Jätk artiklile Jüri Rummu digitaalne taassünd I

„Jüri Rummu“ nitropõhimikul¹ originaalnegatiivi algsest kümnest rullist on Rahvusarhiivi filmiarhiivis tallel üheksa. Pea sajanditagusest filmipärandist ja selle jätkuvast eksistentsist kõneldes on oluline meeles pidada, et ehkki filmitegijad tajusid oma loome koordineeritud säilitamise vajadust juba selsamal 1929. ²aastal, pandi süstemaatilisele filmiarhiivindusele Eestis alus 1937. aastal, mil toonase Riigiarhiivi rüpes alustas tööd filmi- ja fotoarhiiv³. 

Esmalt koguti riikliku Eesti Kultuurfilmi stuudio värskelt vändatud dokumentaalkaadreid; varasem (nii tõsieluline kui ka lavastuslik) toodang hakkas arhiivi jõudma alles siis, kui nõukogude okupatsioonivõim kuulutas sisuliselt kogu pärandi riigi omandiks. Niisugune korraldus ei tähendanud siiski seda, et arhiivi oleksid tee leidnud kõik enne 1937. aastat Eestis loodud filmid või et see oleks juhtunud otsemaid. „Jüri Rummu“ käänuline saabumislugu ei ole küll päris tavaline, aga ka mitte üleliia erandlik. Tervikteost – ehk käesoleva kirjatüki peategelast – puudutavad leiud pärinevad kahest allikast: 1975. aastal anti Eesti Reklaamfilmist arhiivile üle kolm nitropositiivi (1.–3. rull)⁴ ning 1987. aastal saabusid ühest Tallinna eramust leitud üheksa nitronegatiivi (1.–10. rull, 4. rull puudub) ja heliribaga (!) nitroduubelpositiiv (9. rull). Kuna varasemast olid arhiivi filminimistus juba kirjeldatud mõned karbid fragmentidega (sealhulgas u 300 meetrit filmi lõpust) ja 1980. aastail tehti arhiivi laekunud nitropõhimikul rullidest atsetaatkoopiad⁵, on kokku tänaseni säilinud kolmkümmend filmirulli. Kui üldjuhul on Eesti varasem filmipärand säilinud paremal juhul ühe – ja tihtipeale hilisema põlvkonna – komplektina⁶ (kui üldse⁷), siis antud juhtumi teeb erakordseks just see, et leidub küllaltki suur hulk originaalset ainest, mida omavahel võrrelda ja restaureerimisel kombineerida. Lisaks on „Jüri Rummu“ pea sajandivanune nitropõhimikul materjal imekombel võrdlemisi heas seisukorras: esineb küll kriimustusi, rebendeid, perforatsiooniava vigastusi, erinevaid emulsioonikahjustusi või kadusid liitekohtade ümbruses (iseäranis tüüpilised positiivide puhul), kuid laiaulatuslikud kahjustused õnneks puuduvad ning filmilindi kokkutõmbeaste jääb 1% piiresse, mis on pea saja-aastase nitrofilmi puhul heas mõttes erandlik.

Restaureerimisprotsessi esimese sammuna valmistati filmirullid digiteerimiseks ette: kaardistati komplektiosade põlvnemine, dokumenteeriti seisukord ja filmilindi märgistused. Erilist tähelepanu tuli pöörata filmilindi servale, kus servakoodide kaudu kajastub lindi tootmise info (nt tootjafirma, tootmisaasta, põhimik, perforatsioonimasina number, mõnikord ka plaani number jms), mis jääb skanneri digiteerimisalast välja ega ole seetõttu digikujutisel analüüsitav; samuti kahjustustele ja märgistustele, mis on nähtavad vaid külg- ja pealtvalguses (digiteeritakse seevastu läbivas valguses). Lisaks jälgiti, et liitekohad oleksid püsivad, parandati rebendid ja katkine perforatsioon ning puhastati filmilindid ultrahelipuhastusmasinas.Seejärel digiteeriti kõik kolmkümmend filmirulli: nii ülalnimetatud nitropõhimikul originaalid kui ka neist arhiivi tellimusel tehtud atsetaatpõhimikul koopiad. Nii tekkis võimalus kaardistada ja võrrelda materjali digitaalsel kujul, kartmata filmilindi füüsilist kahjustamist, analüüsida vahekirju ja muid markeeringuid, reastada plaane ja neid vajadusel ümber tõsta. Selgus, et nelja positiivi (1.–3. rull ja 300 m lõpust) kujul oli tegemist tõepoolest 1929. aasta detsembris Eestis esilinastunud filmiga „Jüri Rumm“ (ill 5), millel olid ajastule omaselt eesti-, saksa- ja venekeelsed vahekirjad.

Nitronegatiivi külge olid aga monteeritud (positiivina!) läti-, saksa- ja venekeelsed algustiitrid, mis teatavad, et tegemist on Läti-Eesti koostööfilmiga „Metsavendade pealik. Balti parunite ohver“ (Meža brāļu vadonis. Baltijas baronu upuris / Der Waldbrüder-Hauptmann. Ein Opfer der baltischen Baronen) (ill 6).

Lähemal uurimisel selgus, et niisuguse pealkirjaga teos 1934. aastal Lätis tõesti esilinastus⁸, ent lõunanaabrid on pikka aega pidanud seda kadunud filmiks⁹. Negatiivi ja positiivi rulle kõrvutades ilmnes, et „Metsavendade pealik“ ja „Jüri Rumm“ koosnevad suures osas samast võttematerjalist, s.t Eesti „Jüri Rummu“ positiiv on kindlasti kopeeritud Läti filmi alguskirju kandvalt negatiivilt – seda kinnitavad muu hulgas negatiivilt positiivile kopeerunud kahjustused.

1. Filmilint on kihiline materjal, mis koosneb plastpõhimikust (nitrotselluloos, tselluloosdiatsetaat, -triatsetaat või polüester), kujutist moodustavast emulsioonikihist ja erinevatest lisakihtidest. Nitrofilmide visuaalsed omadused on kvaliteetsemad kui hilisemal atsetaat- ja polüesterpõhimikul, sest nitrotselluloos on läbipaistvam ja sellele kantud emulsioonis leidub rohkelt hõbedat, mis annab pildile ainulaadse kuma, nüansseeritud kontrastsuse ja suure teravuse. Nitrotselluloos oli filmitööstuses kasutusel 1890. aastatest 20. sajandi keskpaigani, asendudes kõrge tuleohtlikkuse ja rangete käsitsemisnõuete tõttu ohutumate alternatiivide, atsetaat- ja polüesterpõhimikega.  ↩︎
2. 2. mail 1929 Riigiarhiivile saadetud kirjas tunneb Estonia-Filmi üks omanikest Peeter Parikas muret Eestis vändatud filmide edasise saatuse pärast. Pisut küll liialdades märgib ta, et „pea kõigi kultuurriikide valitsused … on asunud filmiarhiivide asutamisele, kuhu kogutakse kõigi riikliste ja rahvusliste filmivõtete negatiivid ja positiivid“ ning kutsub üles samasugusele riiklikult koordineeritud tegevusele Eestis: „Filmide hoidmiseks rikkumise ja hävinemise vastu on tarvis erilisi hoiuruume, hoolsat korraldamist ja registreerimist, mida ei suuda meie väikesed ettevõtted.“ (RA, ERA.1265.1.118, l 1.) ↩︎
3. Pikemalt filmiarhiivinduse ajaloo kohta Eestis vt: Eva Näripea, Filmiarhiiv Eestis. Ajalugu ruumis. – Tuna 2020, nr 4, lk 82–98. ↩︎
4.  Filmidokumentide üleandmise-vastuvõtmise akt, nr 1, 22.12.1975. RA, EFA.333.1.91, l 1. ↩︎
5.  Nitrofilmide ümberkopeerimine tuleohutule atsetaat-, alates 1990. aastatest ka polüesterpõhimikule on laialt – ja pikalt – levinud filmiarhiivinduslik praktika, mille algne eesmärk oli filmilindile talletatud info säilivusaja pikendamine. Nagu ilmnes juba 1950. aastail, ohustavad atsetaatpõhimikku aga omakorda iseloomulikud pöördumatud lagunemisprotsessid (iseäranis nn äädikhappesündroom), mis lühendavad selle eluiga. 1980. aastaiks oli selge, et pikaajalise säilitamise vaatest on atsetaatpõhimik isegi problemaatilisem kui nitrotselluloos. Seda, et nitropõhimik võib olla atsetaatpõhimikust stabiilsem ja ajale vastupidavam, kinnitasid ka 1990. aastail läbi viidud uuringud. Kuni 1980. aastateni valitses üleilmses filmiarhiivinduses seisukoht, et tuleohutule põhimikule kopeeritud nitrofilmid võib hävitada (ja võib-olla isegi peab seda tegema), ent ülalviidatud praktilised kogemused ja uuringud viisid sellest arusaamast loobumiseni. Ehkki nitrofilmide fotokeemiline kopeerimine keskkonnamõjudele võrdlemisi inertsele polüesterfilmile on endiselt pikaajalise säilitusstrateegiana omamoodi kullastandard, pannakse arhiivides tänapäeval üha suuremat rõhku mistahes põhimikul originaalmaterjali võimalikult pikaajaliseks säilitamiseks vajalike keskkonnatingimuste loomisele. (Vt: Jean-Louis Bigourdan, From the Nitrate Experience to New Film Preservation Strategies. – This Film Is Dangerous: A Celebration of Nitrate Film. Koost Roger Smither, Catherine A. Surowiec. Brussels: Fédération Internationale des Archives du Film, 2002, lk 52–73; David Walsh, How to Preserve Your Films Forever. – The Moving Image 2008, kd 8 (1), lk 38–41.) ↩︎
6.  Filmi põlvkond (ingl k generation) on numbriline väärtus, mis väljendab filmi reprodutseerimise ajalugu, näidates seda, mitmendal astmel asetseb kõnealune filmilint originaalnegatiivi suhtes. „Jüri Rummu“ aegne filmitegemine oli kulukas tegevus, filmilint kallis ning kinokoopiaid tehti piiratud hulgal. Tõenäoliselt kopeeriti „Jüri Rummu“ puhul levikoopiad otse kaameras säritatud ja seejärel monteeritud originaalnegatiivist. Koopiaid pidi olema kaks, sest filmi näidati samal ajal kahes kinos (linastuse algus Grand-Marinas ja Rekordis kell 5 õhtul. Vt: Päewaleht 13.12.1929). Hiljem, filmitööstuse arenedes ja hindade alanedes kasutati monteerimiseks juba tööpositiivi, mille põhjal toimus läbivaatus ja negatiivi plaanide järjestamine; monteeritud negatiivist valmisid seejärel analoogkopeerimise teel järgmise põlvkonna komplektiosad (duubelpositiiv ja -negatiiv), millest lõpuks kopeeriti levitamiseks ja linastamiseks mõeldud ning optilise heliribaga varustatud levikoopiad (positiivid). ↩︎
7.  Taustal on oluline hoida teadmist, et suurem osa maailma tummfilmiajastu pärandist on tänaseks hävinud: näiteks Ameerika Ühendriikides on osaliselt või terviklikult säilinud vaid 30% ajavahemikus 1912–1929 valminud mängufilmidest (David Pierce, The Survival of American Silent Feature Films: 1912–1929. Washington, D.C.: Council on Library and Information Resources, The Library of Congress, 2013, lk 1; https://www.loc.gov/programs/static/national-film-preservation-board/documents/pub158.final_version_sept_2013.pdf). Võrdluseks: tummfilmiajastul Eestis vändatud 14 täispikast mängufilmist on suures osas säilinud neli ehk veidi alla 30%. ↩︎
8.  J. R., Filma – Meschabrahļi. – Jaunākās ziņas 09.04.1934; „Лѣсмые братья“ первая латвійско-эстонская звуковая фильма. – Cегодня 08.04.1934; „Jüri Rumm“ Riia kinos. – Hommikleht 09.04.1934. ↩︎
9.  Latvijas kino, 1920–1940. Koost A. Redovičs. Riga: Rigas Kino muzejs, 1990, lk 12. ↩︎