1926. aasta mais sai Tartu linnaarhitektiks Saksamaal Karlsruhes tudeerinud Arnold Matteus. Värskete ideedega mees lõi Tartu heakorrastuse programmi, mille alusel puhastati risustatud jõekaldad ning lammutati putkad ja ujulad Emajõe kahe silla vahel.
Nende asemele projekteeris Matteus 1928. aastal linna põhjapiirile kaarja puidust linnaujula. Asukoha valikul said määravaks vee puhtus, heade ühendusteede olemasolu ja päikeserikkus.
Matteuse projekti järgi jagunes ujula kolmeks: keskel asus üldujula, millest ühele poole jäi meeste- ja teisele poole naistebassein. Ujula avati 1928. aastal, vaid meesteujula jäi esialgu rahapuudusel välja ehitamata. See valmis juurdeehitisena 1939. aastal (arhitekt V. Tippel) ning seal korraldati tihti ujumisvõistlusi.
Üldujulas sai ujuda 50 meetri pikkuses basseinis ning supelda poolringikujulises madalamas basseinis. Julgematele oli rajatud koguni 12 meetri kõrgune hüppetorn. Hoone ühendas tervikuks peasissekäik, mida ümbritsesid poolkaares käigud riietuskabiinidega.
Basseini äärde loodi tuulevarjus asetsev liivarand, milleks veeti Ihastest kohale 990 tonni liiva. Kompleksi kuulus veel kahel korrusel einelaud ning süstamaja.
Hea suveilma korral oli ujula rahvast pungil. Esialgu oli see avatud hommikul kella kaheksast õhtul kella üheksani, hiljem avati ujula juba kell kuus hommikul. Ujulapääse maksis täiskasvanutele ilma riidehoiuta kolm senti, riidehoiuga viis senti.
Üldbasseinis ujumine oli lubatud vaid supelkostüümides, eraldi naiste- ja meestebasseinis võis ujuda ka alasti.
Ujula oli linnarahva seas palavalt armastatud puhke- ja sportimispaik. 28. juuni 1936. aasta Postimehes kirjeldati külastajaid järgmiselt:
Ujula papli-puiesteel voorib aina päev läbi mehi ja naisi pintsakud kaelas ja supelrõivad näpu otsas, et aga saaks vette. Ujula võtab need kuumuse eest põgenikud vastu, ja rivistab palavale liivale päevitajate paraadiks. [—] Ujula alaliste külaliste hulgas on kõige tugevamini esindatud juristide pere. Kindla trio moodustavad notarid Suubi, Vihalem ja kohtunik Peterhof. Sageli võib näha ka advokaate Kaarti, Eriksoni, Kala jt. Eriti näib ujulat armastavat politsei pere. Niipea kui töölt vabanevad, on kohal kriminaalkomissar Tillissoo ja abiprefekt Laas. [—] Ujula naisperest on raske saada ülevaadet, sest suur osa daame kümbleb naisbasseinis. Üldosas liiguvad ringi peamiselt noored tütarlapsed ja neid on seal nii palju, et ei jõua üles loetleda.
Teises maailmasõjas sai ujula kannatada ning taastati hiljem lihtsustatud kujul. 1988. aastal hoone põles ning lammutati seejärel.
Tartu avaujula lugu põhineb Rahvusarhiivi plakatinäitusel „Tartu lood: hooned ja inimesed”. See on kolmas neljast eri hoonetele pühendatud postitusest. Iga loo juures on vaadeldav hoone originaalprojekt, mis on asendamatu infoallikas hoone ajaloo taastamisel.
Paljude hoonete projektid on tallel Rahvusarhiivi kogudes. Ajavahemikus 1871–1918 Tartu linnavalitsuse poolt kinnitatud ehitiste projektid on koondatud Rahvusarhiivi Tartu projektide andmebaasi (http://www.ra.ee/apps/hooned/ ). Sealt võib leida nii huvipakkuva hoone lühikirjelduse kui ka digipildi projektist.