Kultuuriministeeriumi tegevuskava „Kultuuripärandi digiteerimine 2018–2023“ raames digiteeritakse Rahvusarhiivis perioodil 2020–2023 EL-i struktuurivahendite toel 245 tundi Eesti filmipärandit. Arhiiv vastutab kahe digiteerimisprojekti eest, mis hõlmavad Tallinnfilmi toodangut aastatest 1940–1993.

Filmide digiteerimine on kompleksne ning mitmeid tegevusi ja erialaspetsialiste hõlmav protsess. Tihti on selliste projektide kajastamisel fookuses üksnes skaneerimine, kuigi filmirulli skannerisse asetamisele eelneb ja järgneb samuti hulk tegevusi, mis aitavad tagada filmide säilimise ning saavutada kvaliteetne digiteerimistulemus. Projektide ettevalmistustööd filmiarhiivis algasid juba 2020. aastal, mil esimesed filmirullid transporditi Rakvere ja Tallinna hoidlatest konservaatorite töölaudadele, kes valmistavad kahe projekti peale kokku digiteerimiseks ette üle 400 kilomeetri 35mm filmilinti.

Järgnevalt kirjeldatakse ja illustreeritakse keerukat ning aeganõudvat digiteerimisprotsessi just filmikonservaatori vaatepunktist. Konservaator on digiteerimise juures oluline lüli, kes tänu digiteeritava materjali füüsiliste omaduste tundmisele põimib kokku filmide kasutushuvist või -potentsiaalist tingitud soovid ning säilitusvajadused, olles ühtaegu väärtuslik partner nii kuraatorile ja arhivaarile kui ka digiteerijale ja järeltöötlejale.

Filmi komplektiosade analüüs ja valik

Filmid on enamasti säilinud mitmel – nii tehniliste kui füüsiliste omaduste poolest erineval – komplektiosal (negatiiv, duubelpositiiv, duubelnegatiiv, positiiv, helinegatiiv, magnetheli)¹. Sõltuvalt filmi kestusest ja arhiivi laekumise eripäradest, võib üks selline komplekt koosneda paarist filmirullist või kümnetest rullidest. Üks 35mm filmirull omakorda mahutab umbes 10 minuti jagu filmi, st ligi 15 000 üksikut kaadrit. Komplektiosadest valitakse esmalt olemasoleva dokumentatsiooni põhjal välja digiteerimiseks potentsiaalselt sobivaim(ad), arvestades originaalsust ja terviklust, heli ja tiitrite olemasolu jms. Valitud komplektiosad tuuakse filmiarhiivi Rakvere ja Tallinna hoidlatest välja ning need jõuavad toatemperatuurini aklimatiseerumise järel konservaatori töölauale.

Valitud komplektiosade võrdlemine

Konservaatori kerimislaual kontrollitakse, võrreldakse ja dokumenteeritakse komplektiosad ning tehakse lõplik valik digiteerimisele saadetava komplektiosa suhtes. Arvesse võetakse:

• lindi füüsilist seisukorda (keemiliste, bioloogiliste ja mehaaniliste kahjustuste olemasolu ning ulatust nii emulsioonil kui ka põhimikul);
• tehnilist seisukorda (sh defektide olemasolu ja ulatust);
• originaalsust (st filmi komplektiosa põlvkonda² );
• terviklust (sh filmi komplektiosa pikkust, heli, vahe- ja subtiitrite olemasolu jms).

Filmilindi servamärgistuse järgi on võimalik tuvastada nii põhimiku materjal, lindi tootja kui ka tootmisaasta. EFA.203.1613

Konservaatorid on justkui detektiivid, kes teevad käsitlusaluse filmi kohta põhjalikku uurimistööd, vaadates nii kaadritesse, kaadrite vahele kui ka nende taha. Erinevate märgistuste põhjal rakordil³, lindi servas ja kaadrite ümbruses tuvastatakse, dokumenteeritakse ning täiendatakse olemasolevaid andmeid filmi tehniliste parameetrite osas, nt kuvasuhe, filmilindi tootja, mark, tootmisaasta, plaanide arv jms.

Olgugi, et esmase ülevaate komplektiosade eeldatavast seisukorrast saab juba olemasoleva dokumentatsiooni kaudu, siis täpseim hinnang on võimalik anda alles komplektiosade käsitsi läbi vaatamise kaudu. Nii on näiteks võimalik perforatsiooniavade kõrvalt luubiga tuvastada filmi põlvkond, mis on valiku langetamisel üks olulisemaid parameetreid. Kui sarnaseid komplektiosasid on mitu, tuleb neid omavahel paralleelselt kerimis- ja läbivaatuslaual võrrelda, leidmaks kõige terviklikum ning paremas seisukorras komplektiosa. Kui otsus on tehtud, toimub digiteerimisele saadetavate filmirullide konserveerimine.

Filmilint muutub vananedes hapraks, rabedaks ja tõmbub kokku (vasakul). Selle tulemusel kaotab filmirull ümara vormi ning linti kerides tuleb olla ettevaatlik, sest kihid võivad olla üksteise külge kleepunud. Samuti on lindi otste kooldumise vältimiseks soovitatav kasutada suure diameetriga südamikku (paremal). Fotokollaaž: Saara Kruus, 2021

Filmirulli konserveerimine

Filmilint on kihiline materjal, mis koosneb plastpõhimikust (nitro-, atsetaat- või polüesterfilm), kujutist moodustavast emulsioonikihist, aluskihist ja antistaatilisest keerdumisvastasest kihist. Ühelt poolt materjali omaduste (kihilisus, atsetaat- ja nitrotselluloospõhimike ebastabiilsus, emulsiooni tundlikkus) ja teisalt masinloetavuse (projitseerimine hammasratastega projektoris) tõttu on filmilint äärmiselt vastuvõtlik nii keskkonnatingimuste muutusele kui ka erinevatele kahjustustele. Kahjustused võivad olla materjalile olemuslikud või käsitsemisel tekkinud ning hõlmata nii emulsioonikihti kui ka põhimikku.

Filmilindi sujuvaks ja ohutuks käitlemiseks erinevates seadmetes (läbivaatuslaud, ultrahelimasin, skanner, projektor) ning parima digiteerimistulemuse saavutamiseks kontrollitakse lindi kokkutõmbeastet⁴, koolduvust, kaitserakordite olemasolu ja pikkust ning perforatsiooni ja liitekohtade⁵ seisukorda. Konserveerimise käigus tuvastatakse emulsiooni ja põhimiku seisukord ning vajadusel tehakse erinevaid analüüse (põhimiku tuvastamiseks ning äädikhappesündroomi⁶ astme määramiseks).

Lisaks jälgitakse, et liitekohad oleksid püsivad, parandatakse lahtised liitekohad, rebendid ja katkine perforatsioon, et vältida lindi katkemist. Töö käigus võib tekkida vajadus ka ulatuslikumate konserveerimistegevuste järele, nt lokaalne puhastamine õli-, teibi- ja kemikaalijääkidest, perforatsiooni rekonstrueerimine jms.

Konservaatori töövahendid sarnanevad kirurgi omadele – kasutatakse erinevaid skalpelle, pintsette, rullikuid, nõelu ja vatitikke, et töö oleks täpne, vajadusel tagasipööratav ja digiteeritud tulemil võimalikult nähtamatu. Filmirulli algusesse ja lõppu lisatakse kaitserakordid, mis lihtsustavad lindi skannerisse laadimist. Lint keritakse laia diameetriga südamikule nii, et emulsioon jääb väljapoole ja filmi lõpp ettepoole.

Filmirulli puhastamine

Viimase sammuna enne digiteerimist puhastatakse film ultrahelimasinas, mis eemaldab lindilt lahtise mustuse, määrdumise ja tolmu. Puhastusmasinast väljudes on rullil filmi algus eespool ja rull on valmis skannerisse laadimiseks.

Filmi puhastamine ultrahelimasinas. Foto: Kadi Sikka, 2020

Filmirulli digiteerimine

Filmirull digiteeritakse kaader kaadri haaval emulsioonipoolelt, mis tagab kvaliteetsema tulemuse. Heli olemasolul digiteeritakse see kas pildiga samalt komplektiosalt (nt optilise heliribaga positiivilt, duubelnegatiivilt, -positiivilt), eraldiseisvalt helinegatiivilt, magnethelilt või eraldiseisvalt pildi ja heliribaga komplektiosalt. Analoogkandjal filmide digitaalseks säilituskoopiaks on seega kompresseerimata ja töötlemata pildikaadrite jada ning helifail. Digiteerimise ajal toimub arhiivi spetsialistide ja konservaatorite pidev suhtlus digiteerijaga. Juhul, kui digiteerimisel ilmnevad probleemid, on võimalik kiirelt reageerida, teha vajadusel parandusi või muuta komplektiosa valikut.

Säilituskoopia salvestatakse pildikaadrite jadana. Järjestikused kaadrid filmist “Suur kontsert”. EFA.203.2062

Filmirull viiakse hoidlasse tagasi

Pärast digiteerimist kontrollitakse filmirull üle ja viiakse tagasi hoidlasse. Filmid säilitatakse ka digiteerimise järgselt. Analoogainese migreerimine digitaalsele kujule ei kõrvalda vajadust hoida alles algseid kandjaid.

Kokkuvõte

Esimese, kroonikafilmide projekti käigus digiteeriti ja tehti veebis avalikult kättesaadavaks 120 tundi Rahvusarhiivi filmiarhiivis säilitatavaid kroonikafilme aastatest 1940–1967. Selle projekti filmide sisust annab ülevaate blogipostitus “Mustvalgete kroonikafilmide kirev maailm”. Teine projekt käsitleb nii Tallinnfilmi kroonika- kui ka dokumentaal- ja mängufilme aastatest 1940–1993. Eelpool kirjeldatud tööde raames tegeletakse kahe projekti käigus rohkem kui 1200 filmiteosega. See tähendab, et konservaatori töölauale jõuab võrdlemis- ja konserveerimistoiminguteks mitu tuhat filmirulli.

Mõistete seletused