Sõjaväelinnakute ja harjutusväljakute ehitamine on kirgi küttev teema olnud juba sada aastat, olles tihti raske dilemma riigi kaitsevõime ja elanike heaolu vahel. Üheks selliseks näiteks oli 1929. aastal Võrus mundrikandjate ja linnakodanike vahel puhkenud vaidlus selle üle, kas, kuidas ja mille arvelt tuleks laiendada tollast Taara kaitselinnakut, milles tegutses toona kaitseväe 2. diviisi 7. jalaväerügement.
Sellekohane kirjavahetus on säilinud Rahvusarhiivis vabariigi valituse allarhiivis sisepoliitilise informatsiooni jaotuses. Sinna kuulub palju kirjavahetusi ja arutelusid, mis on seotud riigivõimu ja kohalike suhtlusega. Seejuures mitte just kodanikualgatusena kirjutatud kirjadega, vaid poliitilisel tasandil loodud palvete ja soovitustega.
18. veebruaril 1929 läkitas Võru maavalitsus Vabariigi Valitsusele kirja, milles teatatakse, et uue kaitsereformi tuules tehtud kava Taara linnaku laiendamise kohta ei sobi sugugi kokku kohalike võimude plaanidega piirkonna arendamiseks. Nimelt oli Sõjaministeeriumil plaanis üle võtta Petseri maanteest teisel pool asuv Võru surnuaia tagune metsatukk, et sinna rajada suurtükiväe harjutusala.
Maavalitsus esitas Sõjaministeeriumi plaanile mitmeid vastuargumente. Neist üks oli see, et kõnealune metsatukk olla kujunenud „Võru linna ja Võrusoo aleviku rahvale kõige ligemaks, soodsamaks ja hõlpsamini kättesaadavaks jalutuskohaks“. Pealegi olevat väga lähedal Kubija järve ääres kujunemas suvilapiirkond. Seetõttu oli 1927. aastal mets võetud tervishoiu kaitse alla, milleks mõeldud jalutusaladel oli keelatud metsa raiumine, veevärgi rajamine ja ilma maavalitsuse loata ehitamine. Maavalitus esitas oma soovituse, et linnakut võiks laiendada hoopis teisele poole – raudteega paralleelselt Palomõtsa suunas – ning palus kokku kutsuda komisjoni, et seda plaani täpsemalt kohalikku omavalitsust kaasates arutada.
Maavalitsus lisas oma saadetud kirjale ka kaks kaardijoonist, millest ühel on välja toodud Taara linnaku paiknemine ja teisel planeeritava Kubija suvituskoha arenduskrunt. Joonis illustreerib hästi Võru linna arengut: toona eraldiseisev Võrusoo alev on tänaseks linnaga kokku kasvanud. Hilisemas suvilapiirkonnas Kubija järve ääres oli samuti kirjavahetuse toimumise aegu vaid mõni maja. Seejuures mitte kõik omaaegsed arengukavad ei saanud teostunud: ehkki surnuaiast lõunas asuvale Sõjaministeeriumile kuulunud krundile oli plaanitud rügemendi ohvitseride kasiino, siis reaalsuses jäi see ehitamata. Hiljem asus ohvitseride kasiino hoopis Võru kesklinnas praeguse Katariina ja Kreutzwaldi tänava ristil. Samas on kõnealune krunt siiski jäänud teataval viisil Taara linnakuga seotuks – tänapäeval asub seal ajateenijate autode parkimise plats.
Maavalitsus lisas kirjale ka oma koosoleku protokolli, millest on näha kohalike arutelusid, kuidas tervishoiuseaduse tõttu ikkagi metsaala eraldamine sõjaväele oli vale otsus ning tehti ettepanek eraldada garnisonile hoopis Palomõtsa metsatükk raudtee äärest. Samast arhiivisäilikust ei selgu küll, mida sõjaministeerium ja põllumajandusministeerium maavalitsusele vastasid, kuid algne plaan surnuaia taha suurtüki harjutusväljak teha ei läinud siiski läbi. Taara linnak ei laienenud aga ka Palomõtsa poole, kuhu kohalik omavalitsus soovitas.
Paistab, et kohaliku võimu soovitusi võetigi kuulda. Üheks põhjuseks jätta suurtükkide lasketiir surnuaia taha (!) ehitamata võis tõepoolest ollagi võimalik tervishoiuseaduse rikkumine või ka tõik, et juba rajamisjärgus oleva suvilarajooni kruntide tagasiost võis riigile kujuneda kaunis tülikaks. Suurtükiharjutusteks võis üldse olla liialt linna lähedal asuvate aladega. Nõukogude perioodil, kui Taara linnakusse asus vene sõjaväebaas, viidi suuremad harjutused, tuumarelvavõimekus ja muu Nursipalu metsa.
1993. aastal laiendati Võru lähedal harjutusalasid hoopis Kubija piirkonnast teisel pool ja loodi Tsiatsungõlmaa (võru k. sea songitud maa) harjutusala, mis ilmselt nagu nimigi viitab ilu või puhke eesmärkidel väärtust ei olnud leidnud. Kubija metsatukk on aga tänapäevani jalutuspaik. Militaarne pärand on küll esindatud nõukogude punamonumendi näol, kuid ka see võeti 2023. aastal maha.