Panustades enda huviks ja üldiseks hüvanguks oma vaba aega vallakohtute ühisloome kohtute protokollide ümberkirjutamisse, avastasin Vana-Riisipere lepinguraamatust (1891–1914) ühe põneva 1901. aastast pärit testamendi.
https://www.ra.ee/vallakohtud/index.php/record/view?id=48225&ru=5JBzlm
Keegi lesk Heleene Madise tütar Wiekmann pärandas oma esimesest abielust pojale Johann Kalmile hulga liikuvat varandust 350 rubla eest ja väärtpabereid 1000 rubla väärtuses. Pärandatavate asjade seas oli ka kuuelasuline revolver ning kast padruneid. Peale selle oli Helenel oodata 7800 rubla suurust pärandiosa Pärnamaa mõisniku Karl Eduard von Mohrenschildi (20.12.1820 Nurme – 12.12.1900 Pärnamaa) pärandusest.
Mind hakkas huvitama, kes oli see lesknaine ja kuidas ta sellise varanduse omandamiseni jõudis.
Kuna tänapäeval on internetiavarustes paljude arhiivide materjalid avalikult kättesaadavad, siis pärast mõningast otsimist oli pilt selge. Rahvusarhiivi materjalidele lisaks vaatasin ka Suomen Sukuhistoriallinen Yhdistus ry ja Soome Kansallisarkisto Digitaaliarkisto materjale. Need kõik on tasuta lehitsetavad.
Alustasin loomulikult meie rahvusarhiivi Nissi personaalraamatutest. Edasi oli vaja Heinjoki kirikuraamatuid, mis on mugavalt leitavad Suomen Sukuhistoriallinen Yhdistus ry veebilehelt, ja Peterburi Maria kiriku raamatuid. Viimased on leitavad Soome rahvusarhiivist. Ka Haudi kalmistute registri (https://www.kalmistud.ee/est) maetute otsingust oli võimalik leida täiendavat infot. Sellest testamendist hargnes päris paeluv lugu.
Helena Kalmi sündis 30.jaanuaril 1830 Koprala külas, Heinjoki vallas Viiburi kihelkonnas Karjalas Mats Kalmi ja Anna peresse.
(Heinjoki, Syntyneet-vihityt-kuolleet, 1822–1845)
Heinjoki asub Karjala kannasel Viiburi kihelkonnas. Praegu on selle koha nimeks Veštševo ja see kuulub Leningradi oblasti Viiburi rajooni.
https://fi.wikipedia.org/wiki/Heinjoki
24.aprillil 1850 sündis 20aastasel Helenal vallaslaps – poeg Johan Kalmi, kes on testamendis märgitud pärandusesaaja.
(Heinjoki, Syntyneet, 1846–1883)
Kaks aastat hiljem oli laps ilmselt juba nii suur, et Helena sai Peterburi kolida. Peterburi Püha Maria koguduse kirikuraamatus on selle kohta märge 14. juunist 1852. aastast.
(Seurakuntaan ja seurakunnasta muuttaneiden luettelot 1848–1857 (I Bab:2))
8.juulil 1856 abiellus Helena Kalmi Carl Johani poeg Glaniga kes oli pronksitöö sell ja kolinud Peterburi sama aasta märtsis Kroonlinnast.
(Seurakuntaan ja seurakunnasta muuttaneiden luettelot 1848–1857 (I Bab:2))
(Kuulutettujen ja vihittyjen luettelo 1853–1864 (I Eab:3))
Peig oli 21- ja pruut 26aastane kui nad kuulutamiseks kirja pandi.
(Vihittyjen luettelo 1834–1891 (I Eb:2))
See abielu ei kestnud kaua, sest Karl Glan oli nõrga tervisega ja suri 23. juulil 1860 tiisikusse.
(Kuolleiden ja haudattujen luettelot 1856–1866 (I F:4))
Läks veel kaks aastat ja Helena 16aastane poeg Johan Kalmi kolis samuti Peterburi ning võeti 28.septembril 1862 Maria kiriku koguduses arvele.
(Seurakuntaan ja seurakunnasta muuttaneiden luettelot 1857–1871 (I Bab:3))
11 aastat pärast esimese abikaasa surma leidis Helena uue abikaasa. 7.veebruaril 1871 sõlmiti Peterburi Maria kirikus abielu lese Helena Glani ja Johan Wikmani vahel.
(Vihittyjen luettelo 1834–1891 (I Eb:2)
(Kuulutettujen ja vihittyjen luettelo 1864-1873 (I Eab:4))
Johan on selle sissekande järgi sündinud 1823 Tallinnas ja on ametilt volinik (Commissioner). Sünniaeg ja koht on aga ekslikud. Kahjuks pole Nissi 1832. aasta sündide register säilinud, Nissi personaalraamatust saame aga teada tema sünniaja ja ameti.
(Nissi EAA.1218.1.228; 1872–1881)
Tegelikult sündis Juhan seega 3.aprilli 1822. aastal Nurmes. Järelikult oli peig juba 48 aastat vana, aga ikka veel vallaline. Personaalraamatu põhjal oli ta Pärnamaa mõisa teener.
Johani sünnijärgne nimi oli ilmselt Juhan ning perenimeks anti talle 1835. aastal Wiekmann.
(EAA.1864.2.VIII-99; 1835)
Peterburi Püha Maria kiriku perekonnakirjas on andmed Johann ja Helena Wikmani kohta ja seal on näha, et armulauda oli Helena saanud viimati 1870. aastal. Ilmselt arvati ta pärast abiellumist mehe järgi kirikukogukonna liikmeks, see oli tõenäoliselt Peterburi Jaani kirik.
(Pietarin suomalaisen Pyhän Marian seurakunnan rippikirja 1867–1876 (I Aa:16))
Siia tekib nüüd auk, kuna Peterburi Jaani kiriku personaalraamatud pole kättesaadavad või ei oska ma neid Venemaa arhiividest otsida. Seega ei ole teada, kas sellest abielust lapsi sündis. Kuna laste suremus tollal oli suur, siis on täiesti mõeldav, et nad võisid varakult surra, kuna hiljem neid enam kirjas pole. Eluaastaid oli mõlemal vanemal ka juba üksjagu, nii on võimalik, et nad lapsi ei saanud.
Järgmine armulauakanne on leitav Nissi personaalraamatus aastast 1876. Ilmselt kusagil sel ajal kolisid nad Peterburist Pärnamaale.
(Personaalraamat. Lehetu, Nurme, Russalu, Ellamaa, …; EAA.1218.1.228; 1872–1881)
Seda abielu jätkus mõneks ajaks, aga 8.oktoobril 1884 Juhan Wiekmann suri Pärnamaal 62aastaselt rinnahaigusesse. Helena oli jälle lesk, vanust vaid 54 aastat.
(Surmameetrika; EAA.1218.1.224; 13.11.1866–1897)
Juhan Wiekmann on maetud Nissi kalmistule peatee äärde päris kesksele kohale. Hauakoha leiab Haudi maetute andmetest.
https://www.kalmistud.ee/haudi?action=kaart&kalmistu=76&o=266709
Kui vallakohtute protokollidest otsida Wiekmanni nime, siis leiab sealt Nurme kogukonnakohtu protokolli, kus Pernama herra teener Juhhan Wiekmann kaebab mõisniku käsu peale kaskede maha raiumise pärast:
https://www.ra.ee/vallakohtud/index.php/record/view?id=44703&ru=6h6VIR
Pärast mehe surma jäi Helena Nissi koguduse liikmeks. Tema kohta on olemas kirjed järgnevates personaalraamatutes. Aastal 1901 tegi ta algul mainitud testamendi oma poja kasuks. Pärast päranduse saamist kolis Helena Wiekmann poja juurde Peterburi ja ta arvati Maria kiriku hingekirja 20.detsembril 1902. Seega ei läinud ta lihtsalt külla, vaid plaanis poja juurde elama asuda. Ta oli juba üle 70 aasta vana ja Nissis ei hoidnud teda miski kinni, sest muid lapsi tal polnud kui poeg Johan.
(Seurakuntaan ja seurakunnasta muuttaneiden luettelot 1885–1908 (I Bab:5))
Seal ei elanud ta kaua. Helena Wiekmann suri 11.veebruaril 1903 aastal Peterburis vedeliku kõhuõõnde kogunemise tõttu.
(Kuolleiden ja haudattujen luettelot 1895–1904 (I F:9))
Edasi otsisin Johan Kalmi elukäiku. Pärast ema kolimist Pärnamaale jäi tema Peterburi. andmeid tema kohta leiab endiselt Peterburi Maria kiriku personaalraamatust.
(Pietarin suomalaisen Pyhän Marian seurakunnan rippikirja 1887–1896 (I Aa:27))
Vähemalt aastani 1896 oli Johan Kalmi selle personaalraamatu järgi poissmees. Edaspidi olukord muutus.
Ivan-Johan Kalmi suri 5.märtsil 1918 arvatavasti Obuhovski haiglas, sest selle haigla kabelist viidi tema surnukeha matmiseks Ohtenski surnuaiale. Selleks ajaks oli ta juba leskmees. Tema elukutset pole märgitud, kuid on kirjas, et ta oli pärit Heinjokist. Surma põhjust pole samuti kirjas.
(Kuolleiden ja haudattujen luettelot 1915–1935 (I F:11))
Kahjuks on järgmine personaalraamat Pietarin suomalaisen Pyhän Marian seurakunnan rippikirja 1897–1921 (I Aa:34) internetiotsinguteks suletud. Seda saab vaadata ainult Soome rahvusarhiivis kohapeal sisevõrgus, pärast eriloa saamist. Järgmisest personaalraamatust oleks võimalik leida surmakandes viidatud leht nr 463 ja uurida, kuidas tema pereelu oli kulgenud. Juhani ema Helena on kirja pandud sama personaalraamatu lehele. Järelikult elas ta oma poja juures, sest muidu oleks ta kirja pandud W tähe alla.
Tänu lahketele arhiivitöötajatele sai pisut selgemaks ka selles testamendis loetletud varanduse päritolu.
Väikese Pärnamaa poolmõisa omanik titulaarnõunik Karl Eduard von Mohrenschildt (20.12.1820 Nurme – 12.12.1900 Pärnamaa) oli Nurme mõisniku Berend August von Mohrenschildti (1778–1858) 8. laps teisest abielus. Ta suri 1900. aastal vallalisena. Kuna otseseid pärijaid ei olnud, jaotas ta oma vara heldelt truule teenijaskonnale ja teistele kohalikele. Nii päris mõisa kohalik pastoriproua Helene Friederike Amalie Bruhns (sünd Hasselblatt).
Pärnamaa mõisa kinnistustoimiku (EAA.2840.1.1655) vahel leidub Eduard von Mohrenschildti 26.09.1893 koostatud ja 04.10.1898 täiendatud testamendi ärakiri. Eestimaa aadli maavaeslaste kohtu arhiivis säilitatavas pärimistoimikus (EAA.860.1.1171) on Mohrenschildti arved, tema pärandvara loend ja täpsem info testamendijärgsete pärijate kohta. Nende hulgas on välja toodud pärijad, kes pole surnuga sugulussuhetes:
- Helene Bruns, sündinud Hasselblatt
- Helene Wickmann
- Leena Rosevon (Rosevan)
- Jüri Meinvald
Viimased kolm olid seisuselt talupojad, Jüri Meinvald kohaliku vallakohtu eesistuja.
Helene Wickmanni nimetab Mohrenschildt testamendis korralikuks ja auväärseks majapidajannaks (Wirthin), kes on teda juba 30 aastat järjest truult teeninud. Seega oli tegemist mõisamajapidamise perenaisega.
Kuna titulaarnõunik von Mohrenschildt oli riigiteenistuses, siis olid teenijad tõenäoliselt temaga koos ka Peterburis. Võib oletada, et sealt ta Wiekmanni kaasa tõigi, kui ta 1864. aastal oma vennalt Pärnamaa poolmõisa ostis. See, et üks majapidajanna jõudis eluõhtuks jõukale järjele, polnud 20. sajandi hakul enam kuigi erandlik. Truu teenistus aitas raha koguda ja vara kasvatada.
Helena-Helene Wiekmann sai oma päranduseosa kätte. Arvestades, et kui testament 1893 koostati, oli Helena teeninud mõisnikku juba 30 aastat, jääb selle algus kusagile 1863. aasta paiku. Kuna 1862 kutsus Helena Glan Peterburi ka oma poja, siis võib oletada, et ta sai mõisniku teenistusse sel aastal. See on muidugi vaid oletus.
Esmalt mainitud testamendil on ääremärkused, mille järgi osa väärtpabereid vahetati sularahaks, et Helenat elatada. Ülejäänud ääremärkustes on kirjas see, mida päris Ivan Kalmi. Seega ka Johan Kalmi sai oma päranduse kätte.
Nende inimeste elukäigust saab siis avalikest allikatest nii palju teada.
Igatahes julgustan kõiki uurima edasi, kui ette satub midagi huvitavat. Iga päevaga lisandub erinevate arhiivide andmetesse uut materjali. Ja palju sellest saab vabalt kättesaadavaks. Vaja on vaid aega ja huvi möödunud aegade vastu.