Rahvusarhiivi tudengipreemia bakalaureusepreemia pälvis Saskia Emily Mülle tööga „Fred Kudu karjäär TRÜ-s ning sidemed lääneriikides Eesti NSV võimu- ja julgeolekuorganite vaates 1950.–1970. aastatel“ (Tartu Ülikool). Juhendajad Johannes Vedru ja Kaarel Piirimäe (Tartu Ülikool). Avaldame kokkuvõtted Rahvusarhiivi tudengipreemia võitjate töödest arhiivi ajaveebis.

Saskia Emily Mülle. Foto autori loal
Minu bakalaureusetöö keskmes oli Eesti üks edukamaid kergejõustikutreenereid, endine Nõukogude Liidu kümnevõistlejate koondise vanemtreener ja pikaaegne Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna dekaan Fred Kudu. Kui varasemad uurimused Kudust on keskendunud ennekõike tema treeneritööle ja sportlaste saavutustele, siis mina käsitlesin seni tähelepanu alt suuresti välja jäänud teemasid nagu karjäär TRÜ dekaanina ning märtsipleenumi mõju sellele, NLKP liikmekanditatuur, suhted Nõukogude Liidu võimu ja julgeolekuorganitega ning nende vaade Kudu hulgalistele kontaktidele lääneriikides. Nimelt oli 1973. aastal tal kirjavahetus üle 80 lääneriigi kodanikuga. Sellest tulenevalt olid minu töö uurimisküsimused, millised asjaolud võimaldasid Kudul korduvaid välisreise ja ulatuslikke kontakte ning millist võimalikku koostööd KGB-ga see eeldas. Läänekontaktidest uurisin põhjalikumalt Fred Kudu suhtlust kaasaja suurima spordijalanõude ettevõtte Adidase asutaja Adolf Dassleriga, sealhulgas ka Adidase spordijalanõude saatmise protsessi Lääne-Saksamaalt Eesti NSV-sse.
Töö tugines peamiselt arhiiviallikatel. Kasutasin nii Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis asuvat Fred Kudu Isikuarhiivi kui ka KGB väljasõidutoimikut, EKP Keskkomitee ja Tartu Linnakomitee toimikuid.

EFA.259.0.68874. Fred Kudu – Eesti NSV teeneline sporditegelane, Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna parteibüroo, üleliidulise ja vabariikliku kergejõustikuföderatsiooni, Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu Nõukogu liige, vabariikliku kergejõustikutreenerite nõukogu esimees. 1964. Autor: Gunnar Vaidla
Töö peamine järeldus on, et Fred Kudu erakordne võimalus osaleda mitmetel välisreisidel ning luua hulgaliselt kontakte lääneriikides, tulenes tema edukatest tulemustest kümnevõistluse treenerina, võõrkeelte valdamisest (lisaks vene ja eesti keelele valdas ta inglise, prantsuse ja saksa keelt) ning oskusest teha koostööd Nõukogude Liidu võimu- ja julgeolekuorganitega.
1950. aastal märtsipleenumi järgselt esitati Fred Kudule kaks parteilist noomitust ning kuulutati nn kodanlikuks natsionalistiks. Kudu kõrvaldati TRÜ dekaani ametikohalt 1950. aasta augustis ning arreteerimishirmus sõitis ta pooleks aastaks Gruusiasse. Eestisse tagasi tulles taastus tema positsioon ülikoolis ja võimuorganite vaates aga üllatavalt ruttu ning ta jätkas 1951. aastast dekaanina.
Fred Kudu võeti NLKP liikmeks 1954. aasta lõpus. Üle nelja aasta kestnud kandideerimisprotsessi jooksul pidi ta käima korduvalt Tartu Linnakomitee büroos seletusi andmas ning vastama enda kohta esitatud süüdistusele. Ilmselt oli parteiline kuuluvus oluline eeldus treenerikarjääris edasijõudmiseks ning välisreisideks vajalike lubade saamisel. Arvatavasti sõlmiti 1950. aastatel Fred Kudu ning KGB vahel vastastikune kokkulepe, mille tulemusena nõustuti tema varasematest süüdistustest mööda vaatama, tingimusel, et Kudu teeb nendega koostööd. 1958. aastaks oli Kudust saanud KGB usaldusisik, mis kohustas teda julgeolekuorganitele vastavalt vajadusele informatsiooni edastama. Fred Kudu viibis treeneritööga seoses tihti välismaal, tõenäoliselt seisnes tema peamine ülesanne Nõukogude Liidu delegatsiooni tegevuse jälgimises ning informatsiooni edastamises KGB operatiivtöötajale. Tõenäoliselt oli KGB-l eraldi toimik, kuhu operatiivtöötaja Kudu edastatud informatsiooni kirjalikult vormistas. Kuivõrd seda dokumentatsiooni uurijate käsutuses ei ole, siis pole ka täpselt teada, missugust informatsiooni võis Kudu KGB-le edastada.

EFA.271.0.412257. Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni visiit Eestisse. Suusasõit Käärikul. Paremalt: Fred Kudu, ENSV välisminister Arnold Green, Soome president Urho Kaleva Kekkonen, KGB polkovnik jt. 03.1964. Autor teadmata.
Fred Kudu esimene välisreis alates Nõukogude okupatsioonist toimus 1957. aastal Rumeeniasse. 1960. ja 1970. aastatel reisis ta juba mitu korda aastas lääneriikidesse ning omas seal hulgaliselt kontakte. Tema suhtlus lääneriikide kodanikega oli KGB-le teada ning kirjavahetust kontrolliti. Lääneriikidesse toimunud reisidest pidi Kudu aru andma lisaks julgeolekuorganitele ka Moskvas asuvale Üleliidulisele Kehakultuuri- ja Spordikomitee juhtkonnale.
Üheks tuntumaks Fred Kudu kontaktiks väljaspool Nõukogude Liitu oli Adolf Dassler, kellega üle kümne aasta kestnud kirjavahetus ja sõprus varustas Fred Kudu sportlasi Adidase jalanõudega. Tõenäoliselt oli Fred Kudu kaasajal ainus Nõukogude Liidu kodanik, kellel oli regulaarne ligipääs Adidase spordijalanõudele rohkem kui kümme aastat enne firma ametlikku laienemist Nõukogude Liidu turule. Kudu ja Dassleri suhtlus ja koostöö põhines isiklikul kontaktil, mis oli alguse saanud 1965. aastal Ungaris toimunud spordivõistlusel. Suhtlus Adolf Dassleriga kestis kuni viimase surmani 1978. aastal, kuid jalanõude saatmine toimus vähemalt 1982. aastani. Jalanõude tarne ei toimunud Nõukogude Liidu ametlike kanalite kaudu, vaid neid saadeti väikeste pakkidega Adidase tehasest Herzogenaurachist Kudu elukohta Tartusse. Kuigi KGB-le oli nende suhtlus ja koostöö teada, ei tehtud jalanõude tarnimisel takistusi. Seega suutis Kudu ka Nõukogude Liidu institutsionaalse järelevalve all teha koostööd kaasaja suurima spordijalanõude ettevõttega.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi Fred Kudu Isikuarhiiv 2.1.132, 20 (Adolf Dassleri kiri Fred Kudule, 19.12.1968)
Fred Kudu karjäär on näide sellest, kuidas üksikisik võis Nõukogude süsteemis tegutsedes jõuda oma alal nii riigisisese kui rahvusvahelise tunnustuseni. Tema pühendumust spordile ei suutnud murda ka Nõukogude okupatsiooni piirangud ja repressiivne režiim. Vaatamata institutsionaalsele järelevalvele suutis ta saavutada rahvusvahelise tunnustuse ning luua sidemeid, mis toetasid eesti spordi arengut.
Palju õnne Saskia Emilyle!