Eesti-Läti viisumi kaotamisest ja Alolinna eestlastest on kirjutanud 1920. aastatel keeleteadlane ja läti keele tõlk Karl Aben (23.09.1896-22.10.1976 ), kellel tuleval aastal nii sünnist kui surmast ümmargune tähtpäev möödub.

Oma artiklis, mis oli saadetud ajalehele „Postimees“ avaldamiseks, aga on asetatud avaldamata kirjutiste mappi, muretseb K. Aben Eesti asunduste käekäigu pärast Lätis. Kui  Lūdza eestlaste lätistumise põhjuseks on toodud elupaik sügaval Latgales, Vene piiri lähedal, siis Ilzene piirkonna kaasmaalaste lätlaseks muutumisele avaldas mõju lahutatus „suurest Eestist“ ja ümbruskonna lätlased ning kaugus Alūksne linnast. Toona asusid seal Eesti algkool, haridusselts ja kogudus. Ka Alolinna eestlaste kontaktid vähenesid Eesti-Läti piiri tõttu, mis 1920. aasta piirilepinguga maha märgiti.

Piiri ületamine ainult teatud kellaaegadel ette oli nähtud ja kindlates piiripunktides, samuti oli piiriületuseks vajalik taotleda legitimatsioonipilet. Piir Valgas lahti kell 7-10, 12-16, 18-21, kui kellelgi on hädapärast tarvis üle piiri saada, siis on meie piirivalve ametkond ikkagi häätahtlikult vastu tulnud ja ülesaamise ka piiri kinnioleku ajal võimaldanud  teatas ajalehet Lõuna-Eesti 1932. aastal. Karl Abeni jutustus Lätis elavatest eestlastest lõpeb helgemates toonides, lootusega viisade kaotamise järel tihedamatele kontaktidele Eestiga.

Karl Abeni artikli käsikiri. EAA.2111.1.3260.