Kadi Sikka, Rahvusarhiivi filmiarhiivi juhtivspetsialist
Kindlasti on paljud lugejad koduvideotega kokku puutunud. Vähem on aga teada fakt, et koduvideote eelkäijat oli võimalik isiklike sündmuste jäädvustamiseks kasutada juba 1930. aastatel, mil laiemale publikule tutvustati esmakordselt 8 mm laiust filmilinti. Käesolev artikkel esitleb Rahvusarhiivi filmiarhiivis leiduvaid 8 mm filme ning seadmeid, millega neid kunagi vaadeldi ja tänapäeval digiteeritakse.
1923. aastal tutvustas firma Eastman Kodak „Cine Kodak” kaamerat ja 16 mm laiust filmilinti, millest sai odavam ja seetõttu edumeelsemate amatööride seas populaarne alternatiiv tavapärasele, filmitööstuses kasutusel olnud 35 mm laiusele lindile. Õige pea, 1932. aastal jõudis aga müügile „Cine Kodak Eight” – filmikaamera, mis oli kergem, kompaktsem ja odavam ning võimaldas jäädvustada neli korda rohkem filmimaterjali kui 16 mm lindile. Uudne tehnoloogia – 2x8mm ehk standard 8 – seisnes kahepoolse perforatsiooniga 16 mm filmilindi kahekordses kasutuses: esmalt filmiti terve rulli ulatuses lindi ühele servale, seejärel pöörati rull kaameras ümber ja pilt jäädvustati teisele servale. Lõpuks lõigati lint käsitsi pikuti pooleks, misjärel moodustus 8 mm laiune ühepoolse perforatsiooniga filmilint. Nii sai algselt 25 jala (7,62 m) pikkusest filmirullist 50 jala (15,24 m) pikkune lint.
Tallinna vaated Niguliste kiriku tornist, u 1971. Katkend 8 mm filmist, EFA f 271, Pp-80351950. aastateks oli 8 mm film muutunud lahutamatuks osaks nii reiside kui perekonnasündmuste jäädvustamisel. Sellegipoolest oli filmimine endiselt keerukas, sest nõudis omajagu käsitööd: rulli kahekordset laadimist kaameras ja lindi lõikamist. Seetõttu sai laialdasem koduvideote võidukäik alguse alles 1965. aastal, kui turule tuli Super 8 kaamera koos uudse 8 mm laiuse filmilindi ja projektoritega.
8 mm filmi näitamine projektori „Bell&Howell” (USA) abil, filmiarhiivhttp://https://youtu.be/XqyahkyPkhY
Göta kanal Rootsis, 1971. Operaator: Arvo Horm. Katkend Super 8 filmist (Kodak), EFA f 686, Pp-7778 IIUuel 50 jala pikkusel ja 8 mm laiusel lindil oli väiksem, kaadrite keskel paiknev perforatsioon, mis võimaldas kaadrit oluliselt suurendada ja muutis pildi stabiilsemaks.
Kui varasemad filmilindid olid valmistatud kergesti süttivast nitrotselluloosist, siis 8 mm filmilindid enamasti tselluloosestritest: enne 1937. aastat tselluloosatsetaadist, seejärel tselluloosdiatsetaadist ning 1947. aastast tselluloostriatsetaadist, mis oli eelnevalt nimetatutest materjali säilimise seisukohalt kõige stabiilsem. Alates 1960. aastatest tootis Fuji 8 mm filmilinte ka polüestrist. (Loe materjali ja selle vananemise kohta täpsemalt: K. Korol. „8 mm filmid. Ajalugu, vananemine ja säilitamine”, ERMi ajaveeb, 22.01.2015.
Rahvusarhiivi filmiarhiivis säilitatakse ligi 600 rulli 8 mm laiust filmilinti. Neist ühed huvipakkuvamad on Evald Okase (EFA f 703) ja Enn Nõu fond (EFA f 684). Kunstnik Okase fondis säilitatakse 38 rulli 8 mm filmi, lisaks ka 16 mm linte. Filmiarhiivi suurimasse 8 mm lintide kogusse – Enn Nõu fondi – kuulub 86 filmirulli kõrval ka kaameraid, projektoreid jm materjale.
Pidulik nurgakivipanek ENSV Riikliku Kunstiinstituudi uuele hoonele, 1964. Katkend 8 mm filmist, EFA f 703 (Evald Okas), Pp-7170http://https://youtu.be/OmMckqNKdZY
Ellen Niit ja Jaan Kross, 1960. aastate lõpp. Katkend 8 mm filmist (Kodak), EFA f 684 (Enn Nõu), Pp-55928 mm film, nagu ka muu analoogkandjal filmipärand, on soovituslik esimesel võimalusel digiteerida. Esiteks ei toodeta tänapäeval 8 mm filmi vaatamiseks mõeldud projektoreid ja ka vanu töökorras projektoreid on raske leida. Teiseks paikneb 8 mm film atsetaatpõhimikul, mille peamine vananemisreaktsioon on äädikhappe sündroom (ingl k vinegar syndrome), ning selleks, et kujutis põhimiku peatamatust hävinemisest hoolimata säiliks, tuleb see digiteerida. Filmilindile jäädvustunud pildirea digitaalkujule viimine nii, et seda saaks vaadata igast arvutist või telerist, on filmiarhiivi töötajate jaoks igapäevatöö.
Filmide digiteerimine nõuab aga omajagu aega ja tööd. Filmiarhiivi konservaatorid valmistavad kõigepealt filmirullid ette: kontrollitakse seisukorda ning lisatakse algus- ja lõpurakordid (tehnilise tähistusega kaitselindid, mis lihtsustavad filmilindi laadimist projektorisse või skännerisse). Vajadusel eemaldatakse praaklõigud, uuendatakse liitekohad ja parandatakse rebestused. Filmilint puhastatakse ja digiteeritakse ning alles seejärel saab lindile jäädvustunud liikuva pildiga lähemalt tutvuda. 2×8 mm lintide digiteerimine on seejuures keerukam, sest ka spetsiaalsete lõikuritega ei olnud võimalik saavutada perfektset sirgete servadega tulemust, mis annaks digiteerimisel stabiilsema tulemuse.
http://https://youtu.be/Bj89ssao5AA
8 mm filmilindi digiteerimine filmiarhiivisFilmiarhiivi spetsialistid tegelevad ka koduarhiivides leiduva materjali digiteerimisega, kuigi 2×8 mm lintide lahti lõikamise võimalus arhiivis kahjuks puudub. Kui peaks selguma, et tegu on ka laiemale avalikkusele huvipakkuva materjaliga ning inimene on nõus filmilindid arhiivile üle andma, siis edastatakse digikoopiad kliendile sobivas vormingus (kõvakettal, DVD-l, mälupulgal) tasuta.
Huvi korral palume võtta ühendust:
Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Ristiku 84, Tallinn 10318
tel 693 8613
filmiarhiiv@ra.ee
Allikad:
Fotode, filmide, heli- ning videosalvestiste säilitamine. Rahvusarhiivi juhised, 2003
The Film Preservation Guide. The Basics for Archives, Libraries, and Museums. San Francisco, California: National Film Preservation Foundation, 2004