Kuidas 1920–30. aastatel koolielu Tartu linnas välja nägi? Rahvusarhiivi kogudes olevad Tartu Õpetajate Seminaris (TÕS), Tartu Pedagoogiumis (1920–1932 TÕS → 1932–1937 Pedagoogium → 1937–1944 TÕS) ning Tartu Ülikooli Didaktilis-metoodilises seminaris õppinud tulevaste pedagoogide aruanded on põnev ja inforikas lugemisvara Tartu (ja tegelikult paljude teiste piirkondade) alg- ja keskkoolide elust ning tööst.
Koolmeistri töökohale oli tihe konkurss ja vahel pidi kandidaat käima läbi mitme kooli „kuulamise“, enne kui kusagile praktika- või lausa päris töökoha sai. Seminaristide esimesed kokkupuuted tundide andmisega pärinevad enamasti TÕS Algkoolist, mis oli justkui harjutuskeskkond noortele pedagoogihakatistele. Praktikanädala aruanded on seetõttu lühikesed esmamuljed reaalsest koolitööst klassi ees. Pikemad praktika-aasta (-aastate) aruanded sisaldavad aga hoopis enam teavet kooli, õpilaste, tundide sisu ja ka tunnivälise töö kohta. Neist võime leida fotosid, koolimajade ja kooliaedade plaane, õpilaste kodutööde näidiseid, tunnikavu ning toonase elu-olu kirjeldusi, milledest siinkohal mõningaid näiteid tutvumiseks pakume.
Karl Savi on praktikaaruande tiitellehele maalinud Narva mäel asunud 10. algkooli (Peetri kool) ja Puiestee tn-l tegutsenud 3. algkooli (praegu Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž) fassaadid. Aruandele lisatud korruseplaanidel on näha, et Peetri kooli keldris oli ruum udupiltide ehk slaidide näitamiseks. Võimlemistundideks kasutati ülakorrusel asuvat leerisaali, mida „ei saa kuidagi tolmust puhas hoida“, sest pärastlõunati hõivasid ruumi leerilapsed, palvetunnilised ja laulukoorid. Esimesel korrusel asus viie akna ja kahe ahjuga rekreatsiooniruum ehk nn virgestusruum, kus õpilased viibisid vahetundides ja mida kasutati ka koorilaulu tunnis. Ruumi valgustasid kaks 60W lampi, sisustuseks olid paberikorv ja kaks süljekaussi.
Kui osad Tartu koolimajad olid moodsad, avarad ja kaasaegse sisustusega, siis teised haridustemplid tegutsesid kehvas seisus üürimaja(de)s. Näiteks rentis 12. algkool Ülejõel kahte puitmaja (praegu Jaama 22 ja 28), kus muuhulgas nappis valgust ja väljakäigu aset täitsid kaks halvasti lehkavat „kappi“.
Tartu linna 16. algkooli puithoone Näituse tänaval on tänaseni säilinud ainult fotol.
1930. aastatel võeti üle Eestimaa leviva kodukaunistamise kampaania tuules südameasjaks ilu- ja tarbeaia rajamine ka koolimajade kõrvale.
Botaaniku ja iluaianduse korüfee Jaan Porti poolt 5. algkoolile (praegu Karlova kool Lina tn-l) koostatud kooliaia plaan koos seletuskirjaga. Aias kasvatatavate lillede ja taimede nimekiri on muljetavaldav. Muuhulgas sooviti lapsi harida erinevate arstirohu- ja mürktaimede vallas. Kooliaed pidi olema vahetuks õppe- ja töökasvatuse baasiks, kuid toetama ka õpilaste ilumeele arengut, „sünnitama rõõmu ja tõstma tuju“.
Koolides kehtis kodukord, mille täitmist tuletas meelde õpilase teatevihik. Üldiseid käitumisjuhiseid terveks koolipäevaks jagati ka 1930. aastal ilmunud brošüüris „Juhiseid Tartu linna algkoolide õpilasile“. Ka väljaspool kooli pidi õpilane käituma korrektselt, hoidma kooli au ja head nime kõrgel. Muusika- või kunstikoolis osalemiseks oli vaja koolipoolset luba, õhtusel ajal ei tohtinud tänavatel ringi uidata ning kinos käimine oli algklassiõpilastele keelatud. Tütarlaste koolides tauniti ehete kandmist ning õpetaja võis ehteasja kuni kooliaasta lõpuni hoiule võtta, kui just vanemad isiklikult esemele kooli järele ei tulnud.
Suur probleem oli õpilaste puhtusega ja seda mitte ainult algkooli lastel. Et hügieeninõudeid juurutada, kontrollisid õpetajad regulaarselt nii kraesid kui küünealuseid.
E. N. K. S. Tütarlaste Gümnaasiumi (praegu M. Härma Gümnaasium) neiud kooli ees.
Era tn 2 asus Tartu Pimedate Kodu 6-klassiline algkool. Kooli sisseseade ei erinenud palju tavakoolidest, küll aga õppevahendid. Nende abil õppisid vaegnägijad maailma tundma kompimismeelega. Koolis olnud Tartu linna reljeefkaardilt õpitut kinnistati praktiliste linnaskäimise tundidega.
Praktikaaruannetes esitatud õpetajate töökavad peegeldavad hästi, mida ja kuidas koolilastele õpetati. Tolstoi tn-l 2. algkoolis praktiseerinud Ferdinand Jürisson esitas 63-st punktist koosneva I klassi käsitöötunni kava. Peenmotoorika arendamist juba päris pisikeste seas peeti väga oluliseks. Näiteks vooliti lillepott, korv seentega, leib ja vanatont, volditi laev, ümbrik ja rätik, õmmeldi loomi ja linde, punuti kartongist korvike, tehti rebimispilt teemal „Hunt kalastamas“ ning sepitseti papist vurr ja hauduv kana.1
Tartu Õpetajate Seminari algkooli õpilased katseid tegemas.
10. algkooli õpetaja Liivia Väljaots esitas II klassi töökava kõikide antud tundide kohta nädalate kaupa. Põnev on koduloo tunni veerust lugeda, milliseid argiteadmisi ja -oskusi pidid õpilased omandama. Olgugi, et tegemist oli linnalastega, teadsid nad, mis on luisk ja saad ning oskasid kütta ahju ja pliiti. Oluline roll oli õppekäikudel, nt turule ja kalmistule. Õpetati ka käitumisreegleid – austus leiva vastu, söögipalve, Ära ole edev!, Hoia riideid!, viisakus külaliste vastu.2
Hingeharidust, emotsionaalset intelligentsust ja kombeid, aga ka kasulikke õppimistehnikaid anti koolis edasi ka klassijuhataja ja usuõpetuse tundides. Suure põhjalikkusega käsitles klassijuhataja tunni rolli ja sisu oma aruandes H. Treffneri kooli õpetaja Juhan Käosaar.
Usuõpetust andnud Karl Savi märkmed Jeesuse ristilöömise teemal. Õpetaja arvates on usuõpetus „elamusaine“, mida ei saa käsitleda „puhtteadusena“ või palja katekismuse peatükkide vaatlusega. Laste kõlblaid ja usulisi tundeid saavat edukalt arendada elavate kujutluspiltide loomise ja eeskuju kaudu.3
Nagu praegugi, pärinesid õpilased erineva sotsiaalse ja majandusliku taustaga peredest. Nii märgib Linda Laurson, et Peetri koguduse kooli I klassi 44 lapsest 12 (28%) on pärit haritud ja jõukatest perekondadest, kuna ülejäänud tulevad keskpärastest kodudest. Oma tuba on 6 õpilasel, oma voodi aga vaid 7 õpilasel. Kuid on ka neid õpilasi, kes peavad kolmekesi ühes voodis magama. Puudustkannatavad õpilased said koolilt abi riiete, saabaste, vihikute-õpikute ning prii sauna näol.4
Tasuta sooje koolilõunaid tollal ei olnud. Enamasti toimus suurel vaheajal nn teejoomine: lapsed said väikse tasu eest teed ning mugisid juurde koolipuhvetist ostetud saia või koduseid võileibu. Siit saame lugeda, kuidas toimus einestamine Peetri koolis:
Pärast teeõhtut koristustöid tegemas, Tartu Tütarlaste Gümnaasium.
Autoga kooli ukse ette laste toomine polnud võõras teema juba 1937. aastal. Sealt ka H. Treffneri algkooli I klassi õpilaste soovunelmad – saada autoomanikuks või autojuhiks. Aasta vanemad poisid ihalesid saada kas laevakapteniks või lausa vägedeülemjuhatajaks!
Ilma viguriteta ei möödu kunagi ühtegi koolipäeva. Vahel võisid need vembutamised viia aga tõsisemate tagajärgedeni. Usalduslik ja vastastikku lugupidav suhe õpetaja ja õpilaste vahel aitasid distsipliini hoida ning ka üleannetumad suutsid endid taltsutada. Liiati, kui üleastumise eest ootas ees karistuskirjand teemal „Kuidas ja milleks ma andsin möödunud aastal sõna mitte enam pilduda tunnis nooli“ ja kohustus pühapäeval kooli ilmuda, nagu see juhtus H. Treffneri Gümnaasiumis. Ehk nagu õpetaja Juhan Käosaar ise oma aruandes tõdes: Teinekord on karm käsi heaks kasvatajaks, kui headust ei osata hinnata.
Tartu Kaubanduskeskkooli noorte, kes olid tänapäeva mõistes põhikooliealised, üleastumisi on kirjeldanud oma praktikaaruandes õpetajakandidaat Aleksander Künnapuu. Küll kirjutas koolipoiss oma klassiõe salmikusse sündmatu laulu, küll lõi armastus mõne neiu pea nii segi, et kooliskäimisest ei tulnud enam midagi välja.5
Pärast koolitunde toimusid mõnes koolis spordiringid või noorkotkaste-kodutütarde koondused. Vahel korraldati ka klassiõhtuid. Treffneristide klassiõhtu koosnes suisa viieteistkümnest etteastest, lisaks väljapanek joonistustest ja huvialatöödest. Kohalolnute seas oli ka koolidirektor.
Tartu Saksa Koolis andis reaalainete tunde Antonie Bagh. Tema kirjutisest loeme, et selles koolis võimaldati õpilastele tantsutunde kooli ruumes diplomeeritud tantsuõpetaja juhatusel. Kursuse lõpul anti luba korraldada ka tantsupidu ning lõpuklass võis osaleda lausa näokattepeol!
Muidugi käidi ka ekskursioonidel. Populaarseks väljasõidukohaks oli Tartu koolide seas Taevaskoda. Käidi ka lähiümbrusega tutvumas ning korraldati ekskursioone Elvasse ja Helmessegi.6
Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi õpilased Taevaskojas.
15. algkooli poisid jalutuskäigul Tähtvere metsa.
Distsipliini tagamine tunnis võis vahel olla paras kunsttükk. Noor õpetaja pidi suutma oma ainet nii haaravalt edasi anda, et õpilastel ei tulnud meelde pinginaabriga juttu ajada. Karl Meos tõdeb, et „…on mõned õpilased, kelle silmis praktikant jääb alati „haukuvaks, kuid mitte hammustavaks koeraks“ /… / Praktikandi igasugune karistus ei mõju absoluutselt ning mõningate korratu ülespidamine mõjub negatiivselt ka teistele“. Aleksei Kalits kirjeldab oma aruande lõppsõnas pedagoogitöö varjukülgi. Tööpäev ei lõpe mitte viimasest tunnist välja heliseva kellaga, vaid sageli poole öö ajal järgmise päeva tundide ettevalmistamise ja vihikute parandamisega.
Aruannetest ilmneb siiski, et enamik noori õpetajaid tundsid ameti suhtes suurt aukartust ja missioonitunnet ning soovisid raskustest hoolimata tulevikuski õpetajana leiba teenida.