Rahvusarhiivi ajaveeb

Raamatukaupmehest poissmehe «kümne küünega» kogutud varandus heategevuseks

See ajaveebilugu on esimene postituste sarjast„Kus surijaid, seal pärijaid“, mis põhineb Rahvusarhiivi arhivaaride kokku pandud näitusel, mida saab kuni märtsi lõpuni näha Rahvusarhiivi peahoones Noora.

Martin (ka Märt) Vares sündis 1855. aasta veebruaris Tarvastu kihelkonnas Voorus taluperemehe pojana. Tasub märkida, et just samal ajal ja paigas hakkas tärkama eestlaste rahvuslik eneseteadvus. Nii otseses kui ülekantud tähenduses viljakal pinnasel kasvas ka Martinist aktiivne ühiskonnategelane. Pärast valla- ja kihelkonnakooli lõpetamist sooritas ta edukalt külakoolmeistri eksami ning töötas seejärel mitmel pool (sh Tarvastus, Helmes ja Kanepis) kooliõpetaja ja köstrina. Kõikjal korraldas ta ka aktiivselt laulukooride tegevust ja muud kohalikku seltsielu.

1885. aastal sai Martin Vares loa asutada Tartusse Kivisilla lähedale Raatuse tänavale raamatukaupluse. Vares kauples põhiliselt eesti-, saksa-, prantsuse-, inglise- ja venekeelsete raamatutega ning õppevahenditega. Samas töötas ka antikvariaat ning eestikeelse kirjanduse laenuraamatukogu, müüdi kirjatarbeid ja pudukaupu ning asus ladu. Raamatutega kauplemise kõrval tegeles Vares ka kirjastamisega. Ta on andnud välja umbes 30 raamatut, teiste seas E. Bornhöhe «Tasuja» (1888, 1900), J. Bergmanni laulud (1901), lisaks näidendeid ja kooliraamatuid. 1911. aastal müüs ta oma kaupluse Jaan Raudsepale.

Eesti Kirjameeste Seltsi ja selle eestseisuse liikmena Vares ka luuletas ja tõlkis laulude sõnu. Lisaks noodistas ta laule ja oli usin muusikakirjanduse ja nootide kollektsionäär.

B-37-4371

Martin Vares koos «mõrsja» Ella Zingeliga Tartus 1915. aastal. EKLA, B-37:4371

Martin Vares ei abiellunud kunagi. Elu lõpul kurameeris ta endast 32 aastat noorema neiu Ella Zingeliga. 1915. aasta jõululaupäeval otsustasid armastajad ühiselt vabasurma minna, võttes Martin Varese Vabriku uulitsal asuvas kodus morfiini. Enesetapu üks põhjus võis olla Varese südamehaigus. Vana aasta viimasel päeval sängitati mõlemad Tarvastu kalmistule.

postimeesew19151228_Varese_surmakuulutus_ht

Ella Zingeli ja Martin Varese surmakuulutus. — Postimees 1915, 28. (10 jaan.) detsember

Martin Varese sõbrad leidsid surnukehad juba samal päeval ning kutsusid sündmuspaika Tartu eeslinna pristavi K. Sepa. Korter pitseeriti kinni ning kuna selle peremehest jäi maha nii vallas- kui kinnisvara, palus pristav Tartu-Võru rahukogu «võtta varanduse kaitseks tarvitusele abinõud». Mõned päevad hiljem, 29. detsembril naasid korterisse rahukohtu pristav Beljajev ja pristav Sepp ning kirjutasid Martini sõbra, advokaat Lui Oleski juuresolekul üles kogu korteris leiduva vallasvara eluruumide kaupa. 727 eset sisaldav nimekiri annab suurepärase ülevaate sellest, millistes oludes endine raamatukaupmees ilmasõjaaegses Taaralinnas elas. Näiteks saab teada, et Martini elutuba ehtisid muuhulgas Kreutzwaldi, Schilleri ja Goethe büstid ning J. Rässa vabrikus valmistatud must pianiino. Veel kuulus kadunukesele Vabriku tn 10/12 asunud kinnistu koos ühe- ja kahekordse puumajaga, mille ta oli mõned aastad varem avalikul enampakkumisel 12 200 rubla eest ostnud.

 

EAA.3501.3.2938_12p

Vabriku tänava korteris leiduva vallasvara nimekiri ruumide kaupa. RA, EAA.3501.3.2938, l. 12-14

EAA.3501.3.2938_13

Vabriku tänava korteris leiduva vallasvara nimekiri ruumide kaupa. RA, EAA.3501.3.2938, l. 12-14

EAA.3501.3.2938_13p

Vabriku tänava korteris leiduva vallasvara nimekiri ruumide kaupa. RA, EAA.3501.3.2938, l. 12-14

EAA.3501.3.2938_14

Vabriku tänava korteris leiduva vallasvara nimekiri ruumide kaupa. RA, EAA.3501.3.2938, l. 12-14

Kaks aastat enne vabasurma minekut, 1914. aasta 2. jaanuaril pani 57aastane Martin Vares oma kodus kahe tunnistaja ja arsti juuresolekul kirja «täie meele-mõistusega läbimõeldud ja kindlaste ära kaalutud testamendi». Selles nendib ta, et kuna tal lähisugulasi — vanemaid, naist ja lapsi — ei ole ning ta ei soovi iseenda töö ja vaevaga kogunenud varandust üksikutele isikutele kinkida, siis pärandab ta selle «üleüldsuse kasuks heategevaks — peaasjalikult hariduslisteks otstarbeteks». Edasi loetleb Vares oma maist vara: a) raha pankades, obligatsioonides, vekslites ja võlatähtedes; b) «elutarvitused» mööbel, tepihed [vaibad], kunstasjad, söögi- ja kööginõud jne; c) raamatud ja käsikirjad; d) riided ja pesu.

 

eaa3501_3_2938_3

Martin Varese testamendi ärakiri. RA, EAA.3501.3.2938, l. 3-4

 

eaa3501_3_2938_3p

Martin Varese testamendi ärakiri. RA, EAA.3501.3.2938, l. 3-4

eaa3501_3_2938_4

Martin Varese testamendi ärakiri. RA, EAA.3501.3.2938, l. 3-4

eaa3501_3_2938_4p

Martin Varese testamendi ärakiri. RA, EAA.3501.3.2938, l. 3-4

Huvitaval kombel ei maini Martin Vares testamendis talle kuulunud Vabriku tänava kinnistut. Ehk seetõttu, et kinnistu oli koormatud võlgadega ja selle pärast käidi veel kohut. Martin tahtis, et kogunenud raha alusel moodustataks M. Varese toetusraha nimeline sihtkapital, mida pidi kasutatama kehvikute, seltskonnast mahajäetute ja väljatõugatute toetamiseks, samuti eesrindlike tööliste laste ja vallaslaste kasvatamiseks. Ka kirjanikud ja kunstnikud võisid kapitalist toetust saada, samuti keskkoolide, kunsti ja kõrgemate tehnika õppeasutuste õpilased tagasimaksu kohustusega. Toetust pidid saama ka pärandaja koduvalla Vooru ja kodukihelkonna Tarvastu kehvemad õpilased ja raamatukogu. Lisaks pidi kapitalist tehtama mõningaid annetusi ja eluaegseid makseid Martin Varese sugulastele.

Testament täpsustas, et kui punktide b ja c all märgitud vara ei peaks muud rakendust leidma, tuleks see samuti rahaks teha ning kapitaliga liita. Riided ja pesu pidid vend Jüri ja venna Antsu lesk Ann omavahel rahulikult ära jagama.

Oma viimase tahte täitjateks määras Martin Vares Konstantin Pätsi Tallinnas ning Kaarel Partsi, Lui Oleski, Johannes Voldemar Veski ja Jaan Pehapi Tartus. Revidentideks pidid saama kirjanik August Kitzberg ja õigusteadlane Juhan Jans.

Surmapäeval leiti lahkunu korteri laualt veel üks paberileht täiendustega testamendi juurde. Selles määras Martin Vares oma testamendi täitjale ja asjaajajale L. Olekskile vaevatasu ning oma mõrsja Ella Zingeli emale eluaegse toetuse (5 rubla kuus).

Ka seisis sedelil:

«Minu ja Ella surnu keha maetagu Tarvastu kirikaeda meie sugukonna matusse kõrvale — isa ema jalgade ette — minu pärisplatsile. Mälestuse märgiks pandagu loomulik krobeline raudkivi mürakas, kelle külge meie pilt, mis advokaat L. Oleski käes, tuleb kinnitada G. Lesta poolt kivisse raiutud (relief) allkirjadega.

Ella Zingel 1887–1915.

Martin Vares 1855–1915.»

1916. aasta jaanuari lõpus kinnitas Tartu vaeslastekohus Martin Varese päranduse hooldajaks vandeadvokaat Lui Oleski ja kaashooldajaks Tarvastu kandi mehe, hilisema konstaabli Jaan Pehapi. Juba mai algul taotlesid Olesk ja Pehap vaeslastekohtult luba Varesest maha jäänud vallasvara oksjonil müümiseks. Asjaajamine aga viibis keeruliste olude (1917. aastal peatati ajutiselt kohtute töö, Olesk ja Päts aga istusid mõnda aega vangis) ning pärandi vaidlustamise tõttu mitmete isikute poolt. Seepärast toimus avalik enampakkumine alles 1918. aasta juunis. Ehkki osad esemed olid selleks ajaks juba laiali tassitud, kogunes oksjonituluks umbes 10 000 marka. Testament kinnitati Tartu-Võru rahukogu poolt jõustunuks alles 1920. aasta septembris.

Nagu selgub pärandihooldajate vaeslastekohtule saadetud aastaaruannetest ja arvetest, valmistas raskusi ka Vabriku tänava majade haldamine. Kinnistutele tehtavad kulud ületasid pidevalt tulusid, sest raha kurss oli languses. Kuna Vabriku tänaval puudus kanalisatsioon, tuli eriti palju kulutada roiskvee äraveo peale. Lisaks vajasid hoonete katused ja ahjud tungivalt parandamist.

arved

Samal ajal muutusid kadunud Varese sugulased ja kirjanikud kärsituks, et pärandust juba otstarbekohaselt ei kasutata. Kõike eelnevat silmas pidades otsustasid hooldajad Vabriku tänava kinnistu müüki panna. Ehkki majad anti tulevasele ostjale üle juba 1920. aastal, sõlmiti ostu-müügileping summas 14 000 kuldkrooni alles 1926. aastal pärast rahakursi stabiliseerumist.

Ka toetusraha põhikirja koostamiseni jõuti alles 1924. aastal. 1925. aasta 18. juulil töö- ja hoolekandeministri poolt kinnitatud põhikiri järgis väga täpselt Martin Varese viimset tahet. Kuna testamendiga seatud toetusraha jagamine oli delegeeritud sihtasutusele, vabastas Tartu linna vaeslastekohus 1930. aastal L. Oleski ja J. Pehapi päranduse hooldaja kohustest. Selleks ajaks oli sihtasutuse arvele kogunenud üle 17 000 krooni. Alles nüüd (15 aastat pärast Varese surma!) asuti jagama väikesi toetusi või laene õpilastele (ajavahemikus 1930–1939 said toetust paarkümmend õpilast), sugulastele ja Suislepa raamatukogule. Seega täitis sihtasutus oma põhikirjas seatud ülesannet minimaalselt.

eaa2658_1_2

SA «M. Varese Toetusraha» 1937. aasta aruanne sihtasutuse juhatusse kuulunud Johann Voldemar Veski, Ernst Kulli ja Kaarel Partsi ning revident Friedebert Tuglase allkirjadega. RA, EAA.2658.1.2

Seda ja muutunud ühiskondlikku korda arvesse võttes (haridust hakati andma riigi rahaga, pankades olev vara natsionaliseeriti) tegi Tartu linna vaeslastekohus 1940. aasta oktoobris Tartu linnavalitsusele ettepaneku pöörduda ENSV rahvakomissaride nõukogu poole, et sihtasutus likvideeritaks ja raha (kapitali maht oli nüüdseks ca 30 000 krooni) antaks Tartu linna haridusosakonnale. 1941. aasta alguses viidigi natsionaliseerimine ellu.

Martin Varese «kümne küünega» varanduse korjamine oli seega suuresti üks tühi töö ja vaimu närimine.

Maive Mürk, arhivaar


Allikad ja kirjandus

  • EKLA, B-37:4371, Ella Zingel ja Martin Vares, Tartu 1915
  • RA, EAA.424.1.714, Martin Varese pärandusele hooldaja määramise toimik (1915–1916)
  • RA, EAA.1288.1.277, EAA.1288.1.291, EELK Tarvastu koguduse personaalraamat (1875–1938) ja surnute nimekiri (1914–1923)
  • RA, EAA.2658.1.2, sihtasutuse «Martin Vares’e Toetusraha» likvideerimise akt koos lisadega (1937–1940)
  • RA, EAA.3501.3.2938, Martin Varese toetusraha hoolekandetoimik Tartu linna vaeslastekohtu fondis (1916–1940)
  • Vello Paatsi. Pastor Holsti tulistamine ja Märt Varese edasine elu. Järelsõna. — Tuna 2004, nr 4, lk 137–140
  • Martin Varese ja Ella Zingeli surmakuulutus. — Postimees 1915, 28. (10 jaan.) detsember
  • Martin Vares. Katkendid minu mälestustest. Tuna 2004, nr 3, lk 106–117, nr 4, lk 123–136

3 comments on “Raamatukaupmehest poissmehe «kümne küünega» kogutud varandus heategevuseks

  1. Kalmer
    16. märts 2018

    Lapsena sai Tarvastu kalmistul
    Martini ja Ella pilti nende hauakivil vaatamas käidud. Nüüd on see ammu kaduma läinus.

    • Kalmer Mäeorg
      16. märts 2018

      Lapsena sai Martini ja Ella pilti nende hauakivil Tarvastu kalmistul vahel vaatamas käidud. Nüüd on see juba ammu kadunud.

  2. Pingback: Mõisa koka testament | Rahvusarhiivi ajaveeb

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Informatsioon

This entry was posted on 9. märts 2018 by in Huvitav arhivaal, Määratlemata.

Navigeerimine

%d bloggers like this: