Rahvusarhiiv digiteerib aastas kümneid tuhandeid säilikuid, seda nii oma jõududega kui ka mitmete erinevate projektide raames. Milliseid säilikuid me digiteerime? Digiteeritakse eelkõige säilikuid, mille vastu on uurijatel suur huvi või mis on uurimissaali laenutamiseks liiga hapras seisukorras. Digiteerimise tihti nähtamatud taustajõud on Rahvusarhiivi konservaatorid, kes säilikud digiteerimiseks ette valmistavad: võtavad köitest lahti ja parandavad. Üks viimaste aastate suuremaid ettevõtmisi on Politseitalituse arhiivi, ERA.1, digiteerimine, mis ei ole küll veel lõppenud, kuid palju põnevat on juba digiteeritult Saagas kättesaadav.
Politseitalituse arhiivis on üle 21500 säiliku, mis võeti toonasesse Riigiarhiivi vastu 1940. aastal. Politseitalituse arhiiv on väga rikkalik, hõlmates algselt kolme asutuse: välis-, kriminaal- ja kaitsepolitsei dokumente. Arhiiv sisaldab näiteks dokumente politsei isikkoosseisu ja tegevuse kohta, sündmuste ja rahva meeleolude kohta, organisatsioonide tegevuse ülevaateid ja nende põhikirju. Eriti aga pakuvad uurijatele huvi eesti- ja välismaalaste rännet puudutavad dokumendid: avaldused erinevate lubade saamiseks, elamis- ja peatumisload, passitaotlused, karantiinis viibinud inimeste nimekirjad, välispasside taotlused, piiripunktide registrid ning paljud muud arhivaalid, mis avavad inimeste liikumise tagamaid. Kuna Politseitalituse arhiivis olevate säilikute pealkirjad on tihti väga üldised, kuid nende sisu väga mahukas, siis on tänuväärne, et arhiiv saab lähiaastatel lõplikult digiteeritud, mis teema arhivaalide kasutamise palju mugavamaks.
Enne digiteerimist vajavad säilikud lihtsamat konserveerimist ehk digiettevalmistust. Konservaatori lauale võib sattuda digiettevalmistuse käigus väga erinevas seisukorras dokumente. Kunagi ei tea, mida sa leiad, kui ühe vana arhiivikarbi lahti teed. Heas seisukorras säilikud vajavad vaid õmbluste lahti harutamist, kus köide varjab teksti ja roostes klambrite, nööpnõelte ning kirjaklambrite eemaldamist. Vähem vaevanõudvateks tegevusteks on kergemate voltide ja kortsude sirutamine, mis muidu moonutaks või varjaks digikujutist, samuti puhastuskäsnaga kuivpuhastuse tegemine nähtava mustusega arhivaalidele.
Aeganõudvamateks töödeks on kokku liimitud või kleepunud lehtede lahtisulatamine, ebasobivate ja teksti varjavate paranduste ja teipide eemaldamine, rebendite parandamine.
Liiga lahke käega või hooletu liimimine on olnud väga tavapärane praktika. Juhtub, et lehed on nii kaugelt kinni liimitud, et teksti ei ole enam võimalik lugeda. Pahatihti kasutati head kõva liimi, mis ei olnud mõeldud lahtivõtmiseks. Lisaks on liimid vananedes muutunud kõvaks, kollaseks ja imbunud sügavale paberikiudude vahele. Kokku kleepunud lehti sulatatakse lahti destilleeritud vee kompressidega. See võib võtta kehvemal juhul päevi. Skalpelliga tuleb ülima ettevaatusega paberikihid üksteisest eraldada paberikihte ja teksti kahjustamata.
Ka teibi kasutamine ei ole hea konserveerimise tava. Teipide liim on tavaliselt imbunud teibi serva alt välja, muutes serva kleepuvaks, kuhu on aja jooksul kogunud palju mustust. Samuti on teibi liim imbunud paberikihtidesse. Teipe saab enamasti eemaldada eukalüptiõliga niisutades. Teibi all on tavaliselt rebend, mida parandatakse spetsiaalse õhukese pikakiulise jaapanipaberi ja nisutärklisekliistriga. Nii on konservaatori lisatud parandus vana paberiga sobiva paksuse ja koostisega ning mis kõige olulisem – pööratav, st seda saab väga lihtsasti eemaldada. Loomulikult ei ole eesmärgiks kõikide rebendite parandamine, vaid loetava digipildi saamine ja arhivaalide edaspidise hea säilimise tagamine.
Veelgi keerulisemad on juhud, kui kahjustunud dokumenti on parandatud ning üle paranduse tehtud veel omakorda sissekandeid. Sellist rebendile kleebitud paranduspaberit, kuhu on ka midagi kirjutatud, näeb iseloomulikult tihti Nanseni passidel ja teisel isikutunnistustel, mida on inimesed endaga pikemat aega kaasas kandnud kui kehtivat isikut tõendavat dokumenti.
ERA.1.1.7873. Anna Markoviisikutunnistus enne ja pärast konserveerimist. Lua Kesküla
Järgnevalt jagame paari digiettevalmistuse käigus välja tulnud ootamatut leidu Politseitalituse arhiivist. Säilikust ERA.1.1.7309 „Kirjavahetus politseiasutustega salaja üle piiri Eestisse tulnud isikute kohta koos juurdlusmaterjalidega“ leiab väikese Ida kurva kirja oma mammale, kus laps palub, et mamma talle külla tuleks ja kirjutaks. Ning et tema, Ida, kirja mitte keegi teine peale tema mamma ei loeks. Kirjaga on kaasas väiksema venna Vova „kirjad“. Antud kirjad ja veel mitmed teised dokumendid konfiskeeriti 1924. aastal loata Eesti ja Nõukogude Venemaa piiri ületamisega vahele jäänud Vladimir Kleini käest. Kleini karistati kahenädalase vangistusega. Kahjuks seetõttu lõpetasid Ida ja Vova kirjad asitõenditena arhiivis ning nende mammani ei jõudnudki.
ERA.1.1.7309. Ida ja Vova kirjad mammale
Ühe veidra juhtumi leiab säilikust ERA.1.1.7982 „Kirjavahetus Välisministeeriumiga, politseiasutustega, tööstusettevõtetega ja isikutega välismaalaste Eestisse sissesõidu ja Eestis viibimisega seotud küsimustes. Nõukogude Liidu saatkonna töötajate nimekirjad“. 1939. aasta oktoobris peeti Tallinnas kinni vargustes kahtlustatav Läti kodanikust daamide juustekammija Janis Antinš. Antinši valdusest leiti 10 kummist kinda sõrme, mida kriminaalpolitsei assistent Teets väga kahtlaseks pidas. Ülekuulamisel seletas Antinš, et kasutab kummist sõrmi, et oma sõrmi mitte määrida, kui ta juukseid mustaks värvib. Kuna Antinši vastu muid asitõendeid ei olnud, siis piirduti ainult tema riigist välja saatmisega.
Arhiivist otsitakse tihti oma ammu surnud sugulaste matmispaiku. 10. jaanuaril 1934. aastal suri Vao vallas Pavel Sjömin. Ta maeti 20. jaanuaril Väike-Maarja kalmistule. Sjömini haua asukoht on ametnikel aga harukordselt täpselt dokumenteeritud: terve lehekülg haua asukoha kirjeldust, lisaks kaks joonist. Joonised on väga detailsed. Esimesel joonisel on kujutatud on Väike-Maarja aleviku südames paiknenud hooneid, vana ja uut surnuaeda. Teisel joonisel on välja joonistatud Väike-Maarja kirik ja uus surnuaed. Pavel Sjömini haud asus peatänava servast 21 meetri kaugusel, üheksas, ja põhjapoolsest surnuaeda piiravast kraavist 51 meetri kaugusel, kolmekümnendas ristide reas. Haud on tähistatud punase ristiga. Sjömini surmaga seotud dokumendid leiab säilikust ERA.1.1.7793 „Politseiasutuste ettekanded Eestis surnud välismaalaste ja kodakondsuseta isikute kohta koos nimetatute maksvuse kaotanud isikutunnistustega“.
Väike-Maarja aleviku keskkoha ja koguduse uue surnuaia plaanid. ERA.1.1.7793
Nagu näha, siis on Politseitalituse arhiivis olevate säilikute pealkirjade taga väga rikkalik aines. Ootame kõiki Politseitalituse arhiivi avastama. Kunagi ei tea, mida võib ühest säilikust leida!