Tartu linnamaamõõtja Robert Rech (1826-1898)

21.03.2024
Arhivaar Albert Ludwig Roine

Täna, 21. märtsil, tähistatakse ülemaailmset maamõõtjate päeva, mis on oivaline võimalus tutvustada ühte teenekat maamõõtjat meie ajaloost. Tartu kultuuripealinna pidustuste juures on lihtne tõsta esile inimest, kes on sõna otseses mõttes jäädvustanud Tartu linna ja maakonna maid paberile ja seda läbi oma elu.

Tartu linnamaamõõtja Robert Emil Rech sündis 17. märtsil 1826 (vkj) Tartu kellassepa pojana. Tartu linna „uurmaakrina“ oli töötanud nii tema vanaisa kui isa ja see amet pärandati hiljem ka tema vanemale vennale. Perekonna nooremale poisile jäi seega võimalus otsida mingi muu elukutse, milleks sai igati auväärne maamõõtja amet.

Teadaolevalt esimene Rechi koostatud kaart pärineb aastast 1851 ja kujutab endast Ropka mõisale kuulunud Näki heinamaa kaarti (Charte vom Näcki niid, EAA.2623.1.2043a leht 14) praeguses Kambja vallas Väänoja, Väike-Näki tee ja Tartu-Valga raudtee vahel. Oma karjääri algusaastatel mõõtis eksamineeritud maamõõtja põhiliselt Tartu lähistel asuvates mõisates, koostades seal erinevaid küla-, talu- ja metsakaarte.

1855. aastal nimetati Rech Liivimaa rüütelkonna maamõõtjaks. Säilinud kaarte analüüsides näib, et esimeseks suuremaks tööülesandeks oli Kiidjärve mõisa all olevate talude kruntimine, mõõtmine ja maa hindamine. Järgnevatel aastatel ootas teda sama töö talude päriseksostmise puhul Kastres (1857), Luunjas (1858), Kavastul (1862-63), Lukes (1865), Ropkas (1865) Ahjas (1866-68), Kadrinal (1866) ja Meeksis (1866). Samal ajal tegi ta ka väiksemaid töid Tartu linnas, mille kodanikuks ta vannutati 1863. aastal. 1867. aastal sai temast Tartu linnamaamõõtja ja ta alustas suuremate mõõtmistega Tartu linnamõisates Sootagas ja Sadukülas. Säilinud plaanide põhjal tundub, et 1870ndatel algas aktiivsemalt Tartu krundiplaanide koostamine. Samas jätkas ta töötamist ka rüütelkonna maamõõtjana erinevate Tartumaa eramõisate juures töid tehes. 1877. aastast alates töötas ta põhiliselt Tartu linnas ja tema fookuseks sai Tartu kruntide ja tänavate mõõtmine ning joonestamine, kuigi mõnel aastal tuleb ette taas ka linnamõisates käimist.

1896. aastal, 45. tööjuubeli järel, jäi Rech vanaduse tõttu pensionile. Oma mõõtmistegevuse juures on temast Rahvusarhiivi kogudesse maha jäänud üle 1200 plaani, olles sellega üks kaartide andmebaasi esindatumaid maamõõtjaid. Tema plaane on säilinud nii originaalis kui ka läbi teiste kartograafide, kes on kasutanud Rechi plaane nende aluseks. Enim, ehk 337 plaani on ta koostanud Tartust (krundi-, tänava- ja linnaplaane aastatest 1856-1896), millele järgneb 131 kaarti Ahja mõisast (taluplaanid ja mõisa metsaplaanid, aastatest 1866-1868, 1874-1876) ning Kavastu mõisa taludest on 101 plaani (aastatest 1862-1863, 1872).

Järgnevate illustratsioonide aluseks on kasutatud Rahvusarhiivi kaartide andmebaasi kirjeldusi. Andmete täpsus on kohati vahelduv aga need annavad orienteeruva ülevaate Rechi tegevusest. Kui Rech on olnud säilinud plaani aluskaardi autor, siis on kasutatud plaani koostamisajana aluskaardi loomisaega.

Robert Rechi koostatud plaanide arv aastate lõikes. Kuuel aastal on tema koostatud plaanidest säilinud rohkem kui 50. Need on põhiliselt mõisates tehtud plaanid. Kas need on olnud suuremad töö rügamised või ainult kõige paremini säilinud plaanid, mis on Rahvusarhiivi kogudesse tee leidnud, on omaette küsimus.

Robert Rechi koostatud plaanide päritolu enne Rahvusarhiivi saabumist. Maakrediidiseltside suurt arvu seletab pankade mõju. Laenutaotluse esitamisel (nii mõisnikul kui ka talupojal) oli vaja esitada kaardi koopia oma varanduse ja laenu tagasimaksukõlblikkuse tõestamiseks. Seetõttu on maakrediidiseltside fondid üldiselt rikkalik kaartide kogu.

*Maa-ameti aluskaardile on märgitud Tartu kolm ajaloolist linnaosa ja mõisad, mille juures Rech maamõõdutöid teostas.*

*Maa-ameti aluskaardil on näidatud aastate kaupa Rechi plaanide geograafilist jagunemist.*

Maa-ameti kaardil on näidatud aastate kaupa Rechi plaanide jaotumist Tartu kolme ajaloolise linnaosa (kusjuures kesklinn ja Supilinn on jagatud eraldi punktideks) ning lähimate mõisate (Ropka, Räni, Tähtvere) vahel.

Stseene Rechi elust ja tsaariaegsest Tartust

See, kes teeb, sellel ka juhtub. Rahvusarhiivis on talletatud omapärane kohtulugu sellest, kuidas Rech kaitses ühte vallakohtu alla sattunud talupoega. Jõulude eel 1881. aastal sattus Tähtvere talupoeg Kaarel Laius maksmata võlgade tõttu kohalikku vallakohtusse, kus otsustati 14 rublase võla mittemaksmise pärast võtta temalt varandust selle 14 rubla väärtuses oksjonil müümiseks. Aga kui oksjonit hakati viima läbi, tekkis takistus, millest valla kohtumehed kirjutasid juba edasi Tartumaa kihelkonnakohtusse:

„[…]Selle pääle wõttis kohus nõuks Karel Laijusse wankert kedda Laijus ommaks nimmetas wõtta müia, kus ka oksjoni rahwas kokko olliwa tulnu, tulli korraga üks wõeras tundmatta herra läbbi aija kohtu selletusel, sekka, ja küssis hennast Karel Laijusse eest wastuta, selle päle nõudis kohhus selle wõera herra käest seda rahha kõige kohtu kulludega kohhe wõtta maksa, kelle pääle wõera herra läbbiräkimisel kohhut rööwliks ja mõrtsukaks nimmetas, „et teie rummalad mul rääkida ei lasse“ ja sellel Karel Laijussel oksjon tahhate teha kedda temma 9 aastad tundma ning üks orndlik mees ollema, ning kohtumehel Jakob Kippastul ja Johan Ronbergil kangesti wastu ajas ja käsku suggugi kuulda ei wõtnud, et temma neid kohtumehhi suggugi ei tundma ega kohtumees Johan Zappi, kelle keelu wõeras herra ka wasto es wõtnu ning suurt tülli ja riido tõstis ja kohhus selle juures ammeti tallituses eksitas ning omma rijo ja tülli perrast oksjoni 1 ½ tundi kinni piddas, kelle päle kirjotaja Saar kes wõimustud olli, wõera herrale wastuseks andis, et se nendel suggugi ei juhtu, et neid senna suggugi kohtu poolt pallutud ei ollu, teotama, riido ning tülli tõstma, et kui nemmad oksjoni pääle om tulnuwa wõima pallalt omma pakkumist awaldama, et selle läbbi wõeras herra kohhut rahul jättaks ja kohtul omma ammeti tallitust edasi laske tehha, mis päle wõeras herra kättega pilduma hakkas ning suure waljo hällega röökis et kirjotajal, kohtumees Jakob Kippastul ja Johan Ronbergil selle juures suggugi räkida lubba ei ollema, kui temma peamehega jutlus om, kelle päle kohtumees Johann Zapp kellega wõeras herra lärmitsemas olli, kelis ja waigastas ning juure lisas, et nendel nisamma wõimus räkida om, kui minnul ja kirjutajal kes minno kõrwal seisab, ei jätnu wõeras herra weel suggugi perra ja ammeti mehi laimas ning au rikkunud, tahtis kohhus selle päle wäggiwaldselt oksjoni eddasi pidada, kelle päle Karel Lajus raha sisse maksis ja oksjon piddamatta jäi. Kohus kulas perra wõera herra nimme kedda wõeras herra kohtul mitte ülles es annu, ning wõeras kokko tulnu rahwas ikka andsiwa et se wõeras herra nimmega maamõõtja Rech ollema, kui kohhus koost ärra lahkus, lärmitses ja röökis weel Rechi herra hoovi pääl ja ähwardas taggast perra kättega kirjotajad kinni wija mis weel perran ütelnu ei olle kohus kuulu.“

Kihelkonnakohtu ees selgitas Rech, et ta tuli Laiuse kutsel nimetatud hoovi, kust leidis lärmitseva rahvahulga vankri ümber („wo er eine lärmende Gesellschaft und einer Wagen versammelt gefunden“) ja selle juures märkas, et ainult ühel ametimehel olnud ametimärk rinnas. Samuti ei saanud ta alguses üldse arugi, et tegemist on oksjoniga ja kui see selgus, palus ta oksjoni edasilükkamist, kuna Laiuse võlg saanuks tunni jooksul tasutud. Röövliks ega mõrtsukaks polnud ta kedagi nimetanud. Kihelkonnakohtuniku ees otsustasid kohtumehed, et tegemist oli ikkagi osapoolte vahelise arusaamatusega ja asi lepiti omavahel ära. (EAA.923.1.7784)

Robert Rechi koostatud Emajõe tänava plaan 1876. aastast. Emajõe tänava otsas oli Rechidele kuulunud kinnistu. 1860. aastatel oli seal pruulikoda, kus Robert Rech koos tädipojaga tootsid ja müüsid mõnda aega Peterburi näitustelgi pronksmedali saanud „väga head baieri õlut“

Mitmekeelses linnas juhtus mõned aastad hiljem ka üks teine segadust tekitanud sõnelemine, nimelt 1887. aastal Tartu kinnisvaraomanik Aleksandri tänaval, Ilmatsalu talupoeg Jaan Kangus, 55, kaebas Tartu foogtikohtule, et Robert Rech, 62, oli teda nimetanud kui „suur ebbematta pettaja“. Lugu sai alguse ühest varasemast kohtuasjast, kus Jaan Kangus kaebas linnamaamõõtja Rechi peale, vana talukaardi tagastamiseks, mille ta oli andnud linnamaamõõtja Rechile uue kaardi koostamise tarvis ja mida Rech nüüd pidavat enda käes varjama. Rech omakorda väitis, et ei ole saanud nimetatud kaarti ja ei saa seda selletõttu ka tagastada. Lisaks selgitas Rech, et suureks ja häbemata valetajaks („ein großer Betrüger und Lügner“) pole ta kutsunud Kangust vaid kedagi tundmatuks jäävat kolmandat isikut, kes oli Kangusele väitnud, et kaart on Rechi käes. Solvanguasjas otsustas Kangus nõustuda Rechi selgitusega, tunnistas asjast valesti arusaamist ja osapooled leppisid omavahel ära. (EAA.995.1.20082)

Lühikesed kohtutoimikud, mille abil on võimalik luua vaimusilma ette vaid ülitillukesi aga küllaltki detailseid hetki ajaloost, annavad ehk aimu Robert Rechi keevaverelisest aga ikkagi heatahtlikust ja lahendusi otsivast iseloomust.

Rahvusarhiivis leidub veel üks mainimist väärt kohtulugu Rechiga seoses. Ajalooliste kaartide allikakriitilist käsitlemist aitab meeles pidada Väike-Konguta taanlasest mõisniku ja Tartu kinnisvaraomaniku Peter Stokeby kaebus Tartu foogtikohtule 1874. aastal. Kolm aastat varem oli linnamaamõõtja Rech joonistanud tema Tähe tänaval asunud krundi piirid küll õigesti kaardile aga tema ja linna lesknaiste maja (Stadtwittwenhaus) vahelisele piirile olid piirimärgid pandud valesse kohta. Kohale kutsuti rüütelkonna maamõõtja J. Günther asja üle vaatama, kes kinnitas Rechi koostatud kaardi õigsust ja paigutas piirimärgid nüüd korrektsele kohale näitamaks piirijoone õiget kulgemist. Nii sai paber ja reaalsus mõneks ajaks taas vastavusse. (EAA.996.4.5662)

Peale maamõõtmise oli Robert Rech ka aktiivne tegelane Tartu vabatahtlikus tuletõrjeseltsis, olles selle juures seltsi asutamisest alates, ta jõudis pidada oma pruulikoda ning oli ametis ka Püha Antoniuse gildi altermannina. 1895. aastal nimetati Rech Tartu isiklikuks aukodanikuks. Tartus sündinud, kasvanud, ja siin ka oma elutöö teinud „vana Rech“ suri Tartus 6. märtsil 1898, ainult paar nädalat enne oma 72. sünnipäeva.

Allikad

Ajalehed

Baieri õlut Mathiesenilt ja Rechilt, Eesti Postimees nr. 49, 07.12.1866.

https://dea.digar.ee/article/eestipostimees/1866/12/07/9.1

Peterburi näituste auhinnad, Livländische Gouvernements-Zeitung nr. 80, 17.07.1870.

https://dea.digar.ee/article/livzeitung/1870/07/17/3

Robert Rech isiklikuks aukodanikuks, Postimees nr. 138, 27.06.1895

https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1895/06/27/9

Rechi nekroloog, Nordlivländische Zeitung nr 55, 09.03.1898.

https://www.etera.ee/s/mHKrw7XltN

Kirjandusmuuseum

EKLA F: Alb 166.6 – Stadtrevisor Robert Rech (foto).