Arhiivifond „Trükikäitis Postimees“ on pungil täis põnevaid kirjutisi, mis on leidnud tee ajaleheveergudele. Samavõrd ohtralt leidub seal ka sellist kirjavara, mis on omal ajal välja prakeeritud ega ole kunagi trükivalgust näinud, vähemalt mitte siis, kui neid kirjutati (1920. aastatel). 

Üheks selliseks on mittemidagiütleva pealkirja „Oskar Luts“ all peidusolevad följetonid meie Tartu suurelt kirjamehelt. Ja tõesti – Oskar Lutsu kena käekiri on üles tähendanud natuke jantliku loo tudenginnast, tudengist, Lutsust ja väikesest viinatopkast, äraaetud hobuse mõtisklused loomade kaitsest ja kokkuhoidliku „härra kodanik ja seltsimees“ Oppenheimi sekeldused vanast pikk-kuuest moodsa pintsaku õmblemisel. Lisaks bravuurikas õnnesoov „Postimehe“ 70. sünnipäeva puhul. Kirjanikuhärra on suure hooga ajalehele lausa viis aastat pikema eluea kirja pannud. Ja väikene õiendamine „Postimehe“ toimetuse liikme härra Arnold Keremiga Tarzani  teemal. 

1920 alguses olid E.R. Borrougsi poolt kirjutatud Tarzani-raamatud saavutanud suure populaarsuse ka Eestis. Lugu trükiti järjejutuna Päewalehes aastail 1923-24. Samal ajal hakkas Postimehes ilmuma lehesabajutuna „Tarzani metsaminek“ Karl August Hindrey mahitusel ja mitmete kirjanike koosloomena. Viimane episood ilmus 2. augustil 1924 ja jutu lõpus oli lubatud järge, aga järge ei tulnudki. Oskar Lutsu kiri Kreemile Tarzani järjeloo osas paneb aga mõtlema, et kas temagi võis olla üks Tarzani hullude tempude väljamõtlejaist.