Sven Lepa, Kadi Sikka
7. jaanuaril möödub 177 aastat päevast, mil Prantsuse Teaduste Akadeemias tutvustati esimest laiemalt levinud fotomenetlust – dagerrotüüpiat. Sellega leidsid Louis Jacques Mandé Daguerre’i ja Joseph Nicéphore Niépce’i fotograafia-alased katsetused lõpuks kinnituse ning kujutist hõbetatud vaskplaadil – dagerrotüüpi – esitleti laiemale avalikkusele mõned kuud hiljem, 19. augustil 1839 Pariisis.
Teade leiutisest, mille abil oli esmakordselt võimalik valmistada detailne ja elutruu kujutis, leidis suurt kõlapinda ning levis juba 1839. aasta lõpuks nii Euroopasse kui Ameerikasse. Menetlust täiustati 1840. aastatel veel mitmete fototehniliste edasiarendustega ning dagerrotüübid võitsid kiiresti publiku südame. Teated fotograafia leiutamise kohta jõudsid Vene keisririigi lääneprovintsidesse üllatavalt kiiresti: nii Varssavi, Helsingi, Stockholmi kui Vilniuse ajakirjanduses mainiti seda 1839. aasta alguses ning info levis samal aastal ajalehe Rigasche Zeitung kaudu ka Eestimaale. Hoolimata vilkast pildistustegevusest, on siinsete mäluasutuste fotokogudes säilinud aga vaid 22 dagerrotüüpi. Üks neist on Rahvusarhiivi vanim foto, Georg von Stackelbergi portree.
Georg von Stackelberg, 1840. aastate lõpp. Carl Neupert, Rahvusarhiiv, EAA.1862.2.472. 3
Rahvusarhiivi ainus dagerrotüüp jõudis meie kogudesse perekond Stackelbergi arhiivi koosseisus seoses baltisakslaste ümberasumisega Teise maailmasõja hakul. Kuigi dagerrotüübil puudub pildistatu nimi, on see leitav arhiivi teatmestust – portreteeritu peaks olema Georg von Stackelberg. Stackelbergide aadlisuguvõsas oma mitmete harudega pole Georg aga kaugeltki harva esinev nimi. Balti rüütelkondade genealoogilistest käsiraamatutest lähtuvalt on pildil kõige tõenäolisemalt jäädvustatud üks kahest isikust Stackelbergide Kassari liinist: Lasinurme mõisnik rittmeister Georg Ferdinand (1807–1862) või kindralmajor Georg Friedrich Jakob (1808–1858). Kahjuks pole aga kummastki teada teisi pildilisi jäädvustusi, mis seda teooriat aitaks kinnitada või kummutada.
Eesti mäluasutustes säilitatavatest dagerrotüüpidest leiab vaid üksikutelt autorinime. Nende väheste hulka kuulub ka Rahvusarhiivi dagerrotüüp, mille valmistas Carl Neupert Christianiast ehk tänapäevaselt Oslost. Neupert (1803–1857) õppis Saksamaal fotopioneer Carl Ferdinand Stelzneri käe all. 1840. aastate keskel leidis ta endale teenistust erinevatest Norra linnadest. Sel ajal oli tavapärane fotograafide rändamine linnast linna endale piisava sissetuleku muretsemiseks. Kümnendi teisel poolel laiendas ta oma tegevusala ida suunas Vene impeeriumisse, töötades nii Soomes, Peterburis, kui ka Läti ja Leedu alal. Eesti linnadest on Neupertist jälgi 1847. ja 1848. aastast, mil ta, osati koostöös Wilhelm Schönfeldiga, pildistas huvilisi Tallinnas, Rakveres ja Tartus.
Fotograafide Neupert&Schönfeld kuulutus, Dörptsche Zeitung, 19.08.1847
Neuperti esteetilist ja fototehnilist meisterlikkust (sh lühikesi säriaegu) hindas publik väga kõrgelt. Nii ilmus ajakirjanduses tema külaskäigust Rakverre järgnev sõnum: „Rakvere, 11. juunil. Juba nädal aega töötab meie linnakeses publiku suureks rahulduseks dagerrotüpist hra C. Neupert St. Peterburist. Tema poolt valmistatud portreed erinevad märgatavalt seni meil tuntud monotoonsetest ja varjuga portreedest. Broomiga valgustundlikuks tehtud hõbeplaate valmistab hra Neupert hiljuti Saksamaal ja Prantsusmaal õpitud menetluse kohaselt, mille tõttu näopiltidele antakse imestamapaneva sarnasuse ja elava koloriidi kõrval ka püsivus, mida ei mõjuta atmosfääri toime. Ülesvõte kestab ainult 5–10 sekundit. Kuuldavasti külastab hra C. Neupert supelhooajal Tallinna, Helsingit ja Pärnut ning seejärel Tartut, Riiat ja Miitavit.“ (Inland, 16.06.1847)
Rahvusarhiivi dagerrotüüp on arvatavasti valmistatud 1840. aastate teisel poolel ning see on vormistatud musta, tumerohelise sametiga vooderdatud nahkkarpi, mis võimaldab fotot eksponeerida mitmel erineval viisil. Kuigi kõikide dagerrotüüpide lahutamatuks osaks oli põhjalik vormistus, mis täitis nii esteetilist kui säilitamise eesmärki, kerkib Neuperti dagerrotüüp teistest Eesti fotokogudes säilinud dagerrotüüpidest esile ilukarbi mõõtmete ja erilise kujunduse poolest.
Dagerrotüüpia kasutusaeg jäi suhteliselt lühikeseks, menetlusele sai saatuslikuks tema ainukordsus ja pikk säriaeg, mistõttu tõrjusid selle 1850. aastate lõpuks välja uued negatiiv-positiivmenetlused, mille abil sai pilte piiramatult reprodutseerida. Dagerrotüübid on aga mitmes mõttes väärtuslikud: need on alguspunktiks fotograafia tehnilisel arenguteel ning neile on jäädvustatud kõige varasemad ülesvõtted siinsetest inimestest.
Eesti mäluasutuste ja erakogude dagerrotüübid kaardistati ja pildistati RTI-meetodil 2015. aastal MTÜ Eesti Fotopärand eestvedamisel ja Archaeovision OÜ abiga. Info lisati rahvusvahelisse andmebaasi Daguerreobase, mis koondab Euroopa fotokogudes säilinud dagerrotüüpe. Loe projekti kohta täpsemalt MTÜ Eesti Fotopärand kodulehelt.
Rahvusarhiivi dagerrotüübi pildistamine RTI-meetodil. Foto: Benno Aavasalu, 2015
Kasutatud allikad:
- Carl Ferdinand Stelzner, Wikipedia
- Daguerreobase, Eesti fotokogude dagerrotüübid
- Daguerreotype RTI Screen Capture. Archaeovision, 2015
- Dörptsche Zeitung, 19.08.1847
- Eesti fotograafide elulooline andmebaas 1844–1944
- Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaften. Bd. 1. Görlitz, [1931]. S. 305, 307
- Inland, 16.06.1847
- Liibek, Tõnis. Fotograafiakultuur Eestis 1839–1895. Doktoritöö. Tallinn: Tallinna Ülikool, Kunstide Instituut, 2010
- Norra fotograafide andmebaas
- Rigasche Zeitung, 10.08.1839, 24.08.1839, 26.08.1839
- Sallas, Laura. A silver window on history: Daguerreotypes in Finland in the 19th century. – Daguerreotype Journal, nr 2/2015. Toim Sandra M. Petrillo. European Daguerreotype Association, 2015, lk 24–37
- Sikka, Kadi. “Aken fotograafia algusaega. Eesti dagerrotüüpide kaardistamine“. – Renovatum, Anno 2015.
- Sikka, Kadi; Asmer, Vilve. Dagerrotüüpia. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2015.
- Soome fotograafide andmebaas