Kadi Sikka, Rahvusarhiivi filmiarhiivi juhtivspetsialist
Novembrikuu blogipostituses oli juttu fotograaf Jaan Rieti (1873–1952) ateljeest Viljandis. Seekord teeme tutvust tema fotoäri peamise toodangu – klaasnegatiividega. Jaan Rieti fond (filmiarhiiv, EFA f 215) on teadaolevalt kõige suurem ja terviklikumalt sälinud ühe fotograafi klaasnegatiivikogu Eestis, sisaldades üle 70 000 negatiivi aastatest 1896–1948. Suurema osa Rieti fondist moodustavad hõbeželatiin-klaasnegatiivid – esimesed tööstuslikult toodetud ja laiemalt levinud negatiivid, mis tulid turule 1880. aastatel ning olid kasutusel veel kuni 1930.–1940. aastateni, sest võimaldasid filminegatiiviga võrreldes kvaliteetsemaid suurendusi ja detailirikkaid pilte.
Ühest küljest oli klaasnegatiivide säilitamine juba nende valmistamise kõrgajal kõneaineks, sest sellel põhines suur osa fotoäri igapäevatööst. Juba 20. sajandi alguses ilmunud esimestest eestikeelsetest fotoõpikutest võib leida nõuandeid, kuidas negatiive säilitada ning näpunäiteid nende viimistlemiseks, pakendamiseks ja käsitsemiseks, näiteks:
„Kuiwplattisid, negativisid ja koperimisepaberid tohib ainult täieste kuiwade ja higist puhastatud kätega puutuda, sest et muidu näpujäljed paratamatad on.“
„Liig suure soojuse eest (nagu palaw ahi wõi suwine päikesepaiste) tuleb hoida, sest et gelatin seal kergeste sulama wõib hakata. […] Negativide alalhoidmiseks on läbipaistwad hoiutaskud wäga head, mis pildikorda wigastamise eest kaitsewad. […] Üleüldse ei tohi negatiwide pildikord kunagi trükitud paberiga wastamisi seista.“
(Parikased, Fotografia õperaamat, 1911, lk 103, 88)
Teisalt on negatiivid olnud foto valmistamise teel eelkõige vaheetapiks ja fotograafi töövahendiks, mistõttu on nende säilitamisele paberfotodega võrreldes vähem tähelepanu pööratud. Nii on tihti klaasnegatiivi põhimik erineval otstarbel taas ringlusesse läinud ning negatiivil olnud kujutis on hävinud või säilinud vaid paberfotol. Seda tuli ette eelkõige märgkolloodium-klaasnegatiivide puhul, mille peamine kasutusaeg jääb 1850.–1880. aastatesse. Kuna kvaliteetset klaasi oli siis keeruline hankida ja raske lõigata ning standardplaadid ei olnud veel saadaval, eemaldati pärast paberfotode valmistamist negatiivilt emulsioon ning klaas võeti järgmise ülesvõtte jaoks uuesti kasutusse. See on ka üheks põhjuseks, miks ei ole Eestis seni teadaolevalt kolloodiumnegatiive säilinud. Kuid leidub ka hilisemaid, materjalipuudusest, teadmatusest vm tingitud juhtumeid, kui želatiinemulsioon on klaasnegatiivilt eemaldatud ja klaaspõhimik on hoopis ootamatu otstarbe saanud, leides kasutust näiteks sauna- või laudaaknana.
Negatiivikogude säilitamisest kõneldes on harilikult kaks võimalust: need on kas tervikuna hävinud või kompaktse koguna säilinud. Ennekõike on just fotograafid ise, nende tööandjad, järeltulijad või siis juhus mänginud rolli negatiivikogude säilimisel tänaseni. Kui paberfotod olid pidevas ringluses (neid müüdi, saadeti, kingiti või anti ära), siis negatiivid rändasid kolimisel omanikuga kaasa ning fotograafi surma järel kingiti või müüdi need tervikuna teistele fotoäridele, kus negatiividest valmistati hiljem paberfotosid. Nii teatas näiteks Theodor John 1870. aastal, et on ostnud Tartu fotograaf Georg Friedrich Schlateri (1804–1870) äri koos aparaatide, tarvikute ja negatiividega ning Viljandis ja Paides tegutsenud Jakob Livenströmi (1830–1902) negatiivide paremiku müüsid tema pärijad 1910. a vendadele Parikastele. 1919. aastal aga ostsid Parikased 2500 J. Kristini negatiivi.
Jaan Rieti klaasnegatiivid hoiustati tema ateljeemaja pööningul Viljandis, kust need jõudsid tänu fotograafi tütardele 1971. aastal filmiarhiivi. Rieti atejees pakendati kõik negatiivid eraldi ümbrikesse, millele kirjutati ülesvõtte number, ning hoiustati selleks spetsiaalselt konstrueeritud riiulitel. Süsteemne hoiustamine oli eelkõige vajalik järeltellimuste tarbeks – et soovitud negatiiv võimalikult lihtsa vaevaga registriraamatusse kantud numbri järgi hoiukohast üles leida –, aga tänu sellele on klaasnegatiivid ka heas seisukorras.
Jaan Rieti ateljees kasutusel olnud fotoümbriku tagaküljel kinnitatakse, et negatiivide ateljees hoiustamine võimaldab neist igal ajal järeltellimusel paberfotosid valmistada
Klaasnegatiivide levinumad kahjustused on põhjustatud eelkõige ebakorrektsest käsitsemisest ja kehvadest hoiutingimustest. Tihtipeale on neid hoiustatud karpides, milles negatiive müüdi, asetatuna ilma vahelehtedeta üksteise peale. Karbimaterjal oli ebakvaliteetne, koosnes ka puit- või metalldetailidest, ebakvaliteetsest papist, liimühendustest jne – mistõttu ei olnud mõeldud pikaajaliseks säilitamiseks. Kuurist või pööningult juhuslikult leitud klaasnegatiivide hävimise peamiseks põhjuseks on olnud see, et negatiivid on kõrge õhuniiskuse ning temperatuuri ja õhuniiskuse kõikumise tõttu halvas seisukorras ja võivad olla üksteise külge kleepunud. Seepärast on klaasil olev kujutis märkamata jäänud või sedavõrd halvas seisukorras, et negatiivid on ära visatud.
Karbid, milles klaasnegatiive müüdi, on hiljem kasutusele võetud hoiuümbristena
Klaasnegatiivide bioloogilised kahjustused – peamiselt hallitusseened, bakterid, putukad – haaravad emulsioonikihti. Mikroseente kahjustusi iseloomustavad tuhmid laigud ja mütseel fotomaterjalil, nende arenguks on olulisim keskkonnategur niiskus (suhteline õhuniiskus üle 65%).
Keemilised kahjustused mõjutavad nii kujutise moodustanud valgustundlikku kihti, sideainekihti kui klaaspõhimikku. Kõrge temperatuuri ja õhuniiskuse toimel sideaine želatiin laguneb. Emulsioonikihil võib ka väga tihti kohata hõbedaioonide migratsiooni emulsiooni pinnale – nn hõbepeeglikihti –, mis on tingitud peamiselt kehvadest hoiutingimustest. See koosneb fotokujutise moodustanud hõbedast ja tekib emulsiooni pinnale, kujutise tumedatele aladele õhusaaste ning -niiskuse oksüdeerival mõjul. Kuna negatiivid asetati tavaliselt karpi üksteise peale, ilma paberümbrike või vahelehtedeta, on hõbepeeglikiht tekkinud negatiivikuhja pealmiste ja alumiste plaatide servadesse, mis annab omakorda tunnistust ebakvaliteetsest karbimaterjalist. Hõbeda eraldumine on iseloomulik ka piirkondades, kus emulsioonikiht on olnud pikaajalisel kokkupuutel ebakvaliteetse paberiga. Samuti võib negatiividel esineda nii valgustundliku kihi kui želatiini ja laki koltumist, laki kristalliseerumist ja rabedaks muutumist ning soolade välja kristalliseerumist klaasist. Viimase tagajärjeks on pikemas perspektiivis emulsioonikihi irdumine klaaspõhimikult.
Hõbepeeglikiht emulsiooni servades
Hõbeda eraldumine emulsioonil piirkonnas, mis on olnud kokkupuutes ebakvaliteetse paberiga (erakogu)
Emulsiooni piirkondlik koltumine
Soolade välja kristalliseerumise (hele piirkond) tagajärjeks on emulsioonikihi irdumine
Mehaanilistest kahjustustest on levinumad põhimiku purunemine, sälgud-mõrad klaasis, kriimustused emulsiooni-, lakikihil ja klaasil ning pinna määrdumus, sõrmejäljed, liimi- ja paberijäägid emulsioonil. Samuti esineb emulsiooni irdumist klaasi pinnalt, mille üheks põhjuseks võivad olla klaasi koostisest tingitud kahjustused (soolade välja kristalliseerumine jm), teisalt ebakvaliteetsus juba negatiivi tootmisprotsessis ning kolmandaks halvad hoiutingimused (liiga madal suhteline õhuniiskus või pidev õhuniiskuse kõikumine). Nimelt reageerib želatiin niiskusele ning teistele kliimaolude muutustele palju enam ja kiiremini, kui põhimikuks olev klaas – nii kaotavad materjalid omavahelise haakumise ja emulsioon võib põhimikult irduda. See saab alguse tavaliselt plaadi servadest või kahjustatud piirkondadest ning levib sageli kontsentriliste ringide või kaartena plaadi keskme suunas.
Purunenud klaasnegatiiv
Liimi- ja paberijäägid emulsioonil
Emulsiooni irdumine põhimikult, klaasnegatiivi keskme suunas
Emulsiooni irdumine klaasnegatiivi servades
Lisaks hilisematele kahjustustele võis põhimiku purunemist, kriimustusi jms ette tulla juba fotoateljees. Nii leidub ka Rieti klaasnegatiivide seas huvitavaid näiteid selle kohta, kuidas negatiive enne neist paberfotode valmistamist parandati. Väiksemate defektide kinni katmiseks kasutati retušši. Purunenud negatiivile lisati tavaliselt tugiklaas, mis kinnitati paberi abil servadest põhimiku külge, harvem on lisatud kildude vahele ka liimi. Kui aga kilde oli puudu või ei soovitud neid tagasi negatiivi külge liita, kasutati puuduvate piirkondade katmiseks musta pabermaski.
Negatiiv on tõenäoliselt purunenud juba ateljees, killud on pisut nihkes taas liidetud ning kinnitatud servadest paberteibiga. Konrad Mägi portree, 21.03.1914. EFA.215.3-9589
Must pabermask nurkades asendas puuduvaid kilde
Klaasnegatiivide hoiustamiseks sobivad arhiivilainepapist valmistatud karbid ja happevabast paberist neliklappümbrised. Ühesuurused negatiivid laotakse karpi vertikaalselt, pikema serva peale, sest horisontaalsel hoidmisel võivad alumised negatiivid ülemiste raskuse all puruneda. Seejuures tuleb jälgida, et karp oleks sobiva suurusega ja piisavalt täis, et negatiividele ei jääks üleliigset liikumisruumi. Suuremõõtmelisi (üle 24x30cm) negatiive on soovituslik hoiustada horisontaalselt, kuni 10–15 kaupa, vajadusel kasutada toestuseks arhiivikartongist vahelehti. Niisamuti toimitakse katkiste negatiivide puhul.
Hoiustamiseks on sobilik ruum, milles jääb suhteline õhuniiskus vahemikku 30–40% ja õhutemperatuur on kuni 18°C. Eelkõige tuleks lähtuda sellest, millist temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse taset on võimalik kõige lihtsamalt hoida võimalikult stabiilsena. Klaasnegatiivide konserveerimisel on ennekõike oluline tähelepanu pöörata võimalikele viimistluskihtidele (värvi-, lakimaskid, retušš) klaasipoolel, kuna need võivad hooletul vaatlusel ja puhastamisel märkamata jääda. Seepärast on soovituslik pöörduda täpsemate juhiste saamiseks konservaatori poole.
* Fotodel on näited filmiarhiivi Jaan Rieti fondist (EFA f 215), kui ei ole märgitud teisiti.
Loe klaasnegatiivide säilitamise kohta täpsemalt:
Kasutatud allikad ja kirjandus:
Gillet, Martine; Garnier, Chantal; Flieder, Francoise. „Glass plate negatives: Preservation and Restoration“. – Issues in the Conservation of Photographs. Toim. Debra Hess Norris, Jennifer Jae Gutierrez. Los Angeles: Getty Conservation Institute, 2010 [artikkel 1986], lk 338–347.
Konsa, Kurmo. Arhivaalide ja trükiste säilitamine. [Tartu]: Kleio, 2008.
Lavédrine, Bertrand. A Guide to the Preventive Conservation of Photograph Collections. Los Angeles: The Getty Conservation Institute, 2003.
Lavédrine, Bertrand. Photographs of the Past: Process and Preservation. Los Angeles: The Getty Conservation Institute, 2009.
Liibek, Tõnis, „Fotograafiakultuur Eestis 1839–1895“. Doktoritöö. Tallinn: Tallinna Ülikool, 2010.
Malm, Harri. „Jooni Eesti fotoajaloost“. – [Silmakirjad 1] Käsitlusi fotograafiast. Toim. Peeter Linnap. Tartu: Tartu Kõrgem Kunstikool, 2003 [artikkel 1969], lk 145–150.
Parikas, Johannes; Parikas, Peeter. Fotografia õperaamat. Tallinn: Joh. ja P. Parikas’te fotograafia, kunsti- ja kirjastuse-asutus, 1911.
Pedersen, Karen Brynjolf [jt]. „Coatings on Black-and-White Glass Plates and Early Film“. – Coatings on Photographs: Materials, Techniques, and Conservation. Koost. Constance McCabe. Washington, D.C.: American Institute for Conservation of Historic and Artistic Works, 2005, lk 109–131.