Kersti Lust, ajaloolane

Huvitava arhivaalina pakume seekord lugeda Hanila-Varbla pastori Leopold Rinne kirja Eestimaa hädaabikomitee sekretärile Oskar Riesemannile 21. oktoobrist 1868 ning selle kõrval ka fragmente kirjas käsitlemist leidvate oludega seonduvatest teistest dokumentidest nagu Massu valla magasiraamat, väljarändajate ja talukoha ülesütlejate nimekiri ning Eestimaa kubermanguvalitsuse manitsuskiri.

1867.–1869. aasta näljahäda Eestis on leidnud erialakirjanduses küll mõningast tähelepanu, kuid üldkäsitlustes on sellest mööda mindud ja nii on see teema laiema üldsuse jaoks pea täiesti tundmatu. 1869. aastat teab enamik eestlasi kui esimese üldlaulupeo aastat, kuid põhjaeestlasi oli seal osalemas väga vähe ja saarlasi üldse mitte, sest Eesti- ja Saaremaal möllas juba teist aastat näljahäda, mis tõi kaasa rängima demograafilise tagasilöögi siinmail kogu 19. sajandi jooksul. Mitte ühelgi aastal ei olnud Põhja-Eestis ja sellega piirnevatel saartel iive negatiivsem kui 1869. Ikaldused ja leivapuudus polnud päris tundmata siiski ka Lõuna-Eestis, kus tõsisemalt kannatasid mahajäänud piirkondade elanikud ja vaesem talurahvas.

Näljakriis, mis oma haripunkti jõudis 1869. aasta kevad-suvel, sai alguse kahest ikaldusaastast 1867-1868, millest esimesel rikkus saagi vihm ja teisel põud. 1868 kitkutud vilja peoga, kartulid olnud oasuurused, odrad sõrmepikkused. Kriis oli sügavaim Läänemaal, kus ka väljarändamisliikumine kõige ähvardavamad mõõtmed võttis. Nälginud, töö, maa ja vara kaotanud inimesed lootsid Venemaale välja rännetes tapvast näljahädast pääseda. Kokku lasi end Venemaale ümberasumiseks kirja panna ca 12 000 eestimaalast. Venemaale asumine, mis oli hõlpsamini teostatavaks saanud 1863. aasta passiseadusega, pandi Eestimaal 1868. aastal erinevate piirangute kehtestamisega ajutiselt seisma. See suurendas niigi pingelist olukorda maal, kus vaen mõisa, ametnike ja talurahva vahel võttis kohati väga terava konflikti kuju ning hirmutas valitsevaid kihte pastorist ja kohalikust mõisnikust alates kubernerini välja. Selline oli olukord ka Hanilas ja selle ümbruses.

Näljahäda aitasid vaigistada kihelkondades loodud hädaabikomiteedel, mis jagasid puudustkannatajatele Venemaalt ja vähemal määral ka Baltikumist kogutud annetusi ning mille tegevust juhtisid tavaliselt pastorid. Hiiumaa pastori perest pärit ja 1854. aastal Hanilas hingekarjase tööd tegema hakanud Leopold Rinne (1827-1887) jäi oma koguduse juurde kuni ta sellest ametist vene õigeusku üleminekule vastutöötamise eest kõrvaldati (1887). 1920.-1930. aastatel kogutud ajaloopärimuses kirikuõpetajate tegevust nälja-aastail enamasti tänusõnadega ei meenutata.

Leopold Rinne (1827-1887). EAA.1843.1.219.151

Varbla luteriusu kirik. EFA.683.0-201639

Kirjas O. Riesemannile kutsub pastor L. Rinne üles tühistama väljarändamisele seatud piiranguid, seda mitte aga niivõrd väljarändajate käekäigu pärast muret tundes, vaid hirmust, et äkki tuleb ka neid näljaajal toetada, samal ajal kui siiajäänute seas olevat niigi palju abivajavaid vaeseid. Ahastades kirjutab ta, et „kui peaks tõesti jääma selline olukord, mille eest Jumal meid armulikult kaitsta on tahtnud, et liikumisvabadust lubanud riigiseadus väljarändajatele ei kehti ja nad kõik jälle oma koduvaldadesse tagasi saadetakse, siis ootavad meid metsikud ja armetud olud, mille tagajärgi on raske ala hinnata ja mis ilmselt toovad paratamatult kaasa paljude inimeste näljasurma. Kuidas aidatakse toime tulla inimestel, kes on kõik maha müünud, sillad oma järel põletanud ja oma elu siin maal võimatuks teinud, kes tuuakse vastutahtsi tagasi ning nõutakse, et neid, kes ei liiguta kätt ega jalga, aidatakse ja toidetakse.“ Inimestele tuleb anda õigus vabalt liikuda, nõuab ta, „et päästa meie vaene maa, mis sel juhul, kui inimesed ei saa edasi minna, läheb vastu äraarvamata hädale ja kirjeldamatutele segadustele“. Veel kurdab ta kirjas selle üle, et vili ei ole veel laevaga Virtsu jõudnud ja peaaegu kusagilt polevat kartulit osta. Läkituse lõpus märgib ta, et edasi kirjutamiseks on ta liiga väsinud.

Hanila pastori Leopold Rinne kiri Eestimaa hädaabikomitee sekretärile Oskar Riesemannile. 21.10.1868. EAA.1685.1.9

Hanila pastori Leopold Rinne kiri Eestimaa hädaabikomitee sekretärile Oskar Riesemannile. 21.10.1868. EAA.1685.1.9

Mõnes Hanila kihelkonna mõisas, nagu Massus, oli võimudel raskusi olukorra kontrolli all hoidmisega. Karuse-Hanila kihelkonnakohtuniku J. von Nasackini 25. oktoobri 1868. aasta ettekandest asekuberner Wladimir von Rahdenile selgub, et pärast passide andmise ärakeelamist ei allu kihelkonna talurahvas enam „seadustele, ei ühelegi asutusele ega ametnikule ega lase end ühelgi moel rahustada ja korrale kutsuda, vaid püüab ekstsesside ja ähvardustega oma eesmärgile jõuda“ (s.o saada passid väljarändamiseks). Ähvardavad ollakse pastori, valla ametiisikute ja eriti kihelkonnakohtuniku suhtes. (Hanila?) pastoril ähvardatud maja maha põletada. Talupojad olevat tunginud teepeal kallale Vatla Maydellile, keda peeti ekslikult kihelkonnakohtunikuks. Ta palub tungivalt saata sõjaväge korra jalule seadmiseks.

Fragment Massu valla magasiraamatust (1869). EAA.1036.1.78

Ranna-Läänemaa adrakohtunik oli laveerivam ja küsis kubermangujuhtidelt juhiseid, kuidas käituda olukorras, kus kõik valla peremehed valmistuvad välja rändama ning ähvardavad kohalikke võimuasutusi. Kuberner aga kainet meelt ei kaotanud, vaid saatis Massusse sõjaväe asemel olukorda rahustama oma eriesindaja. Käärimine sellega aga ei vaibunud, sest kihelkonnakohtu 6. novembri 1868. aasta protokolli järgi soovisid peaaegu kõik peremehed oma talu rendilepingud mõisale ikkagi üles öelda.

Fragment Karuse-Hanila kihelkonnakohtu protokollist, milles enamik Massu talurentnikke teatab mõisaomanikule oma rendikoha ülesütlemisest. 6.11.1868. EAA.891.1.4

Fragment Ranna-Läänemaa adrakohtuniku koostatud ümber asuda soovijate nimekirjast. 18.10.1868. EAA.29.2.132. Massu ja Virtsu talupoegade nimede järel on lahkumise põhjustena kirjas: vaesus, näljahäda ja tööpuudus. Mitme puhul on märgitud, et tegemist on popsikohapidajatega.

Fragment Ranna-Läänemaa adrakohtuniku koostatud ümber asuda soovijate nimekirjast. 18.10.1868. EAA.29.2.132.
Massu ja Virtsu talupoegade nimede järel on lahkumise põhjustena kirjas: vaesus, näljahäda ja tööpuudus. Mitme puhul on märgitud, et tegemist on popsikohapidajatega.

Sellele vastas kubermanguvalitsus manitsuskirjaga:

Eestimaa kubermanguvalitsuse manitsus Massu talupoegadele. 9.11.1868. EAA.29.2.135

Eestimaa kubermanguvalitsuse manitsus Massu talupoegadele. 9.11.1868. EAA.29.2.135

Eestimaa kubermanguvalitsuse manitsus Massu talupoegadele. 9.11.1868. EAA.29.2.135