Vabadussõjas osales kogu Eesti rahvas – lisaks rindel võidelnutele oli sõjas väga oluline roll ka tugeval tagalal. Sõdureid toetasid väga mitmel moel erinevad abiorganisatsioonid, nagu näiteks Ühistöö, ja paljud seltsid, liidud ja ühingud, koolid ja nende õpilased, omavalitsused, ettevõtted ning lihtsalt head Eesti inimesed. Üks moodus sõduritele tänu avaldamiseks ja rindel moraali hoidmiseks oli neile väikeste kingipakkide valmistamine ja saatmine. Pakkide kokkupanemiseks koguti annetusi, viidi läbi loteriisid ja üritusi. Peamiselt annetati raha, asjadest aga seda, mida anda oli, näiteks paberit, pliiatseid, õmblustarbeid ja riiet. Pakke saadeti erinevate tähtpäevade, nagu jõulud, vabariigi aastapäev, lihavõtted, jaanipäev jms puhuks.
Lihavõtete puhul pakkide saamist tagalast on oma mälestustes väga värvikalt kirjeldanud Vabadussõjas võidelnud Tallinna kooliõpilane ja laiarööpmelise soomusrongi nr 3 sõdur Enn Parel (Ernst Adolf Brakel). Enn meenutab: „Suurel reedel kutsuti mind telefoniteel staabivagunisse. /-/ „Vist küll mõni kiri,“ mötlesin vagunisse ronides. Kuid siin ootas mind suur üllatus. Tervelt 60 pisipakki laoti minu ette. Köik ilusti värvilise paelaga kinni seotud. „Tallinna tütarlaste keskkoolide poolt ainult Tallinna koolipoistele soomusrongil nr. 3 välja jagamiseks.,“ seisis selge kirjaga saatelehes. Meil, 3-ndal soomusrongil, oli juba niisugune isemoodi komme, et kõik käsud ja korraldused täideti täpselt. Ka Tallinna tütarlaste korraldus täideti piinliku täpsusega ja jagati pakid ainult Tallinna koolipoiste vahel. Kuna olin momendil Soomusrong Nr. 3 peal ainuke Tallinna koolipoiss, siis sain kõik pakid loomulikult endale.“
Kuna igale koolipoisile oli mõeldud ikka üks pakk, oli nende sisu põhimõtteliselt identne. Peale kirjade ja kaartide oli Ennu saak kokku: 156 värvilist keedumuna, kuulipilduja lindi kasti täis niidirulle, viis tosinat pliiatsit, 60 pakki kirjaümbrikke, padrunikoti täis igakaliibrilisi nööpe ning oma miljon suureaugulist nõela. „Kas Tallinna neiud töestimötlevad, et liinil muud ei tehta, kui treitakse tütarlastele kirju ja õmmeldakse nööpe.“ Kuna Enn oma pakke kaasvõitlejatega jagada ei raatsinud, toimis karma väga kiiresti ja tema ahnus ei jäänud karistuseta. Nagu Enn ise aastakümneid pärast Vabadussõja lõppu kirjutab: „Järgmisel päeval, s.o. esimesel pühal, jöudsin hävitada 56 punast muna ning teisel pühal 18. Siis sain köhukrambid. Siiamaani ei ole ma veel täielikult andestanud Tallinna tütarlastele, et nad tahtsid mind tappa punaseks värvitud kivikõvade munadega.“
/ Dokument. ERA.4996.1.254. Enn Pareli mälestused „Munadepühad soomusrongil“. / 4 kaadrit/
Enn Pareli (Brakel, kirjandusliku pseudonüümiga Ain Otse) mälestused „Munadepühad soomusrongil“ on säilikus ERA.4996.1.254. „Vabadussõda käsitlevate mälestuste jm. kirjutiste ärakirjad I kd.“ Säilik on digiteeritud ja sellega saab tutvuda Saagas. (https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.4996.1.254:152 )
Kõik huvilised on oodatud panustama Rahvusarhiivi Vabadussõja ühisloomesse (https://www.ra.ee/vabadussoda ).