Nagu tänased ajateenijad, vandusid ka Esimesse maailmasõtta värvatud noorsõdurid truudust riigile ja selle valitsejale. Saja aasta eest oli aga vande andmine suuresti religioosne akt, kuna seaduse järgi võttis sõduritelt vande samast usutunnistusest vaimulik ning tõotus lausuti jumalasõna ja õnnistegija risti ees. Virumaa sõjaväeülema arhiivifondis leidub sõdurivande tekst aastast 1915, millele on alla kirjutanud kümned Virumaalt pärit noorsõdurid. Sarnaseid dokumente on arhiivis teada olevalt säilinud vaid üksikuid.
Sõdurivande tekst Virumaalt pärit sõdurite allkirjadega aastast 1915. RA, EAA.78.1.295.
Sõdurivande tekst Virumaalt pärit sõdurite allkirjadega aastast 1915. RA, EAA.78.1.295.
Vaata dokumenti tervikuna Saagas.
VANNE USTAVALT TEENIDA
Mina, allpool nimetatu, tõotan ja vannun Kõigevägevama Jumala nimel Tema püha Evangeeliumi ees, et olen valmis ja kohustatud TEMA KEISERLIKKU MAJESTEETI, oma tõelist ja sünnijärgset Kõigearmulisemat SUURT ISANDAT, KEISER NIKOLAI ALEKSANDROVITŠI, Venemaa Isevalitsejat, ja Venemaa KEISERLIKU MAJESTEEDI seaduslikku Troonipärijat ustavalt ja siiralt teenima, oma elu kaalule pannes, viimase veretilgani, ja täitma kõiki TEMA KEISERLIKU MAJESTEEDI Isevalitseja jõu ja võimu päralt olevaid õigusi ja privileege, nii neid, mis on seaduseks tehtud, kui ka neid, mis edaspidi seaduseks tehakse, niipalju kui mõistus, jõud ja võimalused vähegi lubavad. TEMA KEISERLIKU MAJESTEEDI riigis ja TEMA vaenlaste maadel vapralt ja jõuliselt vastupanu osutama, ihu ja verega, lahinguväljal ja kindlustes, veel ja maismaal, lahingutes, kokkupõrgetes, piiramistel ja tormijooksudel ja teistes sõjalistes olukordades, ning püüdma kaasa aidata kõigele, mis iganes TEMA KEISERLIKU MAJESTEEDI ustavat teenimist ja riigi kasu puudutab. Niipea kui saan teada TEMA KEISERLIKU MAJESTEEDI huvide kahjustamisest, ma mitte ainult ei teata sellest viivitamatult, vaid ka takistan seda kõikvõimalikul moel ega luba sellel juhtuda, ja hoian kindlalt kõiki mulle usaldatud saladusi; ja kuuletun mulle määratud ülemustele nagu kord ja kohus kõiges, mis Riigi kasusse ja teenimisse puutub, ja korraldan kõike oma südametunnistuse järgi ega tegutse oma teenistuse ja vande vastaselt isiklikust kasust, hõimlusest, sõprusest või vimmast lähtudes; ma ei lahku mitte kunagi selle väeüksuse ja lipu juurest, mille juurde ma kuulun, olgu lahinguväljal, vooris või garnisonis, vaid järgnen neile, kuni elan, ja käitun kõiges nõnda, nagu ausale, ustavale, sõnakuulelikule, vaprale ja tarmukale sõdurile kohane. Selles aidaku mind Kõigevägevam Issand Jumal. Oma vande kinnituseks suudlen (jumala)sõna ja oma Õnnistegija risti. Aamen.
Tõlge: Maive Mürk, Kai Tafenau
Pärnu grenaderipolgu luteriusulised sõdurid vannet andmas, 20. sajandi algus. Pilt pärineb: Filokratist.net
Vande tekst pandi kirja 18. sajandi alguses Peeter I valitsemise ajal (1682-1721) ning selle autor on teadmata. Mõnede uurijate arvates oli teksti loojaks keiser isiklikult. Igal juhul püsis vanne muutumatuna 1918. aastani. Võib oletada, et etteütlemise järgi lausutud paari sajandi vanune kantseliitlik tekst jäi paljudele enamasti talupoeglikku päritolu noorsõduritele arusaamatuks. Seetõttu prooviti selles peituvat sõnumit lahti seletada emakeeles erinevates teenitusse kutsututele mõeldud käsiraamatutes. Näiteks leitnand Richard Summeri koostatud Eesti soldati käsiraamatus aastast 1916 (lk 7) selgitatakse:
Vanne on tõotus, mida iga soldat teenistusesse astudes, niisama ka pärast neljakuulist õppimist, Õnnistegija risti ja püha evangeeliumi ees annab, nagu Jumala pale ees, et ta saab usu ja tõega Keisrit, Tema Troonipärijat ja isamaad teenima, isegi kui nende eest surma minna tuleks.
Usu ja tõega teenima tähendab: pühalikult kõiki teenistuse nõudmisi täitma, kui vaja on, ilma nurisemata külma ja nälga ja üleüldse kõiki raskusi, mis teenistuses võivad ette tulla, ära kandma; lahingus vahva olema ja ilma vastupanemata kõik ülemate käskust täitma, kui ka tuleks kindlasse surma minna.
Lipp on polgu pühadus, mida surmani tuleb kaitsta. Lipu peal on märgid: rist wõi pühapilt, Keisri nime algtähed ja riigi vapp (kahepeaga kotkas). Tema on nähtav vande meeldetuletaja selle üle, et viimase veretilgani tuleb Usu, Keisri ja Isamaa eest võidelda.
Kasutatud kirjandus:
- R. Summer. Eesti soldati käsiraamat = Руководство для нижних чинов из эстонцев: Wäeteenistuse kord ja seadlused ning soldatielus ettetulewad sõnad: Juhatuseraamat igale kroonuteenistusesse minejale selgitavate piltidega. Tallinn 1916, lk 7
- Военная присяга — Википедия
- Жанна Кормина. Воинская присяга: к истории одного перформатива. Неприкосновенный запас 2004, 1 (33)
Maive Mürk, arhivaar