Dannebrog 800: Taanlased Eesti Vabadussõjas

Taani vabatahtlike kompanii

28. novembril 1918 puhkenud Vabadussõjas otsis Eesti oma jõududele lisaks abi välismaalt. Esimesena tõttas appi Soome, kelle loodud 3700mehelise väekoondise tugi sõja algul oli määrava tähtsusega. Merelt kaitsesid Tallinnat Briti sõjalaevad, mis saabusid 12. detsembril 1918, tuues kaasa varustust ja relvi.

Abi tuli ka Rootsist ja Taanist, nii liitlasvägede kui ka 1918. aasta detsembris Soomes loodud Eesti abistamise peatoimkonna initsiatiivil. Toimkonna juht Oskari Wilho Luohivuori pöördus detsembri lõpus professor Harald Höffdingi poole Kopenhaagenis ning palus sealt Eestile kiiret abi enamluse vastu võitlemiseks.

Samuti palus Inglise sõjaväe esindaja Taanis kolonel Wade sõjalist tuge Taani kaptenilt Iver de Hemmer-Gudmelt. Hemmer-Gudme külastas seepeale 1919. jaanuaris Eestit ning asus Taani naasnuna Eesti abistamiseks vabatahtlikke koguma.

Taani ajakirjanduses tekkis Eesti püüdluste toetajate ja vastaste vahel elav arutelu, mis oli üritusele hea reklaam — kokku saatis oma sooviavalduse paar tuhat vabatahtlikku. Taani valitsuse loal formeeriti 250meheline salk, kellest 26. märtsil 1919 asus auriku «Merkur» pardal teele 189 meest.

18. mail 1919 sõideti Võru alla Lõunarindele. Sealt alustati koos 1. jalaväepolgu I pataljoniga pealetungi Jakobstadtile (Jēkabpils), mis vallutati 5. juunil. Pärast paarinädalast puhkust Tartus saadeti Taani kompanii Pihkvasse, kust asuti pealetungile Ostrovi suunal. Rasked lahingud kestsid 21. augustini, mil Taani väed rindelt varusse tõmmati. 2. septembril sõitsid Taani vabatahtlikud tagasi kodumaale. Vabadussõjas langes 1 ohvitser ja 18 sõdurit ning haavata sai 34 sõdurit.

Taani vabatahtlike esimeses lahingus sai haavata kuus taanlast, neist vaid üks raskelt. Kapten Richard Gustav Borgelin meenutab:

Tundsime endid õigete rindemeestena. Samadest sõduritest, kes alles hiljuti Tallinnas uhkeldasid uute mundritega ja läikivate nööpidega ning valgekinnastatud kätt tõstsid oma südamedaamide tervituseks, olid nüüd saanud habemesse kasvanud, tuulest ja päiksest pargitud sõjamehed. Ja kui mõnel aastatelt ülinoorel vabatahtlikul habe oli visa kasvama, siis teised, vanemad, nokkisid teda sõbralike nõuannetega, kuidas kanasõnnikuga habet kasvama panna…

1919. suvel jõudis Eestisse Valga lähistele Taani Punase Risti haigla Valdemar Sejr, mida juhtis dr. Ludvig Boye Lundstein. Peale juhataja töötas laatsaretis veel 4 arsti ja 12 halastajaõde, kes päästsid paljude sõjatandril kannatada saanud meeste elu. Kümnele halastajaõele omistati hiljem Vabadusrist.

Autasustamine

Vabadussõjas erilisi kasulikke teeneid näidanud sõjaväelastele annetati 1919–1925 Vabadusristi I liigi aumärke, II liigi aumärke määrati isikliku vapruse eest. Kuigi enamik märkidest annetati eestlastele, anti neid ka välismaalastele. Teiste seas 42 taanlasele.

Vabadusristiga kaasnes õigus saada Eestis tasuta maad. Välisvabatahtlikele jagati maad küll tingimusel, et nad astuvad Eesti kodakondsusse. Autasumaa said näiteks Taani vabatahtlike üksuse juht kolonelleitnant Richard Gustav Borgelin ning tema käsundusohvitser lipnik Ernst Emil Holstein.

Kapten Richard Gustav Borgelin

Richard Gustav Borgelin sündis 10. veebruaril 1887 Taanis Jüütimaal Herningis. Ta õppis Herningi reaalkoolis, Silkebergi õpetajate seminaris ja aastatel 1909–1910 mainekas Kronborgi sõjakoolis. Järgnevalt teenis ta kuni 1919. aastani Taani sõjaväes, kus tõusis kapteniks. Eesti Vabadussõjas oli ta alates 25. märtsist 1919 endanimelise Taani vabatahtlike kompanii ülem.

Ta osales lahingutes Punaarmee vastu Võrumaal ja Pihkva rindel ning Jakobstadti (Jēkabpilsi) vallutamises. Septembris 1919 sõitis Borgelin koos üksusega Taani, kuid naases samal kuul tagasi Eestisse ning võttis Vene Loodearmee koosseisus osa lahingutest Narva rindel. Seda võis ajendada kohtumine Vene leskkeisrinna Marija Fjodorovna ehk Taani printsessi Dagmariga, kes seadnud Borgelinile ülesandeks toetada Vene valgete vägesid.

Richard Borgelinile omistati 6. märtsil 1920 nii I liigi 2. järgu kui ka II liigi 3. järgu Vabadusrist ning lisaks autasumaana Harjumaal asunud Cimbria-Maidla talu. Ta jäi Eestisse elama ning asus 1920. aastast kindral Johan Laidoneri kutsel teenima Eesti sõjaväes, kus 1922. aastal tõusis kolonelleitnandi auastmesse. Kuna autasumaa saamiseks pidi olema Eesti kodanik, astus ta 1923. märtsis Eesti kodakondsusse.

Borgelin avaldas Taani kompanii osalemisest Vabadussõjas värvika mälestusraamatu «Dannebrogi lipu all. Rahu ja sõda». 1940. aastal sõitis ta Stockholmi ning elas II maailmasõja ajal Taanis, mõnda aega ka Helsingis. Ta suri 1966 Taanis Vordingborgis.

Ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner 28. märtsi 1920 päevakäsus:

Suur tänu Taani ja Rootsi vabatahtlikele — kaasvõitlejatele. Eesti Vabariigi sõjavägi saab alaliselt kõige suurema tänutundega mälestama kõiki neid, kes meid meie raskes vabadusevõitluses on toetanud ja aidanud.