Rahvusarhiivi ajaveeb

Rahvusarhiivi ajaveeb

Aasta siis oli 65 – mood

Liivi Uuet, arhivaar

Kevad saabus ja ajakiri „Nõukogude Naine“ avaldas kevad-suviste rõivaste jooniseid. 60ndate aastate algul oli toimunud muutus: senine romantiline ja kahar siluett asendus sirge lõike, nappide detailidega, kadusid kraed ja rüüžid. Võrreldes tänapäevaga oli suurim erinevus selles, et mood oli üks: erinevaid stiile ja retromoodi ei olnud. Naised kandsid talvel vateeritud palituid karusnahkse kraega, kevadel ja sügisel villaseid mantleid või kostüüme, külma aja kleidid ja seelikud olid samuti villased. Kingade, madalate talvesaabaste ja botikute kõrvale hakkasid ilmuma pikad talvesaapad. Sukkpükse Nõukogude Liidus veel ei toodetud, kanti kapronsukki, mida hoidis ülal sukahoidja. Õhtuti võeti üles jooksma hakanud sukasilmi, sest sukad olid kallid, aga haprad. Suvekleidid olid rõõmsalt kirjud, aga uus stiil pakkus ka ühevärvilisi koos tepingute ja iluõmblustega. Kampsuneid kooti ise või telliti töökojast, kus neid tehti tellija toodud lõngast. Naiste pikad püksid alles hakkasid tänavariietusse ilmuma, valdavalt olid need veel spordi- ja tööriided. Sünteetikat oli vähe, see saadi peamiselt välismaalt.

Ja põhierinevus: valmisrõivaid oli kauplustes vähe ja pea iga naine kas õmbles ise omale kleidi või lasi teha selle kellelgi teisel. Seetõttu olid väga populaarsed lõikelehtedega moeajakirjad. Ka kõigi siintoodud mantlite ja kleitide lõiked olid lõikelehel, sealt kopeeriti need oma paberile (tavaliselt ajalehele) ja selle järgi lõigati juba riiet. Siis õmblusmasina taha, käsitsi palistama ja nööpauke tegema. Emad õmblesid palju lastele. Kui levinud selline tegevus oli, näitab Tallinna Moemaja ajakirja „Siluett“ tiraaž: see 1958. aastal ilmuma hakanud ajakirja eestikeelne tiraaž ületas 50 000, venekeelne aga 300 000. Kui trükkimiseks oleks saanud rohkem paberit, oleks see olnud vist veel suurem. Ja välismaa sugulaselt saadi mõnikord ka Saksamaa legendaarset „Burdat“. Kodune õmblemine ei olnud au sees ainult nõukogude kaubanduse aladel.

Seeliku pikkus oli 1965.a. kevadel veel „põlvesilmani“. Aga Pariisis näitas Andre Courreges sel kevadel esmakordselt minimoodi: sirge seelik mõni sentimeeter üle põlve. Järgmiseks aastaks oli see jõudnud juba kõikjale, ka Eestisse.

Lydia Habichti moejoonis ERAF.9508.1.292

Lydia Habichti moejoonis ERAF.9508.1.292

Mari Kanasaare moejoonis. ERAF.9508.1.294

Mari Kanasaare moejoonis. ERAF.9508.1.294

Mari Kanasaare moejoonis. ERAF.9508.1.295

Mari Kanasaare moejoonis. ERAF.9508.1.295

Mari Kanasaare moejoonis. ERAF.9508.1.295

Mari Kanasaare moejoonis. ERAF.9508.1.295

Melanie Kaarma moejoonis. ERAF.9508.1.296

Melanie Kaarma moejoonis. ERAF.9508.1.296



Rahvusarhiivi ajaveeb

Saada uued postitused mulle e-mailile

LisaJälgi