Kalevipoja nimi on Eesti kultuuriruumis samavõrd püha kui tuttav. Teda on kujutatud ausa ja jõulise isamaakaitsja kehastusena, kelle saatuslik eksimus ei võta temalt siiski kangelase oreooli. Kuid üks 20. sajandi alguses valminud ettekanne heidab sellele kuvandile märksa kriitilisema pilgu. Milline on Kalevipoja kõlbluslik pale, kui teda mõõta karskusliikumise mõõdupuuga?

Rahvusarhiivis, Korporatsioon Fraternitas Estica arhiivis, on hoiustatud arhivaal, milles peitub ettekanne „Kalevipoeg ja karikas“, mis kujutab endast harjumuspäratut, kuid samas haarvat tõlgendust rahvuseepose peategelasest. Autor, Jaak Julius Kotkas, ei keskendu mitte niivõrd Kalevipoja vägitegudele, vaid tema iseloomu komistustele, eriti suhtumisele alkoholi ja kõlbelisse eluviisi. Ettekande fookuses pole olnud mitte kangelasteod, vaid peategelase valikud ning nende tagajärjed.

Kalevipoeg moraalse majakana

20. sajandi alguses Eesti karskusliikumisest mõjutatud ettekandes rõhutatakse, et Kalevipoja jutustuse juures tuleb vaadelda kaugemale peategelase kangelastegudest ning keskenduda ka tema eksimustele. Samuti tuuakse esile, et Kalevipoeg pole sugugi ideaalne tegelaskuju. Kinnitatakse, et Kalevipoeg oli küll vägev ja sihikindel, kuid tema iseloomul jäi vajaka karskuse voorustest. Nii seotakse, ka Kalevipojaga seotud negatiivsed sündmused karskuse puudumisega. Autor toob näiteid otse eeposest: pulmapeod, hõbedased kannud ja „vikerlase viina kruusid“ ilmuvad sümboolselt hetkedel, mil tegelased oma kõlbelist tugevust kaotavad. Nii muutub joomine autori arvates eepilistes stseenides mitte ainult olustikuliseks, vaid ka sümboolseks märgiks sellest, et midagi hakkab viltu kiskuma. 

Traagiline armastuslugu

Ettekande üks mõjusamaid näiteid sellest, milliseid tagajärgi kannab Kalevipoeg, kui ta pudelisse kukub, on seotud kohtumisega saare neiuga. Tundmatusest kujuneb lähedus, mis osutub lõpuks traagiliseks. Kui neiu saab teada, et tema salapärane külaline on tegelikult ta vend, kaotab ta eluisu. Käsikiri rõhutab, et erinevalt neiust, kellele moraalne mõõde on selgelt oluline, ei suuda Kalevipoeg olukorra tõsidust tajuda. Sügava kahetsuse asemel pöördub ta järgmise peatuse ja järgmise pidusöögi poole. 

Kui rahvuseeposes nähakse seda episoodi pigem saatusliku eksimusena, siis käsikirjas asetatakse sellele konkreetne moraalne hinnang. See pole lihtsalt traagiline juhus, vaid tagajärg, mis tuleneb Kalevipoja võimetusest oma eluviise taltsutada. Alkohol, mis kordab end taas ja taas, ei uinuta mitte ainult mõistust, vaid hägustab ka vastutustunnet. Nõnda muutub see ettekande autori silmis üheks peamiseks motiiviks, mis viib Kalevipoja hukatuseni.

Kalevipoja mõõk kui sisemine kompass

Kalevipoja mõõk on rahvuseeposes mitmekihiline sümbol, esindades vabadust, õiglust ja kaitset. Ettekande autor annab sellele relvale veel ühe tähenduse: mõõk muutub Kalevipoja südametunnistuse peegelduseks. Mida enam kangelane kaldub kõrvale moraalsetest tõekspidamistest  (olgu selleks siis purjutamine, vägivalla kasutamine või hoolimatus), seda enam hakkab ka mõõk temast võõranduma.

Mõõk ei allu enam pimesi, vaid hakkab justkui ise otsuseid langetama. Lõpuks pöördub ta Kalevipoja enda vastu, karistades teda tema eksimuste eest. Nii ei ole mõõk enam õigluse tööriist, vaid see annab märku, et kangelase sisemine kompass on häälest ära. Seal, kus kunagi oli selge siht ja enesekindlus, on nüüd kõhklev jõud, mis ei suuda oma rolli enam väärikalt kanda.

Kui kangelane ei tule enam appi

Kõige suurem süüdistus, mis ettekandes Kalevipojale omistatakse, on seotud tema suutmatusega kaitsta oma rahvast. Kui vaenlane on juba väravates, ei suuda Kalevipoeg end laua tagant üles ajada, mitte väsimusest, vaid põhjusel, mis käsitluse keskmes kogu aeg kummitab: alkoholi tõttu. Abi järele saadetud mehed saadetakse tagasi pidutsemislausetega, justkui poleks midagi juhtumas.

Kalevipoeg jõuab küll lõpuks lahingusse, aga liiga hilja. Tema viivitus on maksnud rahvale tuhandeid elusid, ja maa on juba vaenlase käes. Selles vaates pole tema eksimus ainult isiklik, vaid sümboliseerib rahvuslikku läbikukkumist. Kangelane, kellele loodeti, ei osutunud ülesande kõrguseks. Seetõttu ei piisa ka tema surmast. Karistus jätkub teispoolsuses, kus Kalevipoeg peab igavesti manala väraval valvama, justkui lunastamaks oma mahajäämist ja läbikukkumist.

Kalevipoeg kui hoiatav kangelane

Ettekanne kannab ühemõttelist sõnumit: Kalevipojast ei saa eeskuju otsida, vähemalt mitte tema kõlbelises käitumises. Tema moraalsed eksimused ei jää pelgalt isiklikuks,  need muutuvad rahvuslikeks tragöödiateks, mis viivad nii tema enda varajase lõpuni kui ka isamaa ajutise allakäiguni.

Selles vaates ei ole Kalevipoeg mitte kangelane, keda ülistada, vaid tegelane, kelle elukäik peaks lugejat hoiatama. See lähenemine peegeldab selgelt kaasajal levinud seltsiliikumiste ühiskondlikku suhtumist. 20. sajandi alguse karskusliikumine püüdis rahvuskirjanduse kaudu kujundada uue põlvkonna väärtushinnanguid. Kalevipoeg ei olnud ainult kirjanduslik müüt, vaid vahend, mille abil õpetada enesedistsipliini, vastutustunnet ja rahvust hoidvat eluhoiakut. Nii muutus eepos mitte üksnes lugemisvaraks, vaid ka kasvatuslikuks tööriistaks.