Sattusin hiljuti Rahvusarhiivis peale ühele väga huvitavale ning teema poolest üsna aktuaalsele arhivaalile. Selleks on Ankeetlehed üliõpilaste majandusliku seisukorra kohta 1921. aastal. Filosoofiateaduskond. (EAA.1776.1.650) Nende aktuaalsus peitub kindlasti selles, et üliõpilased on alati olnud üks kõige haavatavamaid gruppe majanduslikult rasketel aegadel, mis on lihtsalt tõlgendatav seeläbi, et üliõpilane on justkui üleminekufaasis “lapse” elust oma elu peale. See tähendab siis seda, et paljud üliõpilased peavad ennast juba ise ülal pidama, kuid on sealjuures siiski ka õpilased, millest tulenevalt pole neil nii palju aega ja võimalusi tööl käia.
Piisas üsna põgusast pilgust kõnealusele dokumendile, et näha selle püstitatud hüpoteesi tõesust ka aastal 1921. Siis oli Eestis (nagu ka ülejäänud Euroopas) teadagi keeruline aeg ning see peegeldub selgelt ka üliõpilaste olukorras. Ankeet on suhteliselt põhjalik ning sellest tulenevalt huvitav lugemine, küsimustik algab üldinfoga, uurides vastaja rahvust, sugu, kursust, fakulteeti ning vanust. Seejärel on teemaks vastaja senine haridustee, millest võiks välja tuua ehk küsimuse “Kas astusite kohe pääle haridusliku tsensuse omandamist ülikooli?” Selle küsimuse puhul on enamik vastustest ei. Põhjuseid on mitmeid, kuid enim paistavad välja rahalised probleemid ning sõdadest (1. Maailmasõda ja Vabadussõda) tingitud komplikatsioonid. Seda siis ennekõike noormeestel sel kujul, et nood läksid pärast keskhariduse omandamist sõtta. Rahaliste probleemide puhul on selge see, et üliõpilased on pärast keskhariduse omandamist mitu aastat tööl käinud, et saaks endale ülikoolis käimist ning sellega kaasnevaid kulusid lubada. Järgmine plokk küsimusi on sõja kohta, kas üliõpilane on võtnud osa Esimesest Maailmasõjast ja/või Vabadussõjast ning mis positsioonil (kas sõdurina, ohvitserina, ametnikuna või arstina). Lisaks sellele on küsitud, kas üliõpilane kannatas sõja tulemusena tervisliselt ehk varandusliselt ning kuidas, seda küsimust on mõneti raske mõista, kuid vastajad on igatahes sinna kirjutanud nii tervislikke (kui keegi sai sõjas viga vmt) kui ka varanduslikke kannatusi (kodumaja hävimine sõjas jne). Peale selle on ankeedis ka küsimus selle kohta, kas üliõpilasel tuli sõja tõttu ülikoolis käimine katkestada ja mitmeks semestriks. Sellele järgneb taas rida üldist infot käsitlevaid küsimusi, tuntakse huvi, kas tudeng on pärit linnast või maalt, samuti kas vanemad elavad, mis ametit nad peavad ning kas vanematel on liikumata varandust. Seejärel sama küsimus ka tudengile endale, samuti kas tudeng on abielus ning kas tal on lapsi. Lõpuks on küsitud ka üliõpilasorganisatsiooni kuulumise kohta ning selle kohta, kus tudeng suvevaheaja veedab ning milleks ta vaheaega tarvitab. Sellega lõpeb esimene küsimuste jada, mille üldpealkiri on “Üleüldised teated.” Kindlasti erineb see mõneti tänapäevastest samalaadsetest küsimustikest esmalt juba seetõttu, et üldinfo hulgas on mitu sõjaga seotud küsimust. Samuti on võib-olla tänapäevase üliõpilase jaoks kummaline küsimus, kas tudeng on pärit maalt või linnast, mis tänapäeval ju praktiliselt mingit rolli ei mängi. Toona aga küll – maalt tulnud üliõpilane veedab tõenäoliselt suvevaheaja talutööd tehes, linnast pärit olev üliõpilane seevastu mitte.
Seejärel tuntakse huvi ka üliõpilase tervise kohta: kas tudeng on terve või kannatab mõne haiguse või haiglase oleku all, ning jaatava vastuse korral tuntakse huvi ka selle üle, mida peab tudeng haiguse põhjuseks (nõrk kehaehitus, üleliigne töö, halvad elutingimused). Tervisega seotud muresid on tudengitel päris palju, sageli hindavad nad põhjuseks halbu elutingimusi, kuid kahtlemata ka nõrka kehaehitust ning pärilikke probleeme.
Kolmas küsimustiku osa uurib tudengi rahalist olukorda, tema sissetulekuid ja väljaminekuid. Sissetulekute all on lahtrid vanemate toetuse, oma ettevõtte, oma teenistuse, abikaasa teenistuse, stipendiumi, muude abirahade, laenude ja muude allikate jaoks. Väljaminekute puhul ollakse samuti üsna detailsed: korteri üür, lõunasöök, hommiku ja õhtusöök, raamatud-ajalehed, ülikooli maksudeks, teater, kontserdid, kino, riided ja jalanõud, võla tasumine, võla intressid ning muud väljaminekud. Samuti uuritakse eraldi toetuse kohta riiete ja toiduainete näol, olgu need siis vanematelt, sugulastelt või Ameerika abina saadud.
Viimaks on ankeedis plokk küsimusi elutingimuste kohta, seal seisavad küsimused korteri kohta (mitu tuba, kas on mingeid iseäralisi puudusi nagu pime, väike, niiske, kärarikas; ning ka seda, mis oli keskmine temperatuur korteris talvel).
Järgnevalt toitumise kohta, mis on ehk mõneti kõige süngem oma vastuste poolest- uuritakse, mida tudeng sööb ning kui tihti ta sööb (kas ta lõunat sööb nt). Siin on väga sagedane vastus, et üliõpilane lõunat ei söö, sööb ainult hommikuti ja õhtuti ning söögiks on tee ja võileib (sageli mõlemal toidukorral). Ka küsitakse, kas tudengil on soojad talve üleriided ning kas tudeng kannatab riiete ja jalanõude puuduse all, ka sealt võis leida üsna kehvas seisus olevate tudengite vastuseid nagu “kui tahan riideid osta pean söögi pealt kokku hoidma” ning söögi osas on seis juba päris kehv. Viimased küsimused puudutavad teenistust ja võlga, kas tudengil on teenistus ning kui mitu tundi ta päevas sellele kulutab ning kas ja kui palju on tudengil võlga. Siin tuleb välja juba sisukorras püstitatud probleemi aktuaalsus, nimelt on rahaline seis ise teenistujatel kohati parem, kuid neist valdav enamus leiab, et see raskendab õppetööga tegelemist tunduvalt.
Vastuseid on päris palju ning sealt võib välja lugeda ka täna selgelt kehtivat – nimelt paremal järjel vanematega tudengid elavad paremini. Mõni vastanutest sai vanematelt ühes kuus mitutuhat marka, samal ajal kui teised elasid ära vähem kui tuhandega ning osad ei saanud vanematelt üldse raha. Läbiv oli tudengite üsna kehv olukord, see peegeldus nii toitumiselt, elukohalt kui ka riietumiselt.
Ühel ankeedil, mille täitjaks on 30-aastane naisüliõpilane on märkuste juures kirjas, et kuigi tema seis on väga kehv, siis: “Ameeriklastelt abi ei taha – panevad viimati minu külge ka lipu üles, nagu üliõpilaskööki – sellega iga suutäie juures meelde tuletades, et see nende armust tuleb.” Minu arvates on see ääretult eestlaslik vastus, eestlase olemuses on alati olnud selline kangekaelsus ning ka raskes olukorras abist ära ütlemine, selline “ah, küll ma saan hakkama!” suhtumine. Kehtiv on see kindlasti näiteks enda vanavanematele mõeldes, võib-olla noortel enam sellist suhtumist pole, kuid eelnevatel generatsioonidel kindlasti.
Lõpetuseks peab nentima, et kui praegu räägitakse üliõpilaste väga raskest olukorrast, siis pole see võrreldav 1921. aasta seisuga. Muidugi on saja aasta jooksul üleüldiselt kõik paremaks läinud ning lihtsalt selliseid paralleele tõmmata oleks meelevaldne. Sellegipoolest pani see mind küll põhjalikult mõtlema selle üle, kas meil tudengitel on praegu tõesti nii kehvasti, nagu paistame väitvat. Seejuures ei eita ma kuidagi, et saab kindlasti alati ka paremini ning elukallidus annab tõesti tugevasti tunda ka tudengite rahakottides.