Vastvalminud linateoste kõrval jõuab üha sagedamini ka Eesti ekraanidele filme, mille sünniaeg jääb digitehnoloogiate eelsesse ajastusse. Mida kaugemale tagasi ajas minna, seda keerulisemaks, aga ka põnevamaks võib nende tänase publiku ette toomine kujuneda.

Kolmeosalises blogipostituste sarjas vaatleme digitaalse restaureerimise aeganõudvat ja sageli ka üllatusterohket protsessi 1929. aastal vändatud filmi „Jüri Rumm”¹ näitel.

6K resolutsioonis digiteeritud  ja  4K resolutsioonis restaureeritud “Jüri Rummu” saab näha Pimedate Ööde Filmifestivali raames 18. novembril kinos Sõprus.  Filmi saatva elava muusika loovad ja esitavad Stephen Horne (Suurbritannia) klaveril ja Frank Bockius (Saksamaa) löökpillidel. Horne ja Bockius on rahvusvaheliselt tunnustatud tummfilmimuusikud, kes esinevad regulaarselt filmipärandifestivalidel üle kogu maailma.

Kui läänemaailma kontekstis on tummfilmiajastu annus mirabiliseks nimetatud 1927. aastat², siis Eestis võiks samasuguse määratlusega kirjeldada aastat 1929, mil esilinastus kolm³ siinmail toodetud täispikka mängufilmi: „Vigased pruudid“⁴, „Dollarid“ ja „Jüri Rumm“. Lisaks valmimisaastale ühendab neid osaliselt kattuv tegijate ring, kuhu kuulusid operaator Konstantin Märska, režissöör Johannes (John) Loop ning näitleja ja lavastaja Mihhail (ka Mihkel, hilisemas elus Michael) Lepper. Järgmine samasuguste tulemustega mängufilmiaasta saabus alles teise maailmasõja järel, 1957. aastal. Selle üürikeseks jäänud kõrghetke lämmatamises mängisid oma rolli nii helifilmi globaalne plahvatus, mis tegi juba isegi kalli filmitootmise veel kulukamaks, suure majanduskriisi kataklüsmid kui ka asjaolu, et riigi tugi filmikunstile oli kuni 1930. aastate keskpaigani napp, ehkki turu väiksusest tulenevalt olnuks seda nii majanduslikus kui ka esteetilises plaanis edenemiseks hädasti vaja – nagu näiteks märksa suurema vaatajaskonnaga Prantsusmaal, kus nn seitsmes kunst omandas parnassil (ja riigi rahakotis) täieõigusliku koha juba peagi pärast sündi.

Kolmest ülalnimetatud mängufilmist on arvestatavas pikkuses tänini säilinud vaid üks: „Jüri Rumm“, seiklusfilm 19. sajandil teisel poolel tegutsenud legendaarsest Eesti vargapoisist. Oma vägitükkidega teenis Rumm rahvasuus omamoodi Robin Hoodi kuulsuse: varastab rikastelt ja jagab noosi vaestele. Tema värvikas figuur inspireeris terve rea 20. sajandi alguses ilmunud näidendeid ja mitmesuguses pikkuses jutustusi⁵. Film ammutab ainest peaasjalikult Hans Varessoo (pseudonüüm) 1908. aastal kirja pandud pea 400-leheküljelisest üllitisest „Jüri Rumm. Algupäraline roman Eestimaalt“⁶ ja teatud määral ka Jaan Metua rahvatükkide triloogia 1921. aastal trükivalgust näinud esimesest jaost⁷. Päris-Rummu biograafiast inspireerudes kujutab film teda mõisniku toapoisina, kes saab karistada selle eest, et varastab oma haigele isale paruni tagant süüa. Kättemaksu vandudes lahkub ta mõisast varastatud hobusel, lipsates tagaajajate käest ikka ja jälle üha uusi maskeeringuid kandes. Seikluslikku liini vürtsitab Jüri armulugu samuti mõisas teeniva Madliga, mis osutub osavale põgenejale lõpuks saatuslikuks. „Jüri Rummu“ stsenaariumi⁸ kirjutas mõningatel andmetel Mihhail Lepper, kes väidetavalt õppis 1920. aastate esimeses pooles esimese eestlasena Georg Wilhelm Pabsti juures ja sai väiksemaid osi Fritz Langi filmides, tegutsedes hiljem Rootsi emigreerununa fotoreporterina⁹. Kaamera taga seisis sõdadevahelise Eesti väikese filmi-ilma üks viljakamaid ja professionaalsemaid tegijaid, Berliinis õppinud Konstantin Märska. Lavastaja rollist käis läbi koguni kolm „näitejuhti“, nagu neid toonases ajakirjanduses tituleeriti: Mihhail Lepper (kes astus üles ka sandarmiohvitseri osatäitjana, lahkudes mõlemast rollist peagi pärast filmimise algust)¹⁰ seejärel Lepperi assistendina alustanud John (Johannes) Loop ning lõpuks ka parunit kehastanud Boris Borissoff (Jaanikosk, kes töötas hiljem Tallinnfilmi filmikroonikate toimetajana).¹¹

Filmi produtsent oli võrdlemisi ambitsioonikas ärinaine Ida Jeršova. Näitlejatena astusid lisaks eelmainitutele üles spordi- ja ratsutamistaustaga harrastustaidleja Helmuth Suursööt Jürina.

Ly Kerge Madlina, ooperilaulja Benno Hansen haagikohtuniku rollis, opereti- ja draamanäitleja Salme Peetson mõisaprouana, 1929. aastal Miss Estoniaks kroonitud Meta Kelgo¹² parunipreilina, samuti 1920. aastail tihedalt Eesti tummfilmides rolle teinud Elsa Silber¹³ ja Karl Laas. Film esilinastus 1929. aasta detsembris kahes jaos: 11. detsembril tuli korraga kahes Tallinna kinos (Grand-Marina ja Rekord) ekraanile esimene jagu, mis jooksis seitse päeva; teine jagu püsis kinokavas alates 18. detsembrist kuus päeva.¹⁴

1. Rahvusarhiivi (RA) filmiarhiiv, EFA.21.f.390. ↩︎
2. William K. Everson, Claudette Colbert. New York: Pyramid, 1983, lk 37. ↩︎
3. Need moodustavad sõdadevahelise perioodi Eesti mängufilmiproduktsioonist koguni viiendiku; kokku jõuti teha 15 täispikka mängufilmi (pikkus vähemalt 1500 meetrit), ainult üks neist – Theodor Lutsu “Päikese lapsed” (1932, RA, EFA.23.f.2095) – heliga. ↩︎
4. RA, EFA.21.f.1109. ↩︎
5. Jüri Rummu persooni ja temast inspireeritud lugude kohta vt nt: Maie Kalda, Ja kui neid mehi ei ole. – Looming 1997, nr 7, lk 970–987. ↩︎
6. Vt nt: Rummu Jüri tembud jäädvustatakse filmis. – Esmaspäev 14.10.1929. ↩︎
7. Jaan Metua, Jüri Rumm. I. jägu. Rahwatükk neljas vaatuses. Tallinn, 1921. Vt ka: Elu kinolina taga. – Esmaspäev 02.06.1930. ↩︎
8. Andmeid stsenaariumi autorluse kohta on õigupoolest mitmesuguseid: ajakirjandusest käis 1929.–1930. aastal selles rollis läbi nii Oskar Villandi (Esmaspäev 06.05.1929 ja 10.06.1929), John Loopi („Jüri Rumm“ näitelinal. – Maaleht 14.11.1929) kui ka Mihhail Lepperi (Elu kinolina taga) nimi. Oskar Villandi seosesse 1929. aasta detsembris esilinastunud „Jüri Rummuga“ tuleb seejuures suhtuda ettevaatusega. Võimalik, et käsikiri, mille lavastamiseks tegi ta küll samal 1929. aastal ambitsioonikaid plaane – tegu oleks olnud lausa rahvusvahelise produktsiooniga (Jüri Rumm kinolawale. O. Willandi kawatsused. – Esmaspäev 10.06.1929) – jäigi teostamata. Villandi oli 1920. aastail ametis toona Eesti suurima filmitootja ja -levitaja Estonia-Film asjaajaja-direktorina ning oli kümnendi keskpaigas valminud mastaapse vaatefilmi „Filmikaameraga läbi Eesti“ (1924/1926, operaator Rudolf Unt) režissöör. Vt: Veste Paas, Ajahetked. Eesti dokumentaalfilm 1920–1940. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 14–17; Jaak Lõhmus, Propagandafilmist enne ja hiljem. – Sirp 25.07.2008; Riin Magnus, Eesti 1920.–1930. aastate vaatefilmid kohateadvuse muutuse tähistena. – Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis. Koost Linda Kaljundi, Helen Sooväli-Sepping. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014, lk 248–249.
   ↩︎
9. Vt nt: Juhan Kokla, Tummfilmistaarist pressifotograafiks. – Eesti Päevaleht / Estniska Dagbladet 19.03.1975. ↩︎
10. Boris Jaanikose sõnul viis Lepperi lahkumiseni konflikt filmi rahastanud Ida Jeršovaga. Tähelepanelik vaataja märkab, et ohvitseri rolli täidab filmis vähemalt kolm erinevat näitlejat. Vt: Kaamera: Konstantin Märska. 90 aastat sünnist. – Teater. Muusika. Kino 1986, nr 5, lk 78. ↩︎
11. Eesti filmiasjanduse telgitagused. – Uudisleht 07.05.1930; Elu kinolina taga; Kaamera: Konstantin Märska, lk 78. ↩︎
12. Vt: Heili Reinart, Iluduskuninganna Meta Kelgo: Abielluda, mõne kuulsuse või kröösusega? Ei, jumala pärast mitte! – Postimees 16.03.2022. ↩︎
13. Vt: Heili Reinart, Unustatud tummfilminäitleja Elsa Silber oli Eesti esimene tõeline filmitäht. – Postimees 02.07.2019. ↩︎
14. Edaspidisteks linastusteks nii Tallinnas (nt Grand-Marinas 19.–21.03.1930) kui ka alevikinodes monteeriti kaks jagu kokku. (Veste Paas, Olnud ajad. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, lk 159, 163. Vt ka Päewaleht 20.03.1930; Päewaleht 21.03.1930; Waba Maa 10.04.1934.) ↩︎