Eveline Adelheid Frank sündis 7/19.05.1890 Teheranis Saksa keisririigi diplomaadi Herman Franki ja tema baltisaksa päritolu abikaasa Auguste (snd von Brandt) perekonnas. Eveline lapsepõlv möödus Iraanis ja Türgis. 1900. aasta paiku kolis perekond Eestisse, elama asuti Pärnusse. Kunsti õppis Eveline Frank Riia kunstikoolis Paul Gerhard von Roseni, vabakuulajana Peterburi Kunstiakadeemias professor Ivan Bilbini ning 1912/1913. aastal Düsseldorfi Kunstiakadeemias professor Willy Spatzi juures.
1914. aastal abiellus Eveline Frank Pärnus Guido von Maydelliga. Elama asuti esialgu Varssavi kindralkubermangu, kuid 1918. aastal siirduti edasi Saksamaale Alam-Sileesiasse (praegune Poola). Seal tutvustasid tema siluetikunsti juba mitmed galeriid ja kunstikauplused. Ta portreteeris eeskätt jõukaid perekondi biidermeierlikus idüllis, nii kauneid daame ja galantseid härrasmehi, õnnelikke lapsi ja lemmikloomi kui ka tuntud poliitikuid ning kultuuri- ja seltskonnategelasi. Tema meisterlikult lõigatud siluetid hämmastavad tänaseni oma ažuurse täiuslikkusega. Idealiseeritud kujutluspildina möödunud aegade ilust on nad omamoodi vastukaaluks 1920. aastail Euroopas valitsenud ilmasõjajärgsele ängile ja maailmalõpumeeleoludele.
1922/1923. aastal asus Eveline von Maydell koos abikaasaga majanduskriisis vaevlevalt Saksamaalt ümber Ameerika Ühendriikidesse ning sai siluetikunstnikuna kiiresti tuntuks. Tema tööde näitused toimusid New Yorgis, Washingtonis ja mujal. Kunstniku koduks sai farm Wiltoni lähistel Connecticutis, kuhu asus Euroopast ümber ka Eveline õde Ilse.
Pärast abikaasa surma 1934. aastal viibis Eveline Maydell tihti pikemalt Eestis. 1935. aastal toimus tema käärilõigete näitus Tallinna Kunstihoones. Samal aastal valmis ka Konstantin Pätsi siluett. 1939. aastal otsustas kunstnik alaliselt Eestisse jääda, kuid pidi siit 1940. aasta augustis alanud Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu taas lahkuma, astudes ühele viimastest Ameerika Ühendriikide kodanike väljaviimiseks saadetud laevadest. Enne lahkumist andis ta oma isikliku arhiivi, sh sajad fotod, kirjad ja käärilõikeid Eesti Kunstimuuseumile, kust need hiljem Rahvusarhiivi jõudsid.
1950. aastatel siirdus Eveline von Maydell Ameerikast Portugali. Käärilõigete kõrval tegeles ta viimastel eluaastatel ka väikeplastika ja akvarelliga. Eveline Maydell suri 72-aastaselt 1962. aasta esimesel jõulupühal.
Lilled Eveline von Maydelli laual
Tänu baltisaksa ajaloolase Gert von Pistolhkorsi vahendusele sai Rahvusarhiiv 2023. aastal väärtusliku täienduse: Saksamaal elava Kiki von Taube-Schelleri annetusena jõudis arhiivi ligi viiskümmend Eveline von Maydelli akvarelli. Kõik need, peamiselt lilli kujutavad tööd pärinevad Maydelli Eestis seni peaaegu tundmatust II maailmasõja järgsest loomeperioodist.
Madara uurimissaali näitusele* valitud akvarellidele võib läheneda nii kunstiteaduslikust kui ka inimlikust vaatenurgast. Kunstiteadlase pilk ütleb, et ükski neist piltidest pole mõeldud näitusele, mis aga ei tähenda, et need ei võiks olla kunstisaali jõudnud teoste eeltööd. Need rohkem või vähem viimistletud lillemaalid on kompositsiooni- ja käeharjutused – iga kunstniku jaoks enesestmõistetavad väikesed sammud suurema eesmärgini jõudmiseks. Sellisena on nad väärtuslikud, valgustades kunstniku loomeprotsessi detaile, muutes nn suurt, mööda kõrgeid kunstitippe kulgevat kunstiajalugu inimlikumaks.
Vaadates Eveline von Maydelli õrnu valgeid ristikuõisi, roose, hüatsinte, päevaliiliaid, õunapuuõisi ja petuuniaid kujutavaid pilte, kerkib silme ette tema töölaud ja lilled selle peal. Hea fantaasia puhul võib tunda ka maalitud lillede lõhna ja veel parema fantaasia puhul näha, kuidas Eveline neid õisi tähelepanelikult vaatab, vaasi keerab, uuesti vaatab, õisi käega kergitab ja siis keskendunult maalib. Vahepeal ta sirutab end, paneb pintsli käest ja eemaldub pildist, toob purki puhast vett … ja paneb siis tehtud pildi kui visandi kõrvale, et teha uus katse.
Ajal, mil Eveline von Maydell neid pilte maalis, oli ta juba üksi – abikaasa Guido oli aastate eest surnud ja lapsi neil ei olnud. Ta oli võõrsil – Ameerikas või siis juba Portugalis. Lillede maalimine pakkus ilmselt lohutust ja hingekosutust, aga võib-olla ka mõningast teenistust. Pärast kunstniku lahkumist on neist saanud mälestus – meenutus ühest kaunist naisest, tähelepanelikust vaatlejast ja osava käega kunstnikust, aadlidaamist ja maailmakodanikust, pagulasest võõrsil, kes kandis südames kustumatut igatsust oma lapsepõlvemaast Eestist, kuhu ta aga enam iialgi tagasi ei pöördunud.
Koos siluetikunsti moestminekuga vajus ka Eveline von Maydelli looming aastakümneteks unustusse, kuni see 1990. aastate alguses nii Eestis kui ka Saksamaal taasavastati. Tema käärilõikekunsti on pärast taasiseseisvumist tutvustatud mitmel Rahvusarhiivi ja Kunstimuuseumi näitusel. Nüüdseks on osake maailmarändurist kunstniku loomingust taas koju – või valikkodumaale – jõudnud. Tema lillemaalid on näitusel* esimest korda ja pakuvad veel ühte sissevaadet tema värve täis ellu.
*Eveline von Maydelli lillemaale ja käärilõikeid saab näha Madara uurimissaalis alates 27. maist.