Indrek Kuuben, Rahvusarhiiv

Kaardid on teadagi väärtuslikud asjad, sest aitavad orienteeruda ruumis. Ajaloolised kaardid on väärtuslikud seda enam, kuna võimaldavad kulgeda ka ajas. Rahvusarhiivi kaardikogu on rikkalik ja nii võimegi vanade maakaartide väge kasutada mitmeti. Laiuti minnes võib uurida nt mingi piirkonna asustuse, maakasutuse, teedevõrgu ajalugu – kubermangust alates ja mõisaga lõpetades. Aga kaardi vägi ei kao ka kuhugi, kui uurimistöö eesmärk ongi kitsam ja ahtam, piirdudes üksnes mingi kinnistäpiga. Peaasi, et see täpp on aga küllalt tähenduslik ja oluline; olgu siis esivanemate talu, koduküla või midagi muud.

On saanud nii, et mõnda aega on minu kinnistäpiks Rehesaare, endine Uue-Põltsamaa mõisa metsavahikoht Laeva soo servas Alam-Pedja looduskaitsealal. Kinnistäpini võib jõuda mitmeti. (Veelgi!) parema puudusel võib alustada nagu mina – kaardist, õigemini Maa-ameti kaardiserverist:

Otsisin nimelt aastakest paar Eesti geoportaali ortofotol klõpsides maatükke, mis võiks vastata järgmistele kriteeriumitele: Saunaga on siis nii, et leidsin ühel heal päeval, et pean endale leidma ühe paiga kusagil maanurgas kesk soid ja metsi, kuhu inimene niisama naljalt ei satu. Kaugel eemal peab minu saun olema suurtest linnadest ja asulatest ning rahututest naabritest. Trasside undamine ei tohi mu kõrvu kostuda ei siis, kui istun mahedatel suveõhtutel uksepakul ja kuulan linnukste sajahäälset koori ega siis, kui püüan seljaga vastu sauna lõunapoolset külge istudes märtsipäikese soojendavaid kiiri. Autoga minu saunani ei saa… Pikki tunde tuleb matkata läbi rägastike või lodu, seljakott seljas, enne kui rampväsinuna kohale jõutakse. Ükski elektriliin ei lõika õhku minu sauna kohal ja ei ulatu siia ühegi mobiilsidepakkuja leviala. Ei pea olema sillerdavat järvesilma või kõrkjalist jõekääru mu sauna juures, piisab sellestki, kui on olemas väike oja või läte, kust pesuvee ammutan. Ja mis kõige tähtsam – hommikupäike peab mu sauna aknast sisse paistma ja keskpäeval peab päikest olema ja õhtupäikegi peab mu akendeni ulatuma. Vaat sellise koha pean enne leidma, enne kui sinna väikese sauna ehitan!

Looduslikku ja üsna puutumata maad Eestis teadagi jätkub. Kui aga lisada eelpoolsetele juba üpriski nõudlikele kriteeriumitele ka sobivate maatükkide soetamiseks vajalik finantsvõimekus ja igapäevane praktiline logistika, tuleb tunnistada, et ega see kinnistäpi leidmine nii kerge ei olegi. See selleks, nüüdseks igatahes olen ma mõnda aega Rehesaares toimetamas ja tutvust teinud ka kõikvõimaliku paiga ja paikkonnaga seotud kaardimaterjaliga.

Alam-Pedja looduskaitseala hõlmab praegu ca 340 ruutkilomeetrit.Seda päris pirakat maalappi ei läbi ükski autotee ja püsiasukaid loetakse ühe käe sõrmedel. Põhjust pole raske ära arvata – lõviosa kaitsealast paikneb kunagise Suur-Võrtsjärve nõos, millesse juhivad oma veed mitu jõge ja millest väljutab vett ainult väga väikese languga Emajõgi. Seetõttu on ala ulatuslikus osas pidevalt liigniiskena suuremalt jaolt kas soostunud või perioodiliselt üle ujutatud. Nii võib eeldada, et aegade jooksul pole territoorium suuresti ka kartograafilist huvi äratanud, kuna kaardid teadupärast on siia ilma tekkinud eeskätt administratiivsetel ja majanduslikel eesmärkidel.

Aga üht-teist leidub ka Kõnnumaa kohta ja lihtsaim tee piirkonna ajalooliste kaartideni on loomulikult Rahvusarhiivi kaardiserver:

Mõistetav on inimlik soov jõuda meid huvitava objekti kohta allikate abil ajas nii kaugele tagasi kui võimalik. Uue-Põltsamaa mõisa paberites leidub märge metsavaht Rehesaare Mardi kohta aastast 1806. Samast ajast pärineb ka vanim säilinud detailne kaart piirkonna kohta, Põltsamaa mõisa kaart 1816. aastast. Tolle aja silmapaistvalt Liivimaa Rüütelkonna maamõõtjalt Moritz von Dreyerilt tellitud kaardilahmaka (140×342 cm) olulisi eesmärke oli Põltsamaa ja sellest 18. sajandi keskel eraldatud Uue-Põltsamaa mõisa vaheliste piiride fikseerimine, mida kinnitab ka kaardiga kaasnev põhjalik piirikirjeldus.

Vanadesse kaartidesse süüvimisel tekib intrigeerivaid küsimusi mitme serva pealt. Näiteks: kuivõrd on omaaegne toponüümika kandunud üle tänasesse päeva – mida oleme talletanud, mis on kadunud?

Nii on Rehesaare lähiümbrusest omaaegsed Lõhmussaar ja Kuusiksaar kadunud, nende asemele on tulnud Marjassaare. Teadagi, metsakooslused vahelduvad, seetõttu on loomulik ka nt Lõhmussaare kadumine koos pärnadega; igatahes sunnib Lõhmussaare edaspidi ümbruskonnas ringi kolades tähelepanu pöörama võimalikele jälgedele kunagisest pärnarohkusest.

Rabatsi Rehesaarde jõudmiseks tuleb läbida puisrabaring, millel praegu otseselt nime ei ole. Omaaegsel kaardi kannab see kenasti Rehesaare raba nimetust. Mis oleks loomulikum, arvestades soo-onni kasvavat populaarsust, et Rehesaarde matkajate poolt omaaegne õigustatud nimetus taas kasutusele võetaks!

Paikade ja kohtade nimesid võime käsitleda inimese poolt loodusele üle kantud kaudsete jälgedena. Pärandkultuuri materiaalse osa ehk maastikul eelmiste põlvkondade tegutsemise otseste jälgede: taluhoonete asukohtade, kiviaedade, jalgteede jpm kaardistamisel on ajaloolised kaardid asendamatud.

Hea mitu aastat kestnud RMK egiidi all toimunud pärandkultuuri kaardistamise tulemus on kasutatav Maa-ameti geoportaali vastavas kaardirakenduses.

Rehesaare lähiümbruse kohta on andmebaasist praegu leida Rehesaare talukoht ja vana talitee:

Käies maastikul ja uurides vanu kaarte, on selge, et pärandkultuuri objekte saaks kirjeldada võrratult rohkem, alates talukohtadest nagu nt Marjassaare, mille lugu otseselt seondub Rehesaare omaga, kuna Marjassaare rajati 1904 Rehesaare uuele metsavahile, kuna Rehesaare senine metsavaht jätkas mõisa rentnikuna.

Alates talukohtadest nagu Marjassaare, Vaaramaa ja Sepa, lõpetades piirisihtide ja –kupitsatega ning kasvõi miiliauguga 1816. aasta kaardilt.

Kui nt kunagisi talukohti Vaaramaal ja Sepal reedavad enelapõõsad, siis iseäranis viimase leidmine oleks paras väljakutse:

Kaartide ümber jätkuks juttu kauemaks, aga eeltoodugi põhjal on selge, et neist pole kasu mitte üksnes mingi paiga ajaloo uurimisel, vaid ka tänasel päeval selle omaseks kujundamisel.

Lihtlabasest Ristsaarelt Suurele Peenrale viivast metsasihist:

saab kaardi abil tugeva jõuga piirisirge, mis on sellisena kasutuses olnud juba vähemalt rootsiajast läänipiirina;

Ja ikka ajas edasi kreisi-, maakonna-, kihelkonna-, mõisa- ja vallapiirina, kuni tänapäevaste kinnistupiirideni välja:

Rehesaare raba läbiv siht pole mitte niisama-sirge raba lõikamas, vaid piir Põltsamaa ja Uue-Põltsamaa mõisate valduste vahel jne.

Kõiksugu piiride ja haldusjaotustega seonduvates küsimustes, sh NB! – paikkonna administratiivse kuuluvuse järgi arhiivmaterjalide otsimisel – on muidugi asendamatu abimees äsja uuesti elule äratatud Kupits, mis on koha leidnud samuti Maa-ameti kaardiserveris:

Kaardijutu alguse juurde tagasi tulles ei hakka ma üle kordama kaartide kasulikkust ajas ja ruumis rändamisel. Soovin käesoleva sissekande lugejaile üksnes kaardialast avastamisrõõmu nii Maa-ameti geoportaali kui Rahvusarhiivi kaardirakenduse kasutamisel, olgu siis ajendiks kinnistäpid või lihtsalt üldinimlik ümbritsevaga suhtestumise vajadus.