Rahvusarhiivi ajaveeb

Rahvusarhiivi ajaveeb

Kerimislaual lahti rulluv filmipärand

Kultuuriministeeriumi tegevuskava „Kultuuripärandi digiteerimine 2018–2023“ raames digiteeritakse Rahvusarhiivis perioodil 2020–2023 EL-i struktuurivahendite toel 245 tundi Eesti filmipärandit. Arhiiv vastutab kahe digiteerimisprojekti eest, mis hõlmavad Tallinnfilmi toodangut aastatest 1940–1993.

Filmide digiteerimine on kompleksne ning mitmeid tegevusi ja erialaspetsialiste hõlmav protsess. Tihti on selliste projektide kajastamisel fookuses üksnes skaneerimine, kuigi filmirulli skannerisse asetamisele eelneb ja järgneb samuti hulk tegevusi, mis aitavad tagada filmide säilimise ning saavutada kvaliteetne digiteerimistulemus. Projektide ettevalmistustööd filmiarhiivis algasid juba 2020. aastal, mil esimesed filmirullid transporditi Rakvere ja Tallinna hoidlatest konservaatorite töölaudadele, kes valmistavad kahe projekti peale kokku digiteerimiseks ette üle 400 kilomeetri 35mm filmilinti.

Järgnevalt kirjeldatakse ja illustreeritakse keerukat ning aeganõudvat digiteerimisprotsessi just filmikonservaatori vaatepunktist. Konservaator on digiteerimise juures oluline lüli, kes tänu digiteeritava materjali füüsiliste omaduste tundmisele põimib kokku filmide kasutushuvist või -potentsiaalist tingitud soovid ning säilitusvajadused, olles ühtaegu väärtuslik partner nii kuraatorile ja arhivaarile kui ka digiteerijale ja järeltöötlejale.

  • Konservaatori töölaud. Foto: Kadi Sikka, 2021

  • Filmilint kerimislaual. Foto: Kadi Sikka, 2021

  • Filmilint kerimislaual. Foto: Kadi Sikka, 2021

 

Filmi komplektiosade analüüs ja valik

Filmid on enamasti säilinud mitmel – nii tehniliste kui füüsiliste omaduste poolest erineval – komplektiosal (negatiiv, duubelpositiiv, duubelnegatiiv, positiiv, helinegatiiv, magnetheli)1. Sõltuvalt filmi kestusest ja arhiivi laekumise eripäradest, võib üks selline komplekt koosneda paarist filmirullist või kümnetest rullidest. Üks 35mm filmirull omakorda mahutab umbes 10 minuti jagu filmi, st ligi 15 000 üksikut kaadrit. Komplektiosadest valitakse esmalt olemasoleva dokumentatsiooni põhjal välja digiteerimiseks potentsiaalselt sobivaim(ad), arvestades originaalsust ja terviklust, heli ja tiitrite olemasolu jms. Valitud komplektiosad tuuakse filmiarhiivi Rakvere ja Tallinna hoidlatest välja ning need jõuavad toatemperatuurini aklimatiseerumise järel konservaatori töölauale.

  • Filme transporditakse hoidlast arhiivi nummerdatud metallkanistrites, igasse mahub kuni 7 filmirulli. Foto: Kadi Sikka, 2021

  • Filme transporditakse hoidlast arhiivi nummerdatud metallkanistrites, igasse mahub kuni 7 filmirulli. Foto: Kadi Sikka, 2021

 

Valitud komplektiosade võrdlemine

Konservaatori kerimislaual kontrollitakse, võrreldakse ja dokumenteeritakse komplektiosad ning tehakse lõplik valik digiteerimisele saadetava komplektiosa suhtes. Arvesse võetakse:

  • lindi füüsilist seisukorda (keemiliste, bioloogiliste ja mehaaniliste kahjustuste olemasolu ning ulatust nii emulsioonil kui ka põhimikul);
  • tehnilist seisukorda (sh defektide olemasolu ja ulatust);
  • originaalsust (st filmi komplektiosa põlvkonda2 );
  • terviklust (sh filmi komplektiosa pikkust, heli, vahe- ja subtiitrite olemasolu jms).

Filmilindi servamärgistuse järgi on võimalik tuvastada nii põhimiku materjal, lindi tootja kui ka tootmisaasta. EFA.203.1613

Konservaatorid on justkui detektiivid, kes teevad käsitlusaluse filmi kohta põhjalikku uurimistööd, vaadates nii kaadritesse, kaadrite vahele kui ka nende taha. Erinevate märgistuste põhjal rakordil3, lindi servas ja kaadrite ümbruses tuvastatakse, dokumenteeritakse ning täiendatakse olemasolevaid andmeid filmi tehniliste parameetrite osas, nt kuvasuhe, filmilindi tootja, mark, tootmisaasta, plaanide arv jms.

  • Filmi põlvkondi saab lugeda sissekopeerunud perforatsiooniavade servade järgi nagu puu aastaringe. EFA.203.1313

  • Kolm järjestikust kaadrit filmi lõpus. Viimasele kaadrile järgneb filmirulli lõpumärgistus (valged punktid mustas kaadris). EFA.203.2065

  • Plaani number on käsitsi kirjutatud kaadritevahelisele alale. EFA.203.1481

  • Plaani number on käsitsi kirjutatud kaadritevahelisele alale. EFA.203.1486

  • Standardrakordil on kirjas filmi pealkiri ja tootmisaasta. EFA.203.1319

  • Standardrakordil on kirjas, mitmest filmirullist teos koosneb ning kas tegemist on filmi alguse või lõpuga. EFA.203.1538

  • Valgele kaitserakordile märgitakse komplektiosa tähis ja arhivaali number, lisaks tähistatakse filmi algus ja lõpp ning heli olemasolu. EFA.203.1761. Foto: Kadi Sikka, 2022

Olgugi, et esmase ülevaate komplektiosade eeldatavast seisukorrast saab juba olemasoleva dokumentatsiooni kaudu, siis täpseim hinnang on võimalik anda alles komplektiosade käsitsi läbi vaatamise kaudu. Nii on näiteks võimalik perforatsiooniavade kõrvalt luubiga tuvastada filmi põlvkond, mis on valiku langetamisel üks olulisemaid parameetreid. Kui sarnaseid komplektiosasid on mitu, tuleb neid omavahel paralleelselt kerimis- ja läbivaatuslaual võrrelda, leidmaks kõige terviklikum ning paremas seisukorras komplektiosa. Kui otsus on tehtud, toimub digiteerimisele saadetavate filmirullide konserveerimine.

Filmilint muutub vananedes hapraks, rabedaks ja tõmbub kokku (vasakul). Selle tulemusel kaotab filmirull ümara vormi ning linti kerides tuleb olla ettevaatlik, sest kihid võivad olla üksteise külge kleepunud. Samuti on lindi otste kooldumise vältimiseks soovitatav kasutada suure diameetriga südamikku (paremal). Fotokollaaž: Saara Kruus, 2021

Filmirulli konserveerimine

Filmilint on kihiline materjal, mis koosneb plastpõhimikust (nitro-, atsetaat- või polüesterfilm), kujutist moodustavast emulsioonikihist, aluskihist ja antistaatilisest keerdumisvastasest kihist. Ühelt poolt materjali omaduste (kihilisus, atsetaat- ja nitrotselluloospõhimike ebastabiilsus, emulsiooni tundlikkus) ja teisalt masinloetavuse (projitseerimine hammasratastega projektoris) tõttu on filmilint äärmiselt vastuvõtlik nii keskkonnatingimuste muutusele kui ka erinevatele kahjustustele. Kahjustused võivad olla materjalile olemuslikud või käsitsemisel tekkinud ning hõlmata nii emulsioonikihti kui ka põhimikku.

  • Plekid, mustus ja kriimustused kaadris. EFA.203.583

  • Kriimustus kaadris. EFA.203.1383

  • Kujutist moodustav metalliline hõbe korrodeerub kõrge õhuniiskuse, -temperatuuri tõttu ja saasteainega kokkupuutumisel ning kujutise pinnale moodustuvad kollased, oranžid või punakad laigud. EFA.203.1041

  • Emulsiooni defekt kaadris. EFA.203.506

  • Emulsioonikadu kaadris. EFA.203.1136

  • Emulsioonikadu kaadris. EFA.203.686

  • Emulsioonikadu kaadris. EFA.203. Foto: Saara Kruus, 2022

  • Ulatuslik emulsioonikadu ja irdumine kaadris ja filmilindi servades. EFA.203. Foto: Saara Kruus, 2022

  • Emulsioonikadu kaadris. EFA.203. Foto: Saara Kruus, 2022

  • Põhimikult irduv emulsioon standardrakordi servas. EFA.203. Foto: Saara Kruus, 2022

  • Rebend kaadri nurgas. EFA.203.1356

  • Rebend kaadris. EFA.203. Foto: Saara Kruus, 2022

  • Rebend kaadris. EFA.203.1377

  • Liitekoht kaadris. EFA.203.1474

  • Hõbedaioonide liikumisel emulsiooni pinnale tekib nn hõbepeeglikiht. EFA.203

  • Hõbedaioonide liikumisel emulsiooni pinnale tekib nn hõbepeeglikiht. EFA.203

  • Kujutist moodustav metalliline hõbe korrodeerub kõrge õhuniiskuse, -temperatuuri tõttu ja saasteainega kokkupuutumisel ning kujutise pinnale moodustuvad kollased, oranžid või punakad laigud. EFA.203.2065. Foto: Saara Kruus, 2022

  • Kujutist moodustav metalliline hõbe korrodeerub kõrge õhuniiskuse, -temperatuuri tõttu ja saasteainega kokkupuutumisel ning kujutise pinnale moodustuvad kollased, oranžid või punakad laigud. EFA.203.2065. Foto: Saara Kruus, 2022

  • Kujutist moodustav metalliline hõbe korrodeerub kõrge õhuniiskuse, -temperatuuri tõttu ja saasteainega kokkupuutumisel ning kujutise pinnale moodustuvad kollased, oranžid või punakad laigud. EFA.203.2065. Foto: Saara Kruus, 2022

  • Sügavad hammastrumli jäljed piki filmilinti. EFA.203

  • Tugevad kriimustused ja oksüdeerumine filmilindil. EFA.203

Filmilindi sujuvaks ja ohutuks käitlemiseks erinevates seadmetes (läbivaatuslaud, ultrahelimasin, skanner, projektor) ning parima digiteerimistulemuse saavutamiseks kontrollitakse lindi kokkutõmbeastet4, koolduvust, kaitserakordite olemasolu ja pikkust ning perforatsiooni ja liitekohtade5 seisukorda. Konserveerimise käigus tuvastatakse emulsiooni ja põhimiku seisukord ning vajadusel tehakse erinevaid analüüse (põhimiku tuvastamiseks ning äädikhappesündroomi6 astme määramiseks).

Lisaks jälgitakse, et liitekohad oleksid püsivad, parandatakse lahtised liitekohad, rebendid ja katkine perforatsioon, et vältida lindi katkemist. Töö käigus võib tekkida vajadus ka ulatuslikumate konserveerimistegevuste järele, nt lokaalne puhastamine õli-, teibi- ja kemikaalijääkidest, perforatsiooni rekonstrueerimine jms.

  • Rebendi parandamiseks fikseeritakse filmilint õrnalt teibi abil valguslauale. Kvaliteetse digiteerimistulemuse saavutamiseks on oluline, et liitmine oleks võimalikult täpne ning jääks kaadris märkamatuks. EFA.203. Foto: Saara Kruus, 2022

  • Vana kleeplindi eemaldamine kaadrist. EFA.203. Foto: Saara Kruus, 2022

  • Vana kleeplindi eemaldamine kaadrist. EFA.203. Foto: Saara Kruus, 2022

  • Rebendit kinnitanud vana kleeplindi eemaldamine kaadrist. EFA.203. Foto: Saara Kruus, 2022

  • Liitekoha kinnitamiseks kasutatud vana kleeplint ulatub kaadrisse, on aja jooksul tõmbunud kollaseks ning selle servadest on liim välja imbunud (vasakul). Vana kleeplint eemaldatakse, filmilint puhastatakse ja taasliidetakse nii, et uue kleeplindi serv jääb kaadritevahelisele alale (paremal). EFA.203. Fotokollaaž: Saara Kruus, 2022

  • Perforatsiooniavade ümbruses olevatele kadudele ja rebenditele tuleb pöörata erilist tähelepanu, sest just neist kohtadest võib alata filmilindi rebenemine skanneris. Põhimiku kadu enne (vasakul) ja pärast parandamist (paremal). EFA.203. Fotokollaaž: Saara Kruus, 2022

  • Ulatuslik rebend enne (vasakul) ja pärast parandamist (paremal). EFA.203. Fotokollaaž: Saara Kruus, 2022

  • Rebendi kinnitamiseks kasutatud vana kleeplint on aja jooksul tõmbunud kollaseks (vasakul). Kleeplindi eemaldamise ja puhastamise järgselt (keskel) taasliidetakse filmilint (paremal). EFA.203. Fotokollaaž: Saara Kruus, 2022

  • Vana kleeplindiga tehtud perforatsiooniavade parandus (vasakul) eemaldatakse, filmilint puhastatakse lokaalselt (keskel) ja parandatakse uue kleeplindiga (paremal). EFA.203. Fotokollaaž: Saara Kruus, 2022

Konservaatori töövahendid sarnanevad kirurgi omadele – kasutatakse erinevaid skalpelle, pintsette, rullikuid, nõelu ja vatitikke, et töö oleks täpne, vajadusel tagasipööratav ja digiteeritud tulemil võimalikult nähtamatu. Filmirulli algusesse ja lõppu lisatakse kaitserakordid, mis lihtsustavad lindi skannerisse laadimist. Lint keritakse laia diameetriga südamikule nii, et emulsioon jääb väljapoole ja filmi lõpp ettepoole.

  • Filmikonservaatorite töövahendid. Foto: Kadi Sikka, 2022

  • Filmikonservaatorite töövahendid. Foto: Kadi Sikka, 2022

  • Filmikonservaatorite töövahendid. Foto: Kadi Sikka, 2022

Filmirulli puhastamine

Viimase sammuna enne digiteerimist puhastatakse film ultrahelimasinas, mis eemaldab lindilt lahtise mustuse, määrdumise ja tolmu. Puhastusmasinast väljudes on rullil filmi algus eespool ja rull on valmis skannerisse laadimiseks.

Filmi puhastamine ultrahelimasinas. Foto: Kadi Sikka, 2020

Filmirulli digiteerimine

Filmirull digiteeritakse kaader kaadri haaval emulsioonipoolelt, mis tagab kvaliteetsema tulemuse. Heli olemasolul digiteeritakse see kas pildiga samalt komplektiosalt (nt optilise heliribaga positiivilt, duubelnegatiivilt, -positiivilt), eraldiseisvalt helinegatiivilt, magnethelilt või eraldiseisvalt pildi ja heliribaga komplektiosalt. Analoogkandjal filmide digitaalseks säilituskoopiaks on seega kompresseerimata ja töötlemata pildikaadrite jada ning helifail. Digiteerimise ajal toimub arhiivi spetsialistide ja konservaatorite pidev suhtlus digiteerijaga. Juhul, kui digiteerimisel ilmnevad probleemid, on võimalik kiirelt reageerida, teha vajadusel parandusi või muuta komplektiosa valikut.

Säilituskoopia salvestatakse pildikaadrite jadana. Järjestikused kaadrid filmist “Suur kontsert”. EFA.203.2062

Filmirull viiakse hoidlasse tagasi

Pärast digiteerimist kontrollitakse filmirull üle ja viiakse tagasi hoidlasse. Filmid säilitatakse ka digiteerimise järgselt. Analoogainese migreerimine digitaalsele kujule ei kõrvalda vajadust hoida alles algseid kandjaid.

Kokkuvõte

Esimese, kroonikafilmide projekti käigus digiteeriti ja tehti veebis avalikult kättesaadavaks 120 tundi Rahvusarhiivi filmiarhiivis säilitatavaid kroonikafilme aastatest 1940–1967. Selle projekti filmide sisust annab ülevaate blogipostitus “Mustvalgete kroonikafilmide kirev maailm”. Teine projekt käsitleb nii Tallinnfilmi kroonika- kui ka dokumentaal- ja mängufilme aastatest 1940–1993. Eelpool kirjeldatud tööde raames tegeletakse kahe projekti käigus rohkem kui 1200 filmiteosega. See tähendab, et konservaatori töölauale jõuab võrdlemis- ja konserveerimistoiminguteks mitu tuhat filmirulli.

 

Mõistete seletused

1 Erinevad komplektiosad on vaheetappideks analoogkandjal loodud filmiteose füüsilisel ajateljel kaameranegatiivist levikoopiaks. Kaameras säritatud originaalnegatiivist valmistatakse monteerimiseks tööpositiiv, mille põhjal toimub omakorda negatiivi plaanide järjestamine. Monteeritud negatiivist valmivad analoogkopeerimise teel järgmise põlvkonna komplektiosad (duubelpositiiv, -negatiiv), millel toimub järeltöötlus, nt valguse määramine ja heli lisamine. Lõpuks kopeeritakse levitamiseks ja linastamiseks mõeldud ning optilise heliribaga varustatud levikoopiad (positiivid). Erinevast kasutuseesmärgist tulenevalt on seega komplektiosadel liigiti tuvastatav sarnane tehnoloogia ja kahjustuste muster – näiteks negatiividel on plaanide vahel füüsiline liitekoht ning tihedalt projitseeritud positiividel esineb palju mehaanilisi kahjustusi.

2 Filmi põlvkond (ingl k generation): numbriline väärtus, mis väljendab filmi reprodutseerimise ajalugu, näidates seda, mitmendal astmel asetseb antud filmilint originaalnegatiivi suhtes.

3 Rakord (ingl k leader): filmi alguses ja lõpus paiknev tehnilise tähistusega kaitselint, mis tagab pildi ja heli sünkroonsuse ning lihtsustab filmilindi laadimist projektorisse, puhastusmasinasse või skannerisse. Eristatakse standard- ja kaitserakordit, esimesega varustatakse film juba tootmisel, viimase lisab konservaator filmiteose arhiivi vastuvõtmisel ning sellele kantakse arhivaali andmed.

4 Filmilint tõmbub vananemisel kokku, muutub hapraks ja rabedaks. Selle tulemusel muutub ka perforatsiooniavade vahekaugus, mille järgi ongi võimalik määrata kokkutõmbeastme protsendiline väärtus.

5 Liitekoht (ingl k splice): kahe filmilindilõigu ühenduskoht kaadrite vahel, tavaliselt plaanivahetusel.

6 Äädikhappe sündroom (ingl k vinegar syndrome) on atsetaatfilmil esinev vananemisreaktsioon, mille käigus eralduvad äädikhappeühendid. See on nakkava iseloomuga, käivitades ka kõrvaloleval vähem kahjustunud materjalil keemilise vananemisreaktsiooni. Kahjustuse astet on võimalik testriga tuvastada.



Rahvusarhiivi ajaveeb

Saada uued postitused mulle e-mailile

LisaJälgi