Evelyne von Maydelli käärilõigete konserveerimise lugu

Kärt Pauklin, konservaator (tekst ja fotod)

Sellenädalane blogipostitus jutustab Rahvusarhiivis hoiul olevate Evelyne von Maydelli käärilõigete konserveerimise loo. Rohkem infot Evelyne von Maydelli ja Rahvusarhiivi ning Eesti Kunstimuuseumi ühisnäituse Mustvalge maailm kohta www.ra.ee/eveline.

Kel tekib postitust lugedes huvi ise käärilõike kunsti proovida, siis 24. aprillil kell 18.00 toimub Rahvusarhiivi galeriis Rahvusarhiivi konservaatorite juhendamisel käärilõike töötuba.

****

Eveline von Maydelli käärilõikekoguga tegelemine on Rahvusarhiivi konservaatoritele olnud tõeliseks maiuspalaks. Olles igapäevaselt harjunud oma töölaual nägema valdavalt eelmise sajandi alguspoolelt pärinevaid dokumente nagu kaardid, plaanid, erinevate ametkondade kirjavahetus, on Maydelli siluetikunsti pärlid oma õrnas naiselikus hapruses meeldivaks vahelduseks. Kuigi nimetatud kogus olevad objektid sundisid nii mõnelgi korral end vaatama unustama, kätkesid need endas ka mitmeid konserveerimisalaseid probleeme ning seega kaasati ligi tuhandest üksikobjektist koosneva kogu korrastamisse peaaegu kõik säilitusosakonna spetsialistid.

Tegu on haruldase koguga, seda nii Rahvusarhiivi kontekstis kui ka laiemas plaanis, sest teadaolevalt teist samalaadset Eestis, ehk isegi terves Euroopas, pole. Nõnda algasid 2013. aasta kevadel konserveerimistööd esmalt käärilõigete ülevaatuse ning arvukate aruteludega konserveerimsplaani koostamise teemal. Lisaks arhiivitöötajate vahelistele nõupidamistele, oli võimalik konsulteerida ka Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakonna kolleegidega, et leida üheskoos nendele habrastele kunstiteostele sobivaim konserveerimismeetod ning hilisem säilitusvorm.

Näide originaalvormistusest. ERA.1298.1.26 leht 4

Näide originaalvormistusest. ERA.1298.1.26 leht 4 (detail)

Eelkõige tuli käärilõigete konserveerimisel silmas pidada nende habrast iseloomu. Kunstniku oskuslik käekiri väljendub neil teostel mitmelgi puhul karakteersetes juuspeenetes detailides ning hoolimatul käsitsemisel või ebasobivaid meetodeid kasutades oleksid mõned neist võib-olla igaveseks hävinenud. Just peened detailid olidki paljude lõigete puhul enim kahjustunud: kortsunud, hõõrdunud, lahti murdunud.

Peen lahti rebenenud detail. ERA.1298.1.25 leht 58

Miniatuurne käärilõige, kõrvuti millimeeter-joonlauaga. ERA.1298.1.26 leht 28

Nõnda saidki konservaatori töölaual peamisteks töövahenditeks suurenduklaas, nõel, peened pinsetid ja pintslid, millega õrnu detaile millimeeteri haaval siluda ja alusele kinnitada. Liimainena otsustati kasutada nisutärklise ja metüültselluloosi segu, mida tuli peene pintsliga detailide kinnitamiseks pinnale kanda minimaalselt. Käärilõigete korrastamist raskendas see, et must ja matt käärilõikepind oli kergelt veetundlik ning äärmiselt vastuvõtlik mehhaanilistele kahjustustele.

Käärilõigete konserveerimisel kasutatud töövahendid.

Käärilõigete konserveerimisel kasutatud töövahendid. ERA.1298.1.25 leht 59.

Geelja konsistentsiga liimainete segu oli aga viskoosne, kuivas kiiresti ega vajanud pikaajalist pressi, mistõttu osutus see väga sobilikuks valikuks. Lisaks detailide kinnitamisele, otsustati seda kasutada ka kaitsva puuvilla kiududest mikalendi-nimelise paberilehe kinnitamisel, mis jäi käärilõiget katma eestpoolt, kuid kinnitati teose tagakülje ülemise, erandjuhtudel alumise, serva külge.

Mikalendiga kaitstud käärilõiked. ERA.1298.1.25 leht 47 ja 49

Suure osa kogust moodustasid lõiked, millel alust ei olnudki ning mis seni olid arhiivis hoiustatud erinevates ümbrikes ja mappides. Samuti oli üksikuid erandeid akvarellide ja joonistuste näol. Nii need erandid kui ka alusega, üksikud ja originaalpaspartuuga lõiked, tuli kõik tänapäevaste hoiustamisnormide kohaselt ümber vormistada ning pakendada, sest üha enam veenduvad konserveerimisala spetsialistid selles, et preventiivne ehk ennetav tegevus on objektide säilitamise protsessi üks olulisemaid osi. Siinkohal on ehk sobilik meenutada, et käärilõikeid oli peaaegu tuhat, seega nõudis vormistamine palju konservaatorite tähelepanu ja aega. Vormistamiseks kasutati kvaliteetset arhiivipüsivat Hahnemühle kartongi ning pappi. Samuti kasutati mikalenti, mille pH, ehk paberi seisundit ning selle happelisust iseloomustav ühik, on võrreldes näiteks siidipaberiga palju stabiilsem. Mõningate mõõtmiste tulemusel selgus, et siidipaber, mida alguses oli plaanis kasutada, kaldub aja möödudes neutraalsest (pH 7.0) hoiustamismaterjalist happelisuse poole. Happeline keskkond vähendab oluliselt paberi, mis on pH muutuste suhtes väga tundlik, eluiga ning seetõttu tuleb materjalide valikule pöörata suurt tähelepanu.

Kokkuvõttes oli Eveline Adelheid von Maydelli käärilõigete koguga tegelemine küll aeganõudev, kuid ka õpetlik ning ohtralt silmailu pakkuv töö. Rahvusarhiiv on sellise suurepärase ja haruldase kogu hoidja rollis olemise üle ääretult uhke ning kindlasti tehakse seda suure rõõmu ja hoolega ka edaspidi.