1917. aasta suurtest revolutsioonidest alates muutus seni üsna keeruline ja haruldane abielulahutuse protsess üsna harilikuks Eesti elu osaks. Pärast Oktoobripööret lahutasid abielusid revolutsioonilised tribunalid, Wabariigi algupäevil kirikukonsistooriumid ning seejärel jälle kohtud. Lahutamise käigus võidi (aga ei pruugitud) leida süüdlane, kelle kanda jätta kohtukulud. Naisterahva jaoks tähendas lahutus enamasti ka endise perekonnanime tagasi saamist.

Käesoleva loo peategelased on Maks (Max) ja Liisa (Luisa) Vesterstein ehk Westerstein. Nimede täpne kuju ei olnud 1926. aastani Eestis kindel, samal ajal käis ka keeleuuendus ja nii kirjutati tegelaste nimesid nii x-i kui –ks-iga, nii W- kui v-ga. Väikesed täheerinevusega eesnimes polnud ka midagi erilist. Loo tegelastel ei olnud lapsi. Ükski täna planeedil ringi kõndiv Westerstein ei ole nende järglane ega lähisugulane.

Lood on meie päevini säilinud läbi Rahvusarhiivi säilikute ERA.1947.2.1234, ERA.4451.1.283, ERA.4451.1.297, ERA.4451.1.304, ERA.1947.2.2193, ERA.2184.1.3097 ja ERA.1357.2.4784.

1.kiri

Max Westerstein

Elukoht Maarjamõisa 9-3[1]

Kirepi valla kodanik[2]

Palve Eesti Evangeeliumi Luteruse Konsistooriumile, 29. aprillil 1922. aastal.

Juurest olevast Tartu Pauluse koguduse Õpetaja poolt väljaantud tunnistusest on näha, et mina sain laulatatud oma naese lese Liisa /Luise/ Westersteiniga /endise mehe järele Oja/ 4. juulil 1920 a. Mõni kuu peale meie laulatust murdis minu naene minu vastu abielu truudust, see on, hakkas mind sõimama ja teutama kõige halvemate sõnadega, nimetades mind lolliks, vargaks, kelmiks j.n.e. ja isegi mind lüües. Seda teeb tema nüüd iga päev, nii, et minul temaga kogumiste võimata ja hädaohtlik on koos elada. Peale selle käivad tema juurde sagedasti võerad, mulle tundmata meesterahvad, kellega ta kodust ära käib ilma, et mulle oma käigu põhjust ehk tarvidust teataks. Ka laskis ta ennast tribunaalis 1917 a. oma endisest mehest Oskar Oja´st ära lahutada. Kõik minu katsed ja noomimised, et ta oma kõlvatumat elu parandaks, on tagajärjetaks jäänud. Ei tulnud tema ka 9. märtsil õpetaja juurde lepituskatsetele. On ütlenud, et tema õpetajat ega õpetaja kutsetähte ei tunnegi.

Eespool kirjeldatud teavad tõendada tunnistajad: Alide Leet, kes elab Tartus Jänese tän. 20 krt. 7; Jaan Ilb, kes elab Tartus Aleksandri tän. 43 krt. 14, Paul Uus ja Oskar Uus, kes mõlemad elavad Tartus Maarjamõisa tän. 9 krt. 3 ja Voldemar Linde kes elab Tartus Maarjamõisa 9 krt. 3.

Juurde on lisatud tunnistus Pauluse koguduse õpetajalt, kes kinnitab, et lepituskatsele naine ei tulnud.

2.kiri

Liisa Westerstein

Elukoht Maarjamõisa 9-3

23.mail 1922. aastal

Raske on minul oma mehega elada, sest viimane on suguhaige – sifilises[3] ja arstib ennast tihti ja võttab nõelasid, mida mina ei teadnudki enne kui ma 1921 a. seda Dr. E. Terepsoni juurest kuulda sain. See kõik annab halva pildi meie vahelisest abielust ja selle tõttu tuleb ka tihti kõiksugu sõnavahetusi meie abielus.

Mis puutub sellesse, et mina oma endise mehe Oskar Oja´ga 1917. aastal Tartus enamlaste ajal lahutatud sain see ei ole mitte minu süü pärast – mees sai minu peale tihti tigedaks, ei sallinud mind, ehk ma küll püüdsin nõnda elada kuida kord ja kohus, aga siiski kandis ta mulle niisugused põhjusi ette mida ma sugugi ei sallida ja mis ka tõele ei vastanud. Süüdistas mind tihti igas vähemas kuni asjas ja tegi elu abielus väega välja kannatamatuks ja selle pärast ei olnud muud välja pääseteed kui see, et endi vahel lahutus saaks tehtud, mis peale ka end 1917. aasta tribunaalis ära lahutada lasksin. Vahetel elasin niisama ja leppisime lõpuks oma endise mehe Ojaga ära, elasin tema juures kuni ta ärasuremiseni.

Mis puudub sellesse, et mina oma meest oleks löönud – seda ei saa keegi tõendada. Ka tema juures käib mulle tundmata meesterahvaid ja ka tema käib tihti väljas – kus ei tea ja sellest mulle ta ka midagi ei ütle kus käib. Minul on oma hool laste üle ja kartus oma mehe halva haiguse pärast. Et see oma haigust tervedele külge ei aja, sellepärast siis kui konsistoorium annab, allpool järgmisi tunnistajaid välja kutsuda, kes teavad ülalpool kirjeldust tõendada ka.

Alide Tamming,kes elab Tartus, Villandi tän. 6 krt. 6[4]

August Viira, kes elab Tartus, Uus-Kastani tän. 12

Salme Magnus, kes elab Tartus, Uus tän. 29

Üleval olevatel põhjustel jätan asja konsistooriumi otsustada.

3.kiri

 Max

Tartus 12. juulil 1922. aastal

Suure ilmasõja keerus, sain ma sõjaväljal raske suguhaiguse sifilise, mis 1919 a. alguseks paranes ja arstimise tagajärjel end üsna tervena tundsin. Selle peale astusin abielusse, millest ka mu abikaasa teadis – et ma viimatse korraliku arstimise järele – kahjutuks tegin. Kuid mõni aeg peale abielusse astumist lõi see haigus uuesti välja, vaest selle tõttu, et ka minu abikaasa nagu nüüd teada olen saanud, suguhaige oli ja salaja ravitsemisel käinud. Lõpuks sain teate tema sõbrannalt, et minu abikaasa Liisi, ka oma endise mehe Oja ajal kõlvatut elu elanud ja abielu rikkunud, kust ka suguhaiguse omandanud mille tõttu tema Tartu linna haigemajasse politsei poolt ravitsemisele viidud, kust mul võimalik oli selle tõenduse kohta tunnistust A237 all saada.

Oma rasket haigust rahulikult ravitseda püüdes ei lase aga seda minu abikaasa mitte sündida. Ärritab, teotab kõige halvemade sõnadega iga päev mind: vargaks, lolliks, kelmiks j.n.e.

1) Jaan Ilb teab tõendada, et minu abikaasa mind avalikes kohtades kui ka kodus kõige halvemade sõnadega vargaks, lolliks, kelmiks j.n.e. sõimab ja ta tihti võeraste meesterahvastega väljas hulgub ilma, et minule oma käikudest teataks.

2) Alide Leet teab tõendada seda sama mis Jaan Ilb.

3) Paul Uus ja Oskar Uus teavad tõendada, et minu abikaasa kirikuõpetaja kutse peale vastuse andis et tema õpetajaid ega tema kutset ei tunnegi ja ka seda kuida ta mind teotab halbade sõnadega.

Tunnistus A237

Tartu linna haigemaja tunnistab, et Liisi Oja oli ravitsemisel 22. oktoobrist kuni 6. novembrini 1918 tripperiga.

4.kiri

Liisi

14. juulil 1922. aastal.

Teatan, et minu mehe poolt Konsistooriumile siin antud abielu lahutamise palves ei ole mitte tõele vastavaid põhjusi, sest nagu juurde lisatud arsti tunnistusest näha ei põe mitte mina suguhaigusi, vaid minu mees, mida tema muidugi teiste juurest saanud on.

Mis puutub truuduse murdmisesse, siis ei või ka see mehe panek tõendatu saada sest, et ma tema vastu iialgi truudust murdnud ei ole ja kõik abiellusse puutuva kohustused kui tõsine mehenaene kindlasti kannud olen. Seega ei ole mina kiriku seaduse vastu mitte eksinud.

Tihti peale on minu mees purjus olekus kodu tulles põhjuseta peksnud, mida mina ka vaikselt ära kannud olen.

Oma sõnade kinnituseks nimetan siin tunnistusmehi, kes kõik vandel tõendada võiva, et mina ilm-süüta olen.

1) P. Sarmulin, elukoht Tartus Maarjamõisa tän. 24a krt. 3 teab, et mees mind peksnud on;

2) Tartu linna kriminaalpolitsei ametnik Kork ka tõendada teab, et minu mees naisterahvastele ennast võera nime all üles on annud ja ütelnud et ta poissmees on ja nendega avalikus kohas purjutanud on;

3) Aliide Tooming, elukoht Tartus Viljandi tän. 6, kes tõendada teab, et minu mees juba meie ühendamisest saadik, iga õhta Toompeal[5] lõbunaisterahvastega kõndinud on;

4) August Viira, elukoht Tartus Kastani tänav 19 krt. 3, kes eelmisest asjaolust tunnistust anda teab; peale selle võib tõendada, et minu mees on lubanud kogu minu kraami ära müüa ja ise teiste kohta elama asuda;

5) Salme Markus, elukoht Tartus Uus tän. 20, teab, et minu mees kohe peale meie abielusse laulatamist minu Tallinnas äraoleku ajal lõbunaisterahvaid korteri toonud ja nendega ühes maganud.

Et minul esimese mehega kaks last on, siis palun mina mehe palvet abielulahutamise asjus tähele panemata jätta, vastasel korral võiks mina ilma ülespidamiseta jääda.

Et minu mees küll suguhaigusi põeb, siiski tahan temaga ühes elada kui tõsine, laulatatud naene.

5.kiri

Max

8. augustil 1922. aastal

Vastan minu abikaasa poolt siia antud palvele 16.juulil k.a. kus näha teisest eksemplarist juba vastupuiklevaid ettekandeid, mis sugugi ei vasta tõele ega ka tema esimese kirja peale, mis ta sisse andis. Võrrelda tema esimest kirja teisega, tuleb tahtmata küsimus ja fakt: miks pärast nõnda, on vist järel mõelnud oma tuleviku elu kindlustada minu jõul. Pealegi kinnitab et tema truu olla ja abielukohuseid kindlasti täitnud ja lisab juurde, et on kohused täitnud ja mitte kiriku seadusi rikkunud kuna õpetaja poolt välja antud tunnistus üsna teisiti räägib.

August Viira, keda minu abikaasa tunnistajaks üles on andnud, palun eraldada kui minu vaenulist ja vastast, kellega mul kohus ees on olnud.

Ka ei ole mina mingid kraami maha müüa tahtnud, ja kui ka oleks müünud siis ainult oma, sest temal ei olnud peale seljas olevade riiete mitte midagi varandust.

Edasi palun Eesti Luterluse Usu Konsistooriumi võimalikult kiirendada minu lahutuse protsessi, sest mul ei ole võimalik niisuguse halbade elutingimistega mida minu naene minu kaela iga päev veeretab ennast raskest haigusest peasta ega kuidagi moodi arstida, sest tegelikult on raske temaga koos elades end haiguse juures närvisid rahulikus olekus hoida. Aga see on kõik vastuoksa ja mõjub kole pahaste minu haiguse peale.

6.kiri

Liisa

21.oktoobril 1922. aastal

Minu mees ei ütlenud minule enne pulmi, et tema sifilisehaige on, aga ma sain väljast poolt kuulda tema varemalt olnud haigusest ja arstimisest ja et ta selle koleda haiguse kinni olla arstimisega pannud. Selle  teate üle tekkis meil abielus juba alguses sõnavahetusi. Kui see haigus aga uuesti välja lõi siis oli avalik et ta  see haige on ja temal üle midagi varjata ei jäänud. Sellest ajast peale ei võinud ma enam temaga suguelus läbi käia, kartes, et ka omale selle haiguse saan – millest seni hoolega hoidnud eemale olen. Ka juurde lisatud tunnistused tõendavad, et ma sellest haigusest terve olen. Sellepärast palun Dr. Terepsoni kui tunnistajad, keda ma palusin üle kuulata, üle kuulamata jätta ja minu soovil tunnistajade kirjast maha kustutada.

Et aga minu mehe haigus praegu väega teraval kujul on, sellepärast on ka viimasega raske koos elada. Et seadus tervet ja haiged ikkagi koos ei luba elada, siis jätan selle lahutuse otsuse konsistooriumi otsustada.

Mis puudub selle ärakirja kohta, mis Tartu linna haigemaja poolt 30. juulil 1922 välja antud, et mina olen 1918 a. 6. novembril seal parandusel haigusega olnud; kuid see on juba iganenud ja mina olen sellest haigusest täiesti terve, nagu juurde lisatud Tartu linna haigemaja tunnistusest ja ka Dr. Terepsoni poolt välja antud tunnistusis 19. oktoobril k.a. viimatse poolt välja antud – et mina täiesti terve olen, ka vere läbi proovimisel.

Mina küll lahutust ei tahaks – aga niisuguse haigusega nagu minu mehel on, mis võib ka lastele külge hakata pika peale, on ka raske koos elada, sellepärast oleks parem Eesti Ew. Lutheruse Usu Konsistoorium õiglase otsuse teeks.

Vastaspoole tunnistajate kõrvaldamiseks minu mingisugust seadusliku põhjust ei ole. Ka iseäraliste küsimuste avaldamiseks mis vastas poole tunnistajatele ette panna, ei ole.

Ainult Paul Uus, kes minu mehe juures õppimas oli, võib ehk minu mehe mõju all rääkida mis minu mees soovib.

Tunnistajad

Jaan Ilb (48 a vana) – Mina midagi Maks ja Liisa Westersteinide elust seletada ei tea.

Alide Toomingas (28) – Mina seda tõestada ei või, et Maks lõbunaisterahvastega kõndinud on. Olen teda ükskord Tartus Toomemäel kõndimas näinud naesterahvastega, kuid kes nad olid ei tea.

Alide Leet (31) – Mina seda ei tea kas Liisa käib oma mehega pahasti ümber. Mina ei tea kas tema sõimab teda; mina ei ole seda kuulnud. Mina ei tea üleüldse midagi nende elust ja vahekorrast seletada.

Jaan Viira (26) – Mina olen küll mõned korrad Maxi näinud naesterahvastega kinos ja pidul, kuid kas need lõbunaesterahvad olid ei tea. Minule on Max seletanud, et ta oma naesega sisse on kukkunud; ka on tema ütelnud, et tahab oma kraami ära tahab müüa ja teisale elama asuda.

Peeter Sarmulin (24) – Mina ei tea kas käis Max oma naesega toorelt ümber. Mina ei tea kas on tema naist peksnud, üleüldse mina midagit poolte elust ja vahekorrast seletada ei tea.

Jaan Korko (27) – Mina olen teiste kaudu kuulnud et Max on ennast naesterahvastele poissmeheks nimetanud ja ennast võera nime all tutvustanud.

Voldemar Lind (36) – Mina poolte pole vahekorra kohta midagi seletada ei tea.

Oskar Uus (24) – 1922. a. aprillikuul trehvas Westersteini[6] juures kuulma kui Max kutsus oma naist Liisat õpetaja juure abielulahutuse palvet andma, kuid naene ei olnud sellega nõus ja ei läinud.

Paul Uus (29) – 1922 a. jaanuarist kunni aprillikuuni teenisin Maxi juures kingsepa õpipoisina. Sellel ajal nägin Maxi ja Liisat tihti tülitsevat omal vahel. Põhjusi tüliks andmis minu äranägemise järele Liisa. Et viimane oma mehega oleks ära leppida püüdnud, mina ei näinud. Rohkem asja kohta midagi ei tea.

Salme Markus (23) – Mina midagi poolte elust ja vahekorrast seletada ei tea.

7.-8. kiri

 Tartu-Võru Rahukogu ringkonna I jsk Rahukohtunikule.

Kello Robert Karli p.

Tartus, Maarjamõisa tänav 25-4.

Minu majas Tartus, Maarjamõisa tän. 25 krt. 3 elutseb üürnik Max Vesterstein oma naise Liisaga, kes oluliselt üürilepingut on rikkunud sellega, et korduvalt maja- ja öö-rahu rikkunud perekonna tülidega. Vaatamata selle peale, et Max mulle suusõnal korteri kätte lubas anda 8-maks septembriks s.a. elab tema naene Liisa samas korteris edasi ja ennast niiviisi üleval peab, mis teistega ühes majas kooselamise võimatuks teeb. Võtab tihti öömajalisi vastu, kes lõbusas meeleolus omakord maja ja öörahu rikuvad ja lõpuks pea igakord politseikordniku abi nõuavad. Peale selle peseb pesu korteris, peab ilma kirjaliku loata kaasüürnikke j.n.e.

Mainitud suhtes palun minu kui majaomaniku ja üürnikkude Max ja tema naese Liisa vahel tehtud üürileping lõppenuks tunnistada, korterist välja tõsta kõige nende varandusega ja nendest ärarippuvate isikutega.

Sisse nõuda:

1) maksmata jäänud üüriraha kolm tuhat marka kuus arvates 8-mast septembrist kuni väljanõudmise päevani.

2) maksmata jäänud elektrivalgustuse arve arvates 8-mast augustist kuni väljatõstmise päevani – 187 mk kuu kohta.

Tunnistajateks väljakutsuda ja ülekuulata Tartu politsei I jsk. vanemkordnik Oskar Luik, sama jsk. kordnik Johan Peetson, kriminaalametnik Liivak ja maakonna politsei vanemkordnik Raudsepp; Ernst Rajosey Tartus, Kastaania tän.  113-4 ning Edgar Tomingas Tartus Maarjamõisa tän. 25-3.

Tartus, 26. septembril 1924. aastal.

Minu palvekirja täienduseks, mis sai sisseantud 26-mal septembril s.a. üürniku Max ja Liisa Vesterstein´ide väljatõstmise suhtes. Et viimased majas elamise minul kui ka teistel majaelanikkudel otse võimatuks teevad ja mitmekordselt oluliselt üüriseadust rikkunud  selle näituseks olgu:

1) üle kuue nädali maksu tähtpäevast pole Liisa üüri maksnud;

3) Liisa peseb korteris pesu;

4) minu kortlis oleva voolumõõtja peal 25 küünla asemel 60 küünla arvulist elektripirni lambis tarvitab,

5) trepi käikudes ja käsikambrides käib Liisa antisanitaarselt ja tulekardetavalt ümber. Igapidi katsub raskusi sünnitada maja korras hoidmises ja peab ennast äärmiselt vaenu-väljakutsuvalt üleval. Lõpetades pilgates kõige kuuldavalt ütelusi, et tema minu korteris raha teha oskab, aga peremehel temalt midagi võtta ei ole. Muuseas peab tähendama, et praegust Max ja Liisa Vesterstein´idel kummagil oma korter on, mõlemad Maarjamõisa tän. 25. Mainitud suhtes palun võimalikuks teha minu nõudmist esimeses võimaluses arutusele määrata.

Paluja R. Kello

Tartus 24. oktoobril 1924. aastal.

Üüriraamat: korter teise korra peal, kahetoaline ühes sahvri ja puupanekuga 1 sülla mahtuvuses.

9.kiri

Max

13 jaanuaril 1925 aastal.

Käes olev kaebtus mis herra Kello poolt minu vastu on tõstetud ei vasta tõele, mina elasin tema majas ainult kaks nädalit, kosjuures ühe kuu üüri, 3000 marka, ära maksin. Pealtselt olin mina sunnitud sealt perekondlikel põhjustel korteri üles ütlema ja lahkuma. Et minust lahus elav minu naine korterist ei lahkunud ja sinna elama jäi, selles ei saa mitte mina süüdlane olla. Elab ju tema seal võõra meesterahvastega komblusvastast elu ja peab salaja naesterahvaid ööseti omas korteris, mis ka Tartu linna tervishoiu osakonna poolt on kindlaks tehtud. Ta on öösete tabatud kombluse vastase olemise pealt. Arusaadav, et majarahu rikkumised ja lärmid tulemata ei jäe.

Kõigil neil põjustel palun auliku Tartu-Võru Rahukogu Rahukohtuniku mind neist asjust eraldada ja õigeks mõista. Kõik kohtus ette tulevad kulud Liisa peale panna.

Kohtupäev, 15. jaanuar 1925

Politseinik Jaan Peetson (30). Kostjate vahel olid mitu korda tülid. Mina kui kordnik käisin tülisid lahutamas esimene kord 5 sept. kell ½ 11 õhtul mineval aastal. Max peksis kepiga Liisa korteri uksele.

Politseinik Johan Liivak (28). Nägin kord kostjate korteri sisse minnes, et tuas oli kolmejalg ja Liisal käed märjad. Maxi sääl ei olnud.

Politseinik Oskar Luik (35). Tean, et Westersteinidel olid tülid omavahel. Ükskord käisin tüli lahendamas ühes Peetsoniga.

Politseinik Ernst Räpsey (21). Praegu elab nõudja majas ainult Liisa. Pesupesemisest ega kaasüürilistest midagi ei tea. Rahurikkumisest ei tea.

Politseinik Richard Raudsepp (37). Tean, et Westersteinid elavad Maarjamõisa tänaval, nummert ei tea. Kuulsin jaama minnes Maarjamõisa tänavas lärmi 5 septembril 1924 a. kell 11 õhtul. Lärm oli nii tugev, et teda teisele poole uulitsat kuulda oli. Arreteerisin kaks isikut, kelle andsin kordnik Peetsoni korraldusse.

Hageja palub nõuet rahuldada.

Kostja Max Westerstein nõuet õigeks ei võta seletades, et tema on juba 8. septembril 1924 a. kostja ruumidest lahkunud tüli tagajärjel naisega.

Samuti eitab nõuet kostja Liisa Westerstein seletades, et üüri maksmine olla mehe asi ja korduvat rahurikkumist ette tulnud ei ole.

Otsus.

Robert Kello nõudmine Max ja Liisa Westersteini vastu väljatõstmise ja üüriraha pärast tagajärjeta jätta.

Kello maksab kohturaha 60 marka.

10. kiri

Liisa

21. novembril 1924. aastal.

Tartu 1. jaoskonna Rahukohtunikule

1920. aastal astusin mina Maxiga abiellu ja elasime koos temaga 3 aastat, et aga nüüd viimane mind kuritahtlikult maha jättis, ühes kahe alaealise lapsega ja juba kuus kuud mingisugust abi ega toetust minule ega lastele ei anna, mida ka minul võemalik oma lastele ega enesele ei ole võimalik muretseda, sellepärast palun rahukohtuniku korraldust, et Maxi käest saaks väljanõutud minu kui ka 2 alaealise lapse ülespidamiseks igakuulist toetust igaühe kohta 1000 marka kuu s.o. 3000 marka, mis aastaks välja teeb kogusumma 36000 marka arvetes 10. maist 1924 a. kuni 10. maini 1925 aasta.

Tunnistajatena seles asjas palun ette kutsuda ja üle kuulata Ida Viikmanni, eluk. Veeriku alevis. Anna Saar, elukoht Aleksandri tän. 69, kes võivad tõendada, et minu mees mind kuritahtliselt maha jättis.

Kohtu ja asjaajamise kulud palun kostja peale panna, otsus eeltäitmisele pöörata ja asja arutada kostja mitteilmumise korral. Minule selles asjas vaesuse õigust anda.

Lisas politsei tunnistus, et mul sissetulekut ega varandust ei ole.

Kohtupäev, 3.juuli 1925

Nõudja[7] jääb oma nõudmise juurde. Kostja vaidleb vastu seletades, et Liisa on perest ära läinud ning tema on oma varanduse nõudjale jätnud ja nõudjal ei ole alust nõuda, sest lapsed ei ole mitte kostja omad. Esitab kirikuõpetaja tunnistuse, kust on näha, et kostja ja nõudja on abielus, kuid lapsi sellest abielust ei ole olnud. Seletab, et Liisa elab avaliku naesterahva elu.

Tunnistajad:

Politseinik Mihkel Vokk (50). Minu teada elavad nad lahus 1923 aastast. Vestersteini perekonnaelust tean, et kui ma postis olin, siis kutsus Liisa mind oma poole, tema mees ajas teda korterist välja. Maxil oli seal üks võõras naisterahvas, kelle juuresolekul ajas ta oma naist minema. Põhjusi ei tea. Olen veel mitu kord kuulnud, et Max on teisi naisterahvaid toonud, kui Liisa on välja läinud. Kes need naisterahvad olid, ei tea. See sündis 1923. aastal. Need naisterahvad käisid ööseti. Mina ei näinud teisi meesterahvaid Liisa juures. Ainult naisterahvaid.

Liine Vihm (20). Tunnen Westersteine. Elavad praegu lahus. Mispärast lahku läksid ja mis ajal, ei tea. Minu õde oli ülemineva talvel nende juures korteris. Käisin tema pool. Siis nägin, et Max ja Liisa oma vahel riidlesid. Max jäi korterisse elama, aga Liisa läks ära. Kui ma Tallinnast tulin, siis leidsin, et vanas korteris elas Max, Liisat ei olnud. Neil on kaks last, mis esimest mehest on sündinud.

Ida Viikmann (37). Tunnen Westersteine. Nad elavad lahus praegu. Missugusel põhjusel lahkuminek tuli ei tea.

Anna Saar (51). Tunnen Westersteine. Elavad lahus. Vahel tuli sõnavahetus sellest, et tema läks välja ja ei tulnud nii pea tagasi. Ei tea kumb kumbagi on teist oma poolt ära ajanud. Ei tea, et Max. oleks Liisa ära ajanud. Olen seda ainult Liisa käest kuulnud. Ei tea, kui palju Max teenib, teeb kingsepatööd. Mineva aasta 1924 a. enne lihavõttepühi tuli Liisa minu poole lapsega, nuttis ja rääkis, et Max on teda löönud. Ta jäi minu poole ööseks. Lahkuminek oli peale selda, kuid kindlalt ei tea, kunas. Vahel tülitsesid ja vahel leppisid. Max mitte väga hilja kodu ei tulnud. Kolm nädalat elasin nende juures. See oli mineva aasta. Ei mälete, kas 1923. või 1924. aasta talvel. Ma elasin nende juures ainult vahepeal. Ei tea, et nendel ühine korter oli Maarjamõisa tän 25. Minu teada nad elavad Maarjamõisa tn 9. Tülitsemist tuli nende vahel ette,  aga nad leppisid jälle ära.

Nõudja jääb oma nõudmise juurde. Kostja vaidleb vastu, et tema ei ole laste isa, et tema ei ole põhjust andnud lahkuminekuks, kord põhjust lahkuminekuks andis nõudja, kes kombe vast elu elas ja kellega see põhjusel võimatu oli ühe elada, kes mitmesuguse ähvarduste tihti esines, kes ähvardas kostja sad tappa, kelle armukeste käest on kostja peksa saanud, neil põhjustel leidis kostja võimata olevat nõudja kooselamiseks. Kostja palub nõudmist tühistada.

Otsus. Liisa nõudmine Maxi vastu 36 000 marga suuruses tühja mõista.

Tartu 1. jaoskonna Rahukohtuniku Tsiwiil akt Liisa Westerstein´i nõudmine Emilie Mölder´i ja Max Westerstein´i wastu üleskirjutatud waranduse omanduseks tunnistamise ja aresti alt wabastamise asjas. N.s. 4000 marka. Hakatud 8.XII 1924, otsustatud 13.III 1925.

11. kiri

Liisa Jaani t Westerstein, Maarjamõisa 25

versus

Emilie Mölder, Raadi mõis

Max Westerstein, Maarjamõisa 9

Nõude hind 4000 marka

18. novembril 1924 a. kirjutas kohtupristavi k.t. A. Sarap minu varanduse Emilie Mölderi nõude asjas Maxi vastu 4000 marga suuruses üles ja pani aresti alla, et aga see varandus mitte Max omandus ei ole vaid minu isiklik omandus, mida olen endisest mehest pärandanud, sellepärast palun Rahukohtuniku korraldust, et minu varandus pristavi nimekirjast saaks aresti alt vabastatud ja minu omanduseks tunnistatud.

Selles asjas palun ettekutsuda ja ülekuulata tunnistajatena Märt Rassmann, elukoht Maarjamõisa 48-5 kelle käest mina kapi, mis on 1300 ja 500 marga suuruses pristavi poolt üles kirjutatud, ostnud.

13. märtsil 1925. aastal jättis kohus Liisa nõude rahuldamata.

 12. kiri

 Max

Tartus, 30. juulil 1925. aastal.

Tartu-Võru Rahukogule.

Palve abielu lahutamiseks.

4.VII 1920 laulatati mind Tartu Pauluse kirikus Liisa Oja´ga seaduslikku abiellu. 1924. a. aprillikuul läks naine minu juurest omavoliliselt ära ja hakkas lõbunaisterahva elu elama. Sarnast elu oli naine ka juba enne minuga abiellu astumist elanud ja ka suguhaige olnud, kuid minule jäi see täiesti teadmata ja alles kaua peale laulatust sain seda kolmandate isikute käest teada. Kostja eluviisi tõenduseks on siin juures linna tervishoiu osakonna tunnistus. Lapsi meil abielust ei ole.

Ettetoodud andmetel ja Abieluseaduse § 27 põhjal palun Rahukogu: 1) minu abielu kostja Liisa Westerstein´iga lõpetatuks tunnistada ja ära lahutada; 2) kostjat süüdlaseks pooleks mõista ja kostja käest minu perekonnanimi ära võtta.

Tunnistus Tartu linnaarstilt. Liisa seisab 10. jaanuarist 1925 Tartu linnavalitsuse tervishoiu osakonnas ajutiselt arstlise- ja komblusvalve all olevate naisterahvaste nimekirjas ja on kohustatud sunduslikult üks kord kuus arstlisel järelvaatusel käima.

Kuni maikuuni on Liisa korralikult arstlisel ülevaatusel käinud ja selle aja jooksul suguhaigustest vaba leitud olevat; mai- ja juunikuul ei ole tema järelvaatusele ilmunud.

1917. ja 1918. a. oli Liisa, tol ajal Oja nime all, Tartu linna haigemaja naiste naha- ja suguhaiguste jaoskonnas tripperihaigena ravitsemisel viibinud 8. veebruarist kuni 8. märtsini 1917 a. ja 22. oktoobrist kuni 6. novembrini 1918 a.

…………………………………………………………..

Max kolib uude elukohta, Aleksandri tänav 69-4.

Liisa kolib uude elukohta, Lutsu tänav 22-2.

Saadetakse kohtukutsed Maxile ja Liisa/Luise Westersteinile.

13. kiri

Luise Westerstein

Tartus, 27. juunil 1926. aastal.

Vastus kohtukutsele

Saadan siin juures tagasi kutsetähe, mis adresseeritud Liisa Westerstein´ile ja mida mina eksikombel vastu võtnud olen, samuti kui eelmise kohtu istungi kohta. Olen küll Maks Westerstein´i abikaasa, kuid nõudmine abielu lahutamises on sihitud Liisa Westerstein´i vastu, aga mitte minu vastu.

Kohtupäev, 27.november 1926

Kostja ilmumata. Kostja on tema poolt vastuvõetud kutsetähe tagasi saatnud ja teatab, et tema selle on eksikombel vastuvõtnud, sest et kutse on adresseeritud Liisa Westersteinile, kuna tema nimi on Luise Westerstein.

Kohus määras: tunnustada kostjale kutse seaduslikus korras kätteantuks ja asja harutada.

Otsus:

Abielu ära lahutada, kostjat süüdlaseks pooleks tunnustades. Kostjalt tema praegune perekonnanimi ära võtta ja tagasi anda endine perekonnanimi “Oja”. Kostjalt sisse nõuda kohtukulud 1940 marka ja asjaajamise kulud 1000 marka Max Westersteini kasuks. Nõudjalt sisse nõuda riigikassa kasuks kohtulõivu 1500 marka.

Tartu I jaoskonna Rahukohtuniku kriminaalakt Luise Westerstein´i süüdistuses Uue Nuhtlusseadustiku § 528 järele lõbumaja pidamises.

1925. a. augustikuu 10. päeval Tartu linna politsei 1. jaoskonna rajooni ülem V. Rattas tegi käesoleva protokolli järgmise asja kohta:

Kuulda saades, et Luise Westerstein oma korteris Maarjamõisa tän. 23 avalikka naisterahvaid peab ja sellega äri ajab, külalisi vastuvõttes ning seega ümberkaudsete elanikude rahu rikkudes otsustasin käesolevas asja protokolli kokku seada asja juudlemiseks ja süüaluste vastutusele võtmiseks.

Ülekuulamise protokoll nr.1

1925. a. augustikuu 10. päeval ülekuulatud käesolevas asja majaomanik Robert Kello (42), elukoht Maarjamõisa 25, kes seletas: “Läinud aasta augustikuus üürisin mina kui majaomanik, Maarjamõisa tän. 25 korteri nr. 3 Max Westerstein´ile kes praegu elab Maarjamõsa tän. 9, mis peale tema ühes oma perekonnaga, naise Luise ja kahe lapsega minu majasse elama asusid. Et naise juure peale seda igasugused võerad meesterahvad ööseti käima hakkasivad, mida mees mitu korda näha sai, lahkus Max naisest ja umbes kuu aja pärast peale sissekolimist asus elama ülalnimetatud teise korteri, teatades sellest minule ning jättes naist lastega maha. Et Luise juures peale mehe äraminekut avalikka naisterahvaid ja igasuguseid joodikuid käima hakkasivad, kus kakelused ja rahurikkumised sagedasteks juhtumisteks saivad, palusin teda korterist lahkuda, mida Luise ei teinud, mis peale isegi Rahukohtuniku ees palvega esinesin tema välja tõstmiseks korterist, mis aga Rahukohtuniku poolt tähele panemata jäeti ja Luise rahulikult edasi elama jäi, toimetades edasi alalist majarahu rikkumist. Et minul kui vastaskorteris elutsejal kannatus juba lõppema hakkas ja kohtu poolt mingisugust abi ei saanud, palusin lõpuks teda üle minna hoovimajas nr. 23 vaba olevasse korteri (tuba ja köök), kuhu tema viimaks läks ja varsti peale seda juba avalikud naisterahvad Adele Haavel´i (kes praegu Tallinnas elab) ja Helene Pumbo oma juure elama võttis, minu keelust hoolimata ja kus lärmitsemised ja rahurikkumised edasi kestsivad, mispärast teised üürnikud, Oskar Ritseson ja Anna Kleeberg minu majast sunnitud olid lahkuma. Sama lugu võib tõendada majahoidja Richard Roosipuu, kes just Westerstein´i korteri peal elab. Minu teada mingisugust ametit Luise ei pea ja millest tema ülevalpidamist saab, on minul täiesti arusaamata. Korteri eest maksab Luise 1500 mrk kuus, millest 20 000 mrk vana aja eest saamata on. Oskar Ritseson ja Anna Kleeberg asusid minu majast elama Tähtvere tän. 66.”

Ülekuulamise protokoll nr.2

Richard Roosipuu (31), abielus, majahoidja. „Olen Maarjamõisa tän. 23 majahoidja ja elan just pr. Westerstein´i korteri peal 12. veebruarist s.a., kes oma juures avalikka naisterahvaid peab ja kuhu selle tõttu igasugused joodikud meesterahvad käivad. Joomine ja lärmitsemine on seal harilik nähtus, mis sõna tõsises mõttes terve maja rahu rikub. Et värav alati minu poolt kell 12 ööse kinni saab pandud, siis ronivad meesterahvad üle värava, lõhkudes seda. Ja kui vahel juhtumise kombel sisse ei lasta, siis saavad aknad sisse löödud ning kividega seinu lõhutud.

Mingisugust ametid Luise ei pea ja saab ülespidamist ainult lõbunaisterahvaste pidamisest, ka ise sealjuures meesterahvastega läbi käimisest. Praegu elab tema juures ja on majaraamatus sisse kirjutatud keegi avalik naisterahvas Helene Pumbo. Korter seisab koos ühest toast ja köögist nii, et Westerstein ise asub köögis, kuna Pumbo toas elab, kus ka külalise vastuvõtmine sünnib. Köök ja tuba on ühendatud ukse läbi.“

Ülekuulamise protokoll nr.3

Anna Kleeberg (27). „Elasin Maarjamõisa tn. 23 majas käesoleval aastal juunist kuni augustikuuni. Elasin kaebealuse Westerstein´i kõrval toas. Westersteini juure käis palju meesterahvaid, iseäranis õhtuti ja öösel. Kes need senna käijad kõik olid, seda mina ei tea, kuid nagu aru sain ei olnud need sinnakäijad kõik mitte nende tuttavad, vaid mõned ka võerad, kes peale samas kõrval majas restoraanis täis joomist senna tulid, vahest ka minu uksele kloppisid, sellest järeldasin, et need isikud ei teadnudki kõik Westersteini korterit. Westersteini juures elas üks avalik naisterahvas, kes seal ühes Westersteiniga meesterahvaid vastu võtsid. Nende korteris oli ööseti alati lärmitsemist ja kisa. Kunagi kuulsin kui Westerstein rääkis oma sisse kirjutatama elaniku, kellegi Pruuli nimelisega, et „kui politseisse lähete siis rääkige, et teie siin elanud ei olegi, vaid Elvas“. H-ra Pruuli elas seal alaliselt umbes 2 nädalat, tema alaline elukoht on Kivi tn. 1 vanemate majas. H-ra Pruuli võeti kinni ühel õhtul möödunud kuu lõpul, tema ema tuli teda taga otsima ja tabas oma poja väljakäigu kohas aluspesu väel.“

Ülekuulamise protokoll nr.4

Oskar Ritseson (23). „Enne praegusesse elukohta asumist elasin Maarjamõisa tn. 23 majas, kust käesoleval aastal 9. aug. ümber kolisin. Nimetatud majas kõrvaltoas elas kaebealune, viimase korterisse oli eri sissekäik, kuid seinad korteritel olid vastamisi. Mina viibisin päeval ametis, õhtul kodu tulles nägin mitmed korrad seal maja hoovi peal joobunud isikuid ringi kollamas. Vahest ööseti oli ka koridoris kolistamist, isegi meie korteri ukse taga klopiti. Mina vaatama ei läinud kes kloppisivad.“

Ülekuulamise protokoll nr.5

Helene Pumbo (19), avalik naisterahvas, elab Maarjamõisa tn. 23-2. „Mina elan pr. Westersteini juures omaette mööbliga toas, kus mina kui avalik naisterahvas, võtan vastu oma tuttavaid meesterahvaid. Muude hulgas h-ra Johannes Sussen  (elab Tähe tn. 1-4) aitab minu korteri eest maksta. Minul pr. Westerstein´iga miskit ühist ei ole. Minu korteris miskit avaliku maja ei ole, vaid käin läbi ainult oma tuttavatega.“

Ülekuulamise protokoll nr.6

Luise Westerstein (32), sünd. Krüüdneri vallas, abielus käsitööline.

Kinnitab Pumbo juttu ja lisab, et tema juurde käib alaline tuttav Dr. Rudolf Sääsk, kes elab Tööstuse tn. 10-8. Dr. Sääsega käib siia ka tema tuttavaid. “Täna tuli siia, muude hulgas sõjaväe arst sanitaarkapten Jüri Kerich, kes teenib 2. Diviisi laatsaretis ja minu vend Joh. Sussen. Viimane laskis siit kõrvalmajast,  Tartu Voorimeeste Seltsist 4 pudelit õlut tuua, mida siis ära pruukisime. Kapten Kerich tõi viina ise kaasa. Mina teen õmmeluse tööd ja sellest elatan ära. Töötan Vabriku tn. 5 elavale õmblejale, eesnimi on Ida. Viimast korda viisin temale tööd ära möödunud nädalal. Minu juures elavale prl. Pumbo´le annab minu vend abi. Mina mingit rahalist tasu kellegi siinkäija käest ei ole võtnud ega saanud.“

Ülekuulamise protokoll nr.7

Tartu Voorimeeste Seltsi einelaua pidaja Juhan Aunja (45), elab Maarjamõisa 25.

„Mina ei ole tänasel päeval mitte kellegile oma puhvetist õlut väljaviimiseks müünud.“

Tartu Voorimeeste Seltsi restoranipidaja abikaasa Rosalie Aunja. „Saatsin täna kella 15-16 vahel siinsamas kõrval majas elavale Luise W.-le kingituseks 4 pudelit õlut oma teenija Alma Vutt´iga.“

Alma Vutt (33).“Mina tänasel päeval puhvetist siiasamasse kõrvalmajasse Luise W.-le 4 pudelit õlut viinud ei ole.“

Politsei hoiatab valetunnistuste andmise eest ja Alma  seletab teistmoodi.

„Umbes kella 4 aeg viisin 4 pudelit õlut Luise W.-le, seda käskis pr. Aunja.“

Ülekuulamise protokoll nr.8

Max Westerstein (30), kingsepp, elab Maarjamõisa tn. 9-3. „Oma naisest läksin lahku läinud aasta augustikuus just selle tõttu, et viimane hakkas teiste meestega ja igasuguste joodikutega läbi käima, mispärast ta isegi Tartu linna tervishoiu osakonna poolt avalikkude naisterahvaste nimekirja võetud ja sunduslikul järelvaatusel käib. Mingisugust ametit tema ei pea ja ei mõistagi. Veel minuga koos elamisel võttis minu endine naine oma juure avalikka naisterahvaid elama, kelledega koos kasusaamise eesmärgiga võeraid meesterahvaid vastu hakkas võtma ja isegi minu nõusolekut selleks nõutati, millega mina nõus olla ei saanud ja lahkuma olin sunnitud. Avalikud naisterahvad, kes tema juures elasid, maksid teatud osa sugulise läbikäimise pealt võerastega Liisale kui korteri perenaisele, kes ise seal juures viina ja õlut müütas ja ka ise meesterahvaid vastu võttis.[8] Mingisugust abi ega toetust tema oma venna Johannes Sussen´i käest ei saa, kes isegi mingisuguse teenistuseta ja ainult kelmusest elab. Ülespidamist saab Liisa ainult avalikkude naisterahvaste pidamisest ja meesterahvastega läbikäimisest ning alkoholi müümisest, mida kõik saladuse katte all toimetab. Nagu nüüd pärastpoole avalikuks on tulnud on Liisa sarnast elu juba vene ja saksa okupatsiooni ajal elanud oma esimese mehe ajal, kes surnud on.“

Ülekuulamise protokoll nr.9

Emmeline Ado tr. Pruuli (51), lesk, Kivi 1. „Juulikuul, kuupäeva ei mäleta, leidsin mina oma poja üliõpilase Herberti Maarjamõisa tänavalt Westersteini korterist, viimane oli umbes nädal aega kadunud olnud. Minuga ühes käis Westersteini juures jaoskonna kordnik Herman Kotkas.“

Ülekuulamise protokoll nr. 10

Herbert Jaani p Pruuli (22), poissmees. „Mina olin küll kodust umbes kaks nädalat aega ära, kuid järjekindlalt ei viibinud mina kogu seda aega Westersteini korteris, vaid olin oma tuttavate juures. Käisin küll Westersteini korteris ja olin Pumbo juures kellele ka vastuvõtmise eest raha maksin. Kas sellest raha ka pr. Westerstein osa sai – mina ei tea. Nagu Pumbo minule rääkis, maksab tema Westersteinile ainult korteri ja ülespidamise eest, kui palju – ei küsinud. Viina ja õlut sai küll joodud, mida oma raha eest lasksin tuua. Kes või kust seda toodi – ei tea.“

Ülekuulamise protokoll nr.11

Herman Kotkas (30), 1. jaoskonna kordnik. „Käesoleval aastal juulikuus, seistes Maarjamõisa tänaval vahipostis, ilmus minu juures üks naisterahvas, seesama kes käesolevas protokollis Emmeine Pruuli nime all kirjeldatud. See naisterahvas teatas, et tema poeg kodust mitmendamat päeva ära viibida, kusagil Maarjamõisa tänaval kahtlaste naisterahvaste juures. Naisterahva näitamise järele läksin temaga Maarjamõisa tn. 23 hoovipealsesse majasse. Kloppimise peale avas üks noor naisterahvas ukse, meie läksime sisse, kus Emmeline küsis oma poega nime järele. Ukseavaja naisterahvas vastas aga, et Pruuli nimelist meesterahvast seal ei olevat. Sellest korterist hoovi poole väljakäigu kohas leidis aga E. Pruuli oma poja aluspesu väel jalad saabastes. Mina tegin kindlaks, et korteri pidajaks kus meie käisime osutus keegi Westerstein´i nimeline naisterahvas. Seal korteris olid peale Herberti veel kaks meesterahvast kes lauas istusivad ja kelledel pooleldi joodud õllepudelid ees olid. Seal korteris käimine oli peale kella 8 õhtul. Herbert ema kutse peale seal ära ei tulnud, mille peale mina ühes E. Pruuliga ära tulime.“

Ülekuulamise protokoll nr.12

Adele Haavel (29), avalik naisterahvas, elukoht Tallinnas Vabriku 6b-33. „Käesoleva aasta algul asusin elama Liisa juurde tingimustega, et iga võera käest sugulise läbikäimise eest saadavast rahast teatud osa temale pidin andma, näituseks 200 marga pealt 50 marka. Peale seda maksime toa eest temale 1000 marka kuus ja 150 marka söögiraha päevas, kummagid prl. Helene Pumbo´ga kes praegu seal edasi elab. Elasime Helenega ühes toas, kus ka võeraid sai vastu võetud ning nende sisselaskmine sündis pr. Westersteini kontrolli all, kes järele vaatas, keda sisse lasta ja keda mitte. Sealsamas sai ka alkohoolilisi jookisid tarvitatud, mis proua ise muretses sealtsamast asuvast restoraanist ja siis meiega ühes koos jõi ning lõbutses, seal juures ise ka meesterahvastega läbi käies. Elasin niimoodi seal kuni juunikuuni, millal Tartus lahkusin ja Paide elama asusin ühes Rein Tomberg´iga.“

Kohtupäev, 5. veebruar 1926 

Süüalune mõisteti tõendite puudusel õigeks.

Aeg läks ja Max võttis uues naise, Marta. Koos kolisid nad Tallinnasse, kuid õnnetused ei jätnud meest siingi maha ning eluraskused viisid nad lahku.

 14. kiri

Marta.

Postkaart saadetud 11. septembril 1933. aastal.

Miks sina Max käid mind majaperemeeste juures luuramas, see mulle küll ei meeldi. Oled jälle käind Vaestekooli tänaval.[9] Kui soovid rääkida või soovid vabaks saada[10], tule kesknädala hommiku Kaarli puiestee Vaestekooli tn. Otsa, umbes kl 9-10 vahel. Oled rahamees, lipsame Matasi juure sisse.

Kannad kõigi postikulud, sest lähen turgu (võime kohata).

15. kiri

Marta

Maks Vestersteinile, 16.juulil 1934. aastal.

Mõtlesin eile sinu ähvardused politseisse anda. Mis sa kodjad mööda uulitsaid ringi ja passid mind. Tee tööd, et saad omale riided selga, nii kui lapipundar ja must kui kodjakas kolad ringi, paha vaadata inimest. Vaene vanapiiga, mis mehe nälja all ta küll kannatab, et käib iga päev vabrikus tööl ja söödab sarnast meheolevust ja pühapäev vahib täikal rämpsulaua taga ja Maks pohmib küüsi närida selja taga, seda teavad juba kõik tuttavad kes sind tunnevad. Ütle, mis sa minust passid? Mineva sügise tegid oma tükka uulitsal – seletab võera inimestele: “minu naine elab rätsepa räbalaga.” Ma kutsun koju – ei tule. Kus oli su kodu? Rätsepa tööga toidan ennast, seda teavad kõik. Sina pole mulle senti annud, viimase teki ja padja koorisid minu käest. Kui tahad lahutada, tead küll kus on kohus. Kui on sul õigus, ega sa esimest korda sinna lähe. Sa oled juba tuttav sellega, aga palun mind uulitsal mitte tülitada.

16. kiri

Tallinna-Haapsalu Rahukogule.

Eesti kodaniku Maks-Johannes[11] Vestersteini eluk. Tallinnas, Suur-Juhkentali 25a-10 abielulahutamise asjas oma naise Marta-Johanna Vestersteiniga, sündinud Hannich, eluk. Tallinnas, Toom-Kuninga 24-3.

Mina olen abiellu registreeritud kostjaga, oma naisega 9 aprillil 1927 a. Tartu linna perekonnaseisu ametis. Lapsi meil sellest abielust sündinud ei ole. Meie kokkuleppimatuse tõttu Marta lahkus minu juurest ja elab minust täiesti lahus 1932 a. algusest kuni tänase päevani. Selle peale vaatamata, et meie lahus elame ja kokku ei puudu, laimab minu naine mind ja teotab minu au. Korduvalt on saatnud tema minule äärmiselt ropusisulisi lahtisi postkaarte, mind nendel leiduvatel kirjutustel sõimates ja maha tehjes. Viimase sarnase kaarti omasin 17. aug. s.a. kus tema kirjutab minu kohta muuseas järgmist: “mis sa kodjad mööda uulitsaid ringi ja passid mind tee tööd et saad omale riided selga nii kui lapi pundar ja must kui kodjakas kolad ringi, paha vaadata inimest, vaene vana piiga mis mehe nälja all ta küll kannatab… ja Maks pahmib küüsi närida selja taga… teki ja padja koorisid minu käest” jne. Need ütelused loen mina enda kohta minu au teotavateks ja sarnase naisega ei taha mina enam edasi abielus olla. Neil põhjustel on mul õigus nõuda abielulahutamist naise süü läbi.

Ettetoodud põhjustel on mul au paluda Tallinna-Haapsalu Rahukogu:

Liidan juurde perekonnaseisu tunnistuse vorm 8, kaks postkaarti, tarvilised maksud ja ärakirjad vastaspoolele.

[1] Nüüd Kuperjanovi tänav.

[2] Sarnaselt tänapäevaga ei elanud inimesed sugugi alati seal kuhu nad olid sisse registreeritud. Tihtipeale ei olnud inimene kunagi käinudki selles vallas või linnas kus ta hingekirjas oli.

[3] Süüfilis oli 20. sajandi esimesel veerandil linnades ülimalt levinud suguhaigus. Tagajärjed olid kaunis sünged alates viljatusest ja lõpetades nina ärakukkumise või hullumeelsuseni. Ravi nõudis tugevat distsipliini ja elavhõbedaga ravimise kõrvalnähud olid pea sama karmid kui haigus ise. Vahetult enne esimest maailmasõda hakkas levima palju tõhusam ja vähemate kõrvalnähtudega ravim Salvarsaan, mis sisaldas arseeni.

[4] Nüüd J.Tõnissoni tänav.

[5] Mõeldud Toomemäge

[6] Vennad Uusid elasid Vestersteinidega samas korteris.

[7] Sellane kõnepruuk hageja kohta.

[8] Kuna lõbumajas käidi valdavalt purjus peaga või sooviga end purju juua, siis oli alkoholi müük igale lõbumajale suureks kasumiallikaks.

[9] Lastekodu tänav.

[10] S.t. abielu lahutada

[11] Siiamaani on olnud kõikjal Maks/Max, nüüd alles tuleb välja, et ka teine nimi on olnud. Tsaariaja lõpul anti linnas (tihti ka maal) lastele enamasti kaks eesnime, kuid tagumist kasutati väga harva ja eesti ajal unustati need sootuks. Võimalik, et mõni ei mäletanud/teadnud isegi oma teist eesnime.