui aadrit lasta, ehk muud rohud pruukida, mis sellel teadmata on, kes pole selle peal õppinud. Antud Tallinnas Eesti peal 9. viinakuuu päeval 1830. aastal.

Parun Budberg

Eestimaa kuberner

J Lutkens, kubermangu kohtuvanem

J. Rosmarien, kubermangu kohtuvanem

parun v. Rossillon, kubermangu kohtuvanem

parun v. Rosen , kubermangu kohtuassessor

J. G. Steinberg, sekretär

EAA.1215.1.38, l 5-6p

eaa.1215.1.38(1)

eaa.1215.1.38(2)

eaa.1215.1.38(3)

eaa.1215.1.38(4)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 8. Jun 2016 by in Huvitav arhivaal, Külalispostitus.

Navigeerimine

%d bloggers like this: