17. märtsil möödub sada aastat insener-geodeedi ja kodu-uurija Uno Hermanni sünnist. Huvi keskaja, mõisate ja linnuste vastu oli tal juba koolipõlves Tartus. Pärast sõjameheteed geodeedina saksa sõjaväes ja vangipõlve Siberis, asus ta tööle geodeedina Tartus ja muutus sagedaseks arhiivikülaliseks Liivi tänaval vanas ja auväärses arhiivimajas. Arhiivis töötas ka tema õde Laine Hermann, kes oli nagu ta vendki hea saksa keele oskaja ja gooti kirja lugeja. Uno Hermann kujunes nii arhiivis kui ka laiemalt ajaloolaste ja arheoloogide ringkonnas tunnustatud autoriteediks, kelle kirjutisi loeti ja kelle nõu küsiti.

Uno Hermann Edise vasallilinnuse varemetel, foto: Veljo Ranniku, 1962

Uno Hermann Järvakandi mõisa peahoone varemete all olevas keldriruumis, foto: E. Korn 1964

Ajalooarhiivi stammuurijad Uno Hermann, Leo Tiik (1910-1996) ja Elmar Ernits (1930-2020) moodustasid omamoodi triumviraadi, kes kohvipauside ajal ikka kritiseerisid venestunud arhiivikorraldust ja rääkisid kõike muud kui ajalehejuttu. Uno Hermannist on arhiivis eraldi isikufond ja arhiivi raamatukogus on osa tema haruldasi raamatuid.

Arhiivi uurimissaal 1960, Uno Hermann teises reas vasakult teine

Uno Hermann aias, 1990. aastad

Lõpetuseks üks lugu Praha lähedalt 10. maist 1945, mille on vahendanud arhiivikolleeg Urmas Märtin.
Uno olla sõbraga põgenenud Lääne poole, kui neile sattus ette üks küla. Sõbrad arutanud, kas minna läbi küla või ümber, aedade kaudu. Otsustanud siis, et Uno läheb piki külateed ja sõber läbi aedade ja teiselpool küla saavad kokku. Asi lõppes sellega, et Uno võeti kinni ja ta jõudis Siberisse ning siis ikkagi Eestisse, aga sõber jõudis Kanadasse.

Allohvitser Uno Hermann