Pilguheit Tartu gildide ja tsunftide arhiividesse (I-osa)

Aeg mihklipäevast hingedeajani on aastasadu olnud pidude ja kooskäimise aeg. Keskajast peale olid pikka aega linnades tooniandvaks ja eeskujuks kaupmeeste ja käsitööliste ühenduste – tsunftide ja gildide – ettevõtmised.

Seekord heidamegi põgusa pilgu Rahvusarhiivis säilitatavale Tartu gildide ja vennaskondade mitmekülgsele materjalile. Tähtsaimal kohal gildide seas oli Tartu kaupmehi ja teisi olulisi Tartu linnakodanikke ühendav Püha Maria Suurgild. Käsitöölised koondusid Püha Antoniuse Väikegildi. See oli n-ö „katusorganisatsioon“, mis ühendas eri käsitööharude kutseühinguid ehk tsunfte.

Aastate vältel muutus ka tsunftikord seoses muutustega majanduses ja seadusandluses. Protsessid tsunftikorra pehmendamiseks algasid 1785. a käsitöökorraldusega, millega kaotati tsunftisundus ja käsitöölised registreeriti linnavalitsuse juures ametialade järgi. Erinevaid muudatusi tehti ka 19. sajandil. Lõplikult likvideeriti tsunftid 1920. aastal Seisuste kaotamise seadusega.¹

Lisaks ametimeeste ühingute endi arhiividele tasub teavet otsida ka Tartu magistraadi (EAA.995) ja linnavalitsuse (EAA.2623), Tartu foogti- (EAA.996) ja ametikohtu (EAA.3831) jt arhiividest.

1782. a hingerevisjoni on kirja pandud Tartu Püha Antoniuse Gildi ametimehed, nende pojad, sulased ja sellid ning summad, mida nad pearahaks maksma pidid. Ka leiame siit, missugustel põnevatel aladel meistrid Tartus toona peale teada-tuntud erialade veel tegutsesid. Näiteks oli siin neli relvaseppa, kuus parukategijat, kaks vööseppa, kaks raamatuköitjat, neli mütsimeistrit ning vaid üks köiepunuja.

Liikmemaksuraamatud  pakuvad huvitavat teavet ametimeistrite päritolu kohta. 20. sajandi alguses moodustasid üsna suure osa Väikegildi liikmetest mittesakslased. Nii olid Tartu habemeajajad ning „friseurid“ valdavalt eesti nimedega mehed. 1914. a nimekirjas on märgitud muudki, kui pelgalt raha tasumise numbrid. On näha, et Esimene maailmasõda on hakanud lõivu võtma: mõni juukselõikaja istus juba Saksamaal vangis, mitme nime taga on märkus: soldat sõjas.

Iga tsunfti olulisim dokument oli põhikiri ehk skraa. Selles määrati ära, kellel oli ühingusse kuulumise õigus, millised olid liikmete õigused ja kohustused, suhted meistriga jm. Omaette määrused võisid olla sellide ja õpipoistegi kohta. Skraa kinnitas raad. 1865. a trükitud skraast Tartu meistritele, sellidele ja õpipoistele saame lugeda, milliste käsitööaladega tegelesid kõik 46 Tartus tegutsenud tsunfti ja lisaks 15 tsunftivälist ametit nagu optikud, kuldajad, kondiitrid jt.

Tartu tislerisellide tsunfti reeglistikus on peale muu reglemendi tööaja pikkus. Tööpäev kestis kella kuuest hommikul kella seitsmeni õhtul, selle aja sees võis sell võtta pruukosti pool tundi ning lõunapausiks poolteist tundi. Vaid hädakorral võis selli lisatasu eest pühadel ja pühapäevadel tööle rakendada, v. a. avaliku jumalateenistuse ajal.²

Juhistes õpipoistele on aga kirjas, kuidas meister peab lausa isalikult hoolt kandma õpipoisi eest, teda jumalakartlikule ja hääle elule juhatama ning mitte ilmaasjata karistama. Kui aga meister õpipoisi mõne asjatalituse pärast välja saadab, peab viimane pärast asjatoimetuse äraõiendamist ilma ajawiitmata koju tagasi minema ja ei pea mitte omapääd mujal käima ega ilmaaegu uulitsaid mööda ümber lonkima. Õpilane on kohustatud oma seisuse kohase hariduse omandama ja ei wõi mitte selliks tunnistatud saada, kui ta lugemist, kirjutamist ja rehkendamist ei tunne. Samuti on õpilastel keelatud kõlblusele kardetavates kohtades – joogimajades, tantsupidudel ja kõiksugu liiderlikka majades – käia.

Õpiaja läbinud noormees kuulutati pidulikult sellina „vabaks“ ja pidi asuma mitmeaastasele rännuteele, mille jooksul tuli tal külastada teisi maid ja linnu ning töötada sealsetes erialatsunftides. Õppekäik rännuaastatel registreeriti nn rännuraamatus (sks Wanderbuch), milleta ei saanud hiljem meistriõigusi taotleda.³

Praeguselt Edela-Saksamaalt, Badeni suurhertsogiriigist Bruchsali linnast pärit raamatutrükkal Franz Eckert oli rännuraamatu järgi 1834. a kevadel 21-aastane saleda kehaehituse, heleblondide juuste ja pruunide silmadega noormees. Franzil oli luba rännata sise- ja välismaal määramata aastate jooksul. Nagu näha kohalike politseiametnike sissekannetest, siirdus ta kõigepealt Offenburgi ja Freiburgi kaudu Šveitsi (Zürich –Bern – Basel), kuid seal teenistust leidmata naasis tagasi kodumaile ja jäi 1839. a augustikuuni paikseks Freiburgi. Edasi liikus Franz Kasseni, Mündeni ja Hamburgi kaudu Lübeckisse, kust ta pidi kapten Burmesseri alusel Riiga ning sealt edasi Tartusse sõitma. Tartu magistraadi arhiivis leiduva pärimistoimiku järgi suri kirjaladuja Franz Eckert 2. jaanuaril (vkj) 1872 Tartus trükikojaomanik Heinrich Laakmanni majas, jäädes elu lõpuni sellistaatuses poissmeheks. Tema varanatuke, mille seas hinnalisemaks osutusid hõbedast tasku-uur ja kullast pitsatsõrmus, müüdi avalikul oksjonil 82 rbl 20 kop eest, millest enamik kulus matuste pidamiseks.⁴

Nižni Novgorodis sündinud Johann Friedrich Carl Carolus omandas korstnapühkijale vajalikke kutseoskusi mitme meistri juures. Tema „sellipassist“ (1893) saame teada, et mees on hoolega pühkinud nii Tallinna kui Tartu korstnaid.  

Seesugused sellitunnistused olid sageli kokkuvoldituna köidetud nahkkaante vahele. Suurt paberipoognat oli sel viisil mugavam kaasas kanda.

Kolm aastat keiserlikus ülikoolilinnas Tartus lukkseppmeister Teucherti juures õpipoisina oskusi omandanud Johann Friedrich Hassenbach’ile anti 1845. a välja kaunilt kujundatud tunnistus. Selles kinnitati noore töömehe tublidust ning paluti kolleegidel tõendi ettenäitajasse vastutulelikult suhtuda.

1919. a 14. jaanuar oli Tartus verine. Krediidikassa keldris punase terrori ohvriks langenud 19 hukatu seas oli ka Tartu pottseppmeister Ado (Adolf, Aadu) Luik. 1862. a Läänemaal Vatlas sündinud mees õppis ametit Viljandis ja seal anti talle 1883. a sellitunnistus. 1893. a väljastatud politseitõendi järgi oli tema elukohaks Aia tn 51. 1905. a andis Aadu kodanikuvande ja võeti vastu gildiliikmeks. Meister Luigele saadetud Püha Antoniuse Gildi vastlakoosoleku kutse 1908. aastast on erakordselt pidulik dokument. 1918. a suvel täidetud isikutunnistusel on 56–aastase pottseppmeistri Ado Luige kohta teada, et tal olid sinised silmad, hallid juuksed, pikkust 175 cm ja elas ta Uue-Kastani tn 8. Tunnistusel on ka meister Luige parema käe nimetissõrme jäljend. Ei juhtu just väga sageli, et ühe inimese elukäik moodustabki terve arhivaali (EAA.1711.1.18).

Viited:

1. Wabariigi walitsemise ajut. korra § 12-a põhjal wabariigi walitsuse poolt 20. augustil 1920 a. wastuwõetud seadus seisuste kaotamise seaduse osalise maksmapanemise kohta. Riigi Teataja, nr 129–130, 27.08.1920; Asutawa kogu poolt 9. juunil 1920 a. wastuwõetud seisuste kaotamise seadus. Riigi Teataja, nr. 129–130, 27.08.1920
2. EAA.1704.1.5, l. 19p–20
3. Küllike Kaplinski. Tallinn – meistrite linn. Tallinn 1995, lk 60–61, 243.
4. EAA.995.1.13421

Jätkub…