Rahvusarhiivi ajaveeb

Rahvusarhiivi ajaveeb

Kanepi kihelkonna löömamehed: „Laseme võõrastel soolikad tossama!”

Vist kõik, kes on kursis maa- ja väikelinnaeluga 20. sajandi lõpus ja käesoleva alguses, mäletavad, et võõrastele tuli “molli kütta” ja võõras asulas meelelahutusasutuses ringikäimine oli noortele meestele ohtlik tegevus. Mõned asulad olid põhimõttelises vihavaenus. Noorte vihaste meeste jaoks oli/on vist auküsimus igale võõrale kohalikke rusikaid tutvustada. Järgnev lugu on motiividelt tuttav, hoolimata ammustest aegadest.

Sündmused leiavad aset Hobuala kõrtsis (nüüd Mügra küla, Kanepi vald), Kanepi kihelkonnas, vanal Võrumaal, tänapäevases Põlva maakonnas. Kohalike viha alla sattunud mehed tulid Orikust, umbes 14 versta tagant, mis tänapäeval Veski küla nime all seisab. Sündmuste kulg on taastatud kõrtsmiku ja kannatajate tunnistuste alusel, eirates kostja väiteid. Allikaks Rahvusarhviivi säilik RA, EAA.926.1.4420 „Akte in Sachen des Jaan Bock und des Peep Zeik aus Krüdnershof wider Jaan Wiin und Konsorten aus Korast wegen Entschädigung” ja eelkõige selles leiduv eestikeelne Kooraste kogukonna kohtu protokoll 31. oktoobrist 1885.

Reedel, 16. oktoobri õhtul 1885. aastal sõitsid Hobuala kõrtsi ette kaks võõrast – Peep Zeik (24-aastane) ja Jaan Bock. Astunud sisse, pälvisid nad viina joovate kõrtsisolijate ebaterve uudishimu. Kui Oriku mehed sisse astusid, asusid nende ümber kuus meest: Peter Koger (36), Morits Koger, Jaan Pallav, Kusta Hoop (33), Jaan Viin ning Joosep Kaas.[1] Pallav hüüdis: „Laseme neil soolikad välja!“ Teisedki ähvardasid nuiade, kivide ja väitsaga.

Kõrtsmik Mihkel Kelder saatis nüüd sulase Peter Kerese mõisavalitseja järele, et see aitaks mehi rahustada. Võõrad juhiti tagakambrisse ja nad põgenesid kõrtsist akna kaudu. Aknad olid kitsad ning kasukad tuli maha jätta. Nii polnud kaugele põgeneda ja mindi ligidal olevasse talusse peitu. Löömamehed järgnesid teivastega ning ähvardasid talu maha põletada, kui võõraid välja ei anta. Kuna võõraste elu oli ka talurahvale armas, siis neid välja ei antud. Kogre Morits võttis küünlatule kaasa, peksis puruks kõrtsi rehealuse suletud ukse ning asus koos Viina Jaaniga vihas võõraste hobuseriistade kallale. Päitsed, ohjad, roomad, aisad ja muud murti puruks või lõigati katki.

Kui saabus Adam Loot (33), Mügra mõisa valitseja, oli suurem osa rahvast kõrtsist juba lahkunud. Mõisavalitseja saatis kõrtsisulase võõraid peidust välja kutsuma, kõrtsis olid näha Hoobi Kusta, Kaasi Joosep ja Pallavi Jaan. Viimane sõnas veel nüüdki: „Kae, Oriku mehed siit enne ei pääse, kui nende soolikad tossavad.“ Teised sõimasid samuti, et aga Oriku mehi näha polnud, siis tüli enam teha ei saanud. Vargsi tegi seltskond minekut. Vaid Kogred käratsesid veel ja ei tahtnud rahuneda. Kohale jõudis ka kohtumees Adam Põder (32), kes ähvardas kinni heita need, kes veel lärmi teevad. Mõisavalitseja ja kohtumees vaatasid nüüd kõrtsi rehealusesse, kus olid võõraste puruks tehtud hobuseriistad. Soolikalaskmine oli ära jäänud.

Kui laupäeval, 31. oktoobril kogunes Kooraste vallakohus, ei tahtnud ükski löömamees süüd endale võtta. Kogre Morits ja Viina Jaan ajasid süü võõraid aidanud kõrtsisulase peale, väites, et too maksis neile mõned kümned kopikad raha, et nad võõraid peksta katsuks. Kannatanud võõrad nõudsid mürgeldajatelt sada rubla kahjutasu lõhutud asjade eest. Kohus mõistis rehe all käinud laamendajatelt (Kogre Morits ja Viina Jaan) kummaltki välja kahjutasu. Sadat rubla ei tundunud asjad väärt olevat ning kumbki pidi maksma viis rubla. Kõrtsiriistade lõhkumise, kaklusega ähvardamise ja muu tüliasja pidi lahendama Võru keiserlik sillakohus. Otsusega ei jäänud rahule ei kaebajad ega kaebealused.

Pärast sillakohtust läbi käimist saadeti asi otsustamiseks uuesti Koorastesse. 4. veebruaril 1887. aastal kogunes kohus taas ning nüüd mõisteti karistuseks:

  1. M. ja P. Koger, Pallav, Kaas, Hoop ja Viin pidid hobuseriistade kahju 10 rubla hulga peale ära maksma (s.o solidaarselt tasuma).
  2. M. Koger ja J. Pallav kui ähvardajad ja ukselõhkujad lisaks kumbki 6 rubla trahvi maksma.

Ka nüüd ei oldud otsusega rahul ning see kaevati Tartumaa 5. kihelkonnakohtusse, mis kogunes suvel Erastveres. Otsus jäi aga samaks. Kõrtsisulane Keres ei saanud sinna tunnistama tulla, kuna oli soldatiks antud.

Nagu tänapäevalgi tihti juhtub, ei olnud neil kõvadel kõrtsikaklejatel piisavalt raha, et need küllaltki väikesed trahvid ära tasuda. Pallavi eest tasus 1888. aasta veebruaris tema isa, kuna poisil parasjagu teenistust polnud.

Kui kohus ei aita, siis tuleb omakohus!

Peep Zeik oli enda vastu suunatud viha ära teeninud. Ööl vastu 25. septembrit 1884 varastati Vana-Piigaste peremehelt Peep Hankolt must ruun koos vankri ja riistadega. Kevadel tuli Mammaste laadale sama hobusega Zeik, kes nüüd laadakohtu otsusel hobuse tagastas. Hobusevarguses teda süüdi ei mõistetud, aga jutud võisid levida. Vana-Piigaste asub Oriku ehk Veski küla ja Hobuala kõrtsi vahel, ehk kõrtsisolijad võisid saabunute varasemate „saavutustega“ kursis olla. Zeik kolis peagi Orikust Maaritsasse, ka see võis olla seotud paha mainega.

Kõrts tegutses 1890. aastate keskpaigani ning veel korra 1908–1909.[2] Hobuala kõrtsi hooned pole tänase päevani säilinud. 1928. aasta 2. mail hävitas tulekahju naabruses asuva talu ning tuul kandis sädemed ka endisele kõrtsile, mis nüüd maani maha põles.[3]

RA, EAA.926.1.4420

RA, EAA.926.1.4420. Kooraste kogukonna kohtu protokoll 31. oktoobrist 1885. aastal.

Viited
[1] Pallav oli Tamme vallast, Kaas Heisrist, teised Kooraste valla maadelt (tõenäoliselt Jõksist, kannatajad ütlesid nende kohta „Jõksi poisid“).
[2]  Meie Kodumaa, 15. juuni 1909, l. 3.
[3] „Kahe talu hooned tuleroaks. Suur tuleõnnetus Võrumaal.“ Kaja, 8. mai 1928, lk. 7.



Rahvusarhiivi ajaveeb

Saada uued postitused mulle e-mailile

LisaJälgi