Rahvusarhiivi ajaveeb

Filmipärandi populariseerimisest põhja- ja lõunanaabrite näitel

Rahvusvaheline Läänemeremaade filmiajaloo konverents, mis toimus 2.-4. novembrini vastavatud Filmimuuseumis ning kandis järjekorranumbrit neli, omandas sel aastal uue kuju. Nimelt lisandus pealkirja all “Cinematic Dynamics of Separation and Alliance, 1945–1960” toimunud konverentsile sel korral ka temaatiline filmiprogramm, mis tõi Filmimuuseumi kinoekraanile rea konverentsi tänavuse fookusega seotud vähetuntud 1950. aastate filme Eestist, Soomest, Lätist ja Poolast ning filmipärandi töötuba, millest mõne sõnaga lähemalt.

Filmipärandi töötoa läbi viimiseks saabusid kultuuriministeeriumi toel Eestisse Mikko Kuutti Soome Rahvuslikust Audiovisuaalinstituudist (KAVI), kes kõneles KAVI digiteerimisüksuse sisseseadmisest ja Lina Kaminskaitė-Jančorienė Leedu sihtasutusest Meno avilys, kes tutvustas nimetatud sihtasutuse käivitatud filmiharidusprogrammi.

koolitus-00001Mikko Kuutti tutvustamas KAVI digitaalteenuste üksust. Foto autor Mati Mänd (Rahvusarhiivi filmiarhiiv).

Kui Eestis jõustus vastav seadus käesolevast aastast, siis Soomes on (kodumaiste) filmide arhiveerimine kohustuslik juba 1984. aastast. KAVI filmikogu koosneb umbes 1500 täispika filmi 6600 koopiast ning kasvab iga aastaga keskeltläbi veerandsaja filmi kaupa. Praeguseks on kõik arhiivile üle antavad filmid digitaalsel kujul, mis tähendab, et pärast 2012. aastal toimunud kinode nn digirevolutsiooni ei ole KAVI-le enam üle antud vabatahtlikkuse alusel kogutavaid välismaiseid filme – kui filmilindi puhul oli odavam see arhiivile anda kui hävitada, siis digiformaatidega seda “muret” ei ole.

Kuutti sõnas, et kuigi nn digirevolutsiooni oli paari aasta jooksul ette näha, toimus üleminek siiski ootamatult järsult – kuna Soome viimane filmilabor, kus arhiiv lasi teha säilituskoopiaid, läks digirevolutsiooni tuultes pankrotti, seati 2011. aastal KAVI-s sisse digitaalteenuste üksus (digital services unit). Kusjuures KAVI oli Soomes esimene, kes hakkas filme 4K resolutsioonis näitama – Finnkino hankis esimesed 4K projektorid alles möödunud aastal. Võrdluseks: Eestis hakkas 4K kinopilti esimesena näitama 2014. aastal avatud Viimsi kino, seejärel Finnkino Baltikumi sõsarfirma Forum Cinemas; Rahvusarhiivi filmiarhiivil puudub senini kinosaal.

4K resolutsioon ei ole aga niisama edvistamise küsimus – kui projitseerida saab edukalt ka 2K kvaliteedis, siis 4K on oluline justnimelt filmipärandi säilitamisel, sest kiirelt arenevas tehnoloogiamaailmas jääks 2K resolutsioonist restaureerimisel juba väheks. Praeguseks on KAVI valmistanud umbes 220 4K resolutsioonis DCP-d (Digital Cinema Package), nende hulgas ka 1959. aasta “Sampo”, mis oli Läänemeremaade filmiajaloo konverentsi filmiprogrammi avafilmiks. Mis toob aga omakorda järgmise küsimuseni – kui kinolevisse jõuab aastas mitusada uut filmi (nt Eestis ca 250-300), siis kus ja kellel oleks soovi vaadata vanu filme? Sarnaselt mitmetele teistele filmiarhiividele ja –instituutidele arendab ka KAVI selle tarbeks portaali, mille kaudu on Soome filmipärand kättesaadav igas kodus.

koolitus-00003Filmipärandi töötuba, paremalt teine Lina Kaminskaitė-Jančorienė. Foto autor Mati Mänd (Rahvusarhiivi filmiarhiiv).

Filmiajaloolane, -kriitik ja -professor Lina Kaminskaitė-Jančorienė tutvustas filmipärandi töötoas Leedu MTÜ-d Meno avilys, mille lõid 12 aastat tagasi 15 inimest erinevatest institutsioonidest, kuna puudus laiemas mõttes filmikultuuri toetus. Meno avilys alustas erinevates paikades arthouse-kino näitamisega ning hõlmab praeguseks ka teiste meediumite tutvustamist, uurimistööd, filmipärandi populariseerimist jne – peamine idee on täita filmikultuurilised lüngad seal, kus institutsioonide käed jäävad lühikeseks.

Filmipärandi populariseerimiseks hakkas Meno avilys Leedu Riikliku Keskarhiivi filmiarhiiviga koostöös filme digiteerima ja restaureerima, alustades lühidokumentaalfilmidest, millest praeguseks on virtuaalses filmoteegis vaatamiseks 26 (kõikidel filmidel on küll inglisekeelsed subtiitrid, kuid filmoteegi portaal ning filmide info vajab veel tõlkimist). Projekti eesmärgiks on aga lisaks ligipääsu pakkumisele ka kontekstualiseerimine, mis käib ühte jalga Meno avilyse viimase uue tegevusega – filmiharidusega, mille toetamiseks valmistatakse ette teoreetilisi materjale ja koolitusi õpetajatele.

Seega on nii põhja- kui ka lõunanaabrite ning nende vahele jääva Rahvusarhiivi filmiarhiivi ambitsioonid üsna sarnased, teekond ja selle pikkus nende saavutamiseks aga erinevad.

koolitus-00005Filmipärandi töötuba. Foto autor Mati Mänd (Rahvusarhiivi filmiarhiiv).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Information

This entry was posted on 5. dets. 2017 by in Määratlemata.

Navigeerimine

%d bloggers like this: