Rahvusarhiivi ajaveeb

Aasta siis oli 1967 – „Täna 25 aastat tagasi“

50 aastat tagasi, märtsikuus 1967 ei olnud televiisorit veel igas peres. Maal oli paljudes kohtades pildi nägemiseks lisaks aparaadile ka kõrget antenni vaja. Kuid võimalusel õhtul istus suur osa neid õnnelikke eesti peresid kord nädalas teleri ette, et vaadata legendaarset saadet “Täna 25 aastat tagasi!”

Valdo Pant saates "Täna 25 aastat tagasi" . Veebruar 1967. Foto A. Alla. RA, EFA.331.0-96880

Valdo Pant saates “Täna 25 aastat tagasi” . Veebruar 1967. Foto A. Alla. RA, EFA.331.0-96880

Saatesari algas esmaspäeva, 30.mai 1966 viluvõitu õhtul kell 21.16, kui raadios alustanud ja Eesti Televisiooni üheks tuntumaks reporteriks kujunenud Valdo Pant istus suures telestuudios kaamerate ette. Metronoom tiksus.

Valdo Pant saates "Täna 25 aastat tagasi". September 1966. Foto Valdur-Peeter Vahi. RA, EFA. 204.0-38743

Valdo Pant saates “Täna 25 aastat tagasi”. September 1966. Foto Valdur-Peeter Vahi. RA, EFA. 204.0-38743

Valdo Pant alustas: „Täna 25 aastat tagasi oli reedene päev. Ilm oli soojem kui täna – Tallinnas oli + 22 kraadi. Ajalehed kirjutasid kevadistest põllutöödest hobulaenutuspunktides ja talundites. Linlased päevitasid Pirital. Keegi nendest inimestest ei teadnud ega julgenud arvata, et lõppemas on viimane rahuliku elu kuu, et juba kolme nädala pärast algab sõda…“ Saatejuhi teksti taustaks näidati ajalehti, 30ndate aastate filmikroonikat, riigipiiride muutmist Saksamaa nõudel. Aprilli alguses toimunud Taani ja Norra vallutamisest vestles Valdo Pandiga selle pealtnägija Anton Vaarandi, kes viibis 1941.a. kevadel Norras. Saade lõppes ülevaatega Barbarossa plaanist ja selle elluviimise kuupäevadest. Saade lõppes kell 21.45. Järgmine saade oli eetris nädala pärast, ja kõige viimane saade jõudis vaatajateni 3. septembril 1970. Saateid tehti kokku 313, nende pikkus varieerus poolest tunnist 55 minutini.

Saated olid eetris vähemalt kord nädalas, kuid suurte ja meile oluliste sündmuste ajal, näiteks augustis-septembris 1944 ka lausa üle päeva. Ei olnud suvepuhkust, sest just suviti oli sõda kõige ägedam: 1942. aastal sakslaste rünnak rünnak Stalingradile ja sündmused Põhja-Aafrikas, 1943. aastal Kurski lahing, 1944. aastal teise rinde avamine ja sõjasündmused Eestis.

Saadete peamine autor oli Valdo Pant, kuid lahingut ei võida vaid kindral ja telesaadet ei tee vaid üks inimene. Nimetagem siin tema olulisemad kaastöölised ja abilised: alates esimesest saatest toimetaja Aare Tiisväli, režissöör Vello Kallaste, assistent ja hilisem režissöör Mai Uus, kunstnik Linda Andreste, autoritena terve hulk inimesi, mainitagu siin Aare Tiisvälja ja Juhan Nurmet. Mälestuste jutustajate ja intervjueeritavate aadresse võis leida Eestist, aga ka Berliinist Sahhalinini. Ainult mitte Rootsist või Kanadast…

Hiiumaa kaitselahingutest osavõtnud Tahkuna poolsaarel septembris 1966. Foto Olev Koska. RA, EFA.204.0-69974

Hiiumaa kaitselahingutest osavõtnud Tahkuna poolsaarel septembris 1966. Foto Olev Koska. RA, EFA.204.0-69974

Selle aja tehnika ei võimaldanud määrata telesaate vaatajate arvu, seega pole teada, kui palju inimesi vaatas esimest saadet. Kuid peagi istus suur osa Eesti rahvast vähemalt kord nädalas õhtul peale kell üheksat oma must-valge televiisori ette, et saada teada mis juhtus Venemaa avarustes, Vaiksel ookeanil, Põhja-Aafrikas, Berliinis, Pariisis, Bagdadis. Kuidas kulgesid operatsioonid Cicero ja Ramzai, mida sai Tokios oma malepartnerilt teada Richard Sorge ja kuidas 18.novembril 1941 sõitis üle Vaikse ookeani itta 30 Jaapani lennukandjat, pardal 360 pommituslennukit. Miks ei suutnud nende teed jälgida Ameerika kõrgetasemeline raadioluure, mis oli raadioside järgi võimeline määrama iga lennukikandja asukoha? Oli võimeline, kuid raadiosaatjad olid jäetud tühjadesse sõjasadamatesse väikestele laevadele, samad radistid oma raadiokäekirjaga lobisesid seal endiselt. Aga lennukandjad ise liginesid Havaile, sihiks Pärlisadam, kus juba ammu ei otsitud pärleid.

Tänapäeval võib küsida, mida sai range nõukogude tsensuuri raames loodud saade anda, et sadu tuhandeid inimesi aastaid end vaatama panna. Saatesari oli kavandatud Nõukogude Liidu Suure Isamaasõja daatumite raames. Esimene sissejuhatav saade jõudis valgustada sündmusi Euroopas kuni aprillini 1941 ja operatsiooni Barbarossa põhipunkte, järgmised kümme sakslaste sõjaettevalmistusi, kaheteistkümnendas saates algas sõda. Sellest saatest alates lõpeb iga saade lausega „Võiduni oli jäänud veel … päeva“. See võidupäev oli 9. mai 1945. Kuid saatest kujunes kogu Teise Maailmasõja ülevaade ja see lõppes 3. septembril 1970. Saadet vaatav põlvkond teadis senise kirjanduse või koolitundide järgi üht-teist Moskva, Stalingradi või Kurski lahingutest, kogu Teise Maailmasõja sündmustest märksa vähem või ainult üksikuid fakte. Nüüd sai ta kõigist sündmusest huvitavas esituses teada palju rohkem, ka sellest, mis toimus lahinguväljadest eemal staapides, hotellitubades, saatkondades… Saated kujunesid tõelisteks pärlisadamateks, kus põnevus, traagika, aga ka ootamatud ja naljakad juhtumid köitsid vaatajaid nii, et neid kommenteeriti või jutustati ümber hiljem veel omavahelgi. Aukartust äratab autorite töö kirjanduse (millest osa oli NSV Liidus kahtlemata erifondis) läbitöötamisel, foto- ja filmimaterjali leidmisel, sündmustest osavõtnute otsimisel. Kuid loomulikult kannab saatesari oma aja märke. Sõja ametlikust kuvandist ja sündmuste tõlgendamisest tuli kinni pidada, samuti jätta kõrvale ametliku ajaloo jaoks ebaolulised asjad. Nii ei olnud saadetes juttu Eesti–NSVL vastastikuse abistamise paktist, metsavendadest või sõjapõgenikest üle mere. Samuti vaikiti näiteks ka sellest, miks 1944. aasta Varssavi ülestõusu ajal vaatasid nõukogude väed seda teispool Vislat rahumeeli pealt, lastes „ebaõigetel“ poolakatel verest tühjaks joosta. Teherani, Jalta ja Potsdami konverentside sisu on samuti „redigeeritud“.

Viimases saates tehti lühike fotode ja filmilõikudega ülevaade kogu sõjast ja vastati vaatajate küsimustele. Siin mõned vastused:

  • „Tänane viimane saade kannab numbrit 313
  • Kõige kõrgemas auastmes esineja oli admiral Filipp Oktjabrski, kellele see jäi viimaseks intervjuuks, Ungaris vestlesime kindralpolkovnik Geza Revesiga, endise kaitseministriga.
  • Kõige kaugemalt sõitis esinema Nikolai Jurtšakov Lõuna-Sahhalinilt.
  • Kõige sagedamini on saates esinenud kaupluse „Moldaavia“ juhataja, endine pardalaskur Reginald Renter, kes tegi sõja läbi Stalingradist Viinini.
  • Esinejate üldarv umbes 300-350 inimest, kes on kokku vestelnud 1100-1200 korral
  • Kõige väsimatum mees meie aktiivist on meile terve väikese raamatukogu võõrkeelset sõjakirjandust tõlkinud Juhan Nurme, kirjastuse Valgus, korrektor.“
Teletöötajad, nende hulgas Valdo Pant, Rein Karemäe, Endel Haasmaa vestlemas. 26. august1967.  Foto Valdur-Peeter Vahi. RA. EFA.412.0-3166778.

Teletöötajad, nende hulgas Valdo Pant, Rein Karemäe, Endel Haasmaa vestlemas. 26. august 1967.  Foto: Valdur-Peeter Vahi. RA.,EFA.412.0-3166778.

Ja päris lõpuks – töö oli pingeline, kuid jätkus ka saatetegijate oma elu. Saategrupi liikmetel sündis nelja ja poole aasta jooksul neli last, viimane augustis 1970. Ja saate lõpp – nelja ja poole aastane Ville Pant sõidab juba jalgrattaga.

Metronoom tiksub.

Liivi Uuet, arhivaar

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 31. märts 2017 by in Foto, Määratlemata.

Navigeerimine

%d bloggers like this: