Rahva üle on läbi aegade püütud arvestust pidada, tavaliselt oli selle eesmärk riigivõimu efektiivsem teostamine. Teadusliku taotluseni jõudis rahvastikustatistika siinmail 1860. aastatel koos kubermangu statistikakomiteede reorganiseerimisega. Komiteede ülesandeks sai tegelda kubermangus erineva andmestiku kogumisega, statistiliste tabelite koostamisega ja kuberneri aruannetele statistiliste lisade ettevalmistamisega. Liivimaal alustas uuenenud statistikakomitee tegevust 1863. aastal, selle sekretäriks ja sisuliseks juhiks sai Friedrich von Jung-Stilling. Juba järgmiseks aastaks oli plaan kubermanguülese rahvaloenduse korraldamiseks valmis. Loenduse metoodika katsetamiseks viidi eelnevalt läbi kaks prooviloendust – 22. oktoobril 1864 Palamuse kihelkonnas Kuremaa mõisas ning 21. oktoobril 1865 Lubāna kihelkonnas Lubāna ja Meirāni mõisates. Mõlemad prooviloendused arvati õnnestunuks.

Järgnevalt oli oluline loenduse jaoks sobiva kuupäeva määramine. Üritati leida aeg, mil rahvastik oleks võimalikult paikne. Arvestati metsatööde hooaega, palkide parvetamist, kalapüüki Peipsil, suuremaid turge jne, aga ka päevade pikkust ja teede seisukorda. Pärast pikemat vaagimist langes märtsis 1866 otsus, et sobivaim aeg on järgmise aasta märtsi algus. Nüüd, kus kõik nagu juba otsustatud, hakkas aga Liivimaa rüütelkond kartma, et loendus võib niigi ärevil talupoegade seas rahutusi tekitada. Kuna ilma rüütelkonna toetuseta polnud nii mastaapne ettevõtmine maal teostatav, tuligi algselt kubermanguülesena planeeritud loendus kitsendada vaid Liivimaa linnade peale (va Kuressaare).

Panoraamvaade Tartule üle Meltsiveski tiigi, autor C. Schulz. RA, EAA.1843.1.225 foto 107.

Korralduse juhtimiseks loodi Tartus loenduskomisjon. Selle etteotsa asus Adolph Wagner, Tartu Ülikooli geograafia, etnograafia ja statistika professor, kellest hiljem kujunes üks oma aja mõjukamaid majandusteadlasi. Linn jagati seitsmeks kvartaliks. Loendusse kaasati ka linna ümber asuvad majad, mis jäid küll selle piiridest välja, kuid olid oma olemuselt linna osa. Kvartalid jagati omakorda väiksemateks osadeks, kuni moodustusid arvestuslikult 100 elanikku haaravad ringkonnad. Igas ringkonnas tegutses üks vabatahtlik loendaja (kokku u 200), kelle ülesanne oli loenduspäeva hommikul kõik oma ringkonda jäävad inimesed leibkondade kaupa kesköö seisuga üles märkida. Usaldusväärsemates majades jagati tühjad vormid juba eelneval õhtul laiali, leibkonna pea täitis selle ise ära, loendaja roll oli vaid lehed järgmisel ennelõunal kokku korjata. Eraldi tõsteti esile majades viibinud võõrad (järjekorranumber jooniti alla) ja kodust eemal viibijad (järjekorranumber tõmmati diagonaalis läbi), et seeläbi kahekordselt loendatud hiljem lihtsamalt üles leida.

Loenduse edukaks sujumiseks paluti kõigil 3. märtsi ennelõunal kodus püsida, kuni kella 12-ni olid linnas kõik kohtud, koolid ja poed kinni, ülikoolis jäeti loengud ära. Kohalik päevaleht kiitis juba järgmisel päeval loenduse probleemideta sujumist. Samas märgati töös kohe üksikuid auke. Kes jäi loendamata, pidi endast Wagnerile ise teada andma. Loendus kergitas oluliselt linna elanikkonna arvu. Kui eelnevalt arvati Tartus elavat umbes 14 000 inimest, siis loenduse ametlik tulemus oli 21 014. Tartu loenduskomisjon avaldas kogutud andmetest mitmetahulisema ülevaate. Kokku kanti nimekirjadesse 21 740 isikut, sealhulgas 37 topelt, 452 ajutiselt Tartus ööbijat, 533 linnast eemal viibinud tartlast ja 390 püsivalt eemal viibijat. Linna elanikkonnaks saadi selle arvestuse järgi 20 861 inimest.

Varaste rahvaloendustega kogutud algandmestik ei ole Eestis üldiselt säilinud. Varem polnud teada ka 1867. aasta rahvaloenduse andmete säilimine. Tartu magistraadi arhiivis leidub aga sari ebamääraselt dateeritud majalehti, mis täpsemal uurimisel osutusid 3. märtsil 1867 korraldatud rahvaloenduse materjali ümberkirjutusteks. Kuigi majalehtedel märgitud vanused annavad põhjust andmed umbes 1867. aastasse paigutada, tuleb täpsema seose eest tänulik olla Caroline Mollukile (ka Molok). Majavalvur Johanni ja Mai teise tütre eesnime asemel leiab majalehelt märkuse „oli 3. märtsil ristimata“. Tartu Maarja koguduse 1867. aasta sünnimeetrika avab selle põhjuse. Caroline  sündis 16. veebruaril 1867, ristiti aga 5. märtsil ning oli seetõttu 3. märtsil veel ilma eesnimeta. Siit saabki majalehtedes leiduva andmestiku rahvaloendusega samale päevale dateerida.

Majaleht (RA, EAA.995.1.1430 leht 227)

Perekond Molluk majalehel (RA, EAA.995.1.1430 leht 227)

Tartu Maarja koguduse 1867. aasta sünnimeetrika (RA, EAA.3148.1.35 leht 21)

Caroline Molluki sünnikanne (RA, EAA.3148.1.35 leht 21)

Ümberkirjutustes on elanikud kinnistute kaupa nimekirjadeks koondatud. See annab hea eelduse Tartu 1867. aasta elanikkonna kaardile märkimiseks. Mõned aastad hiljem andis litograaf Louis Höflinger välja Tartu plaani, millel kasutas sama kinnistunumbrite süsteemi kui loenduses (nn politseinumbreid). Plaan on küll mitmeti ebatäpne, võimaldab aga siiski kinnistud umbkaudselt tänapäevasele kaardile panna. Järgmises töölõigus – Tartu elanike kinnistunimekirjadest lahti kirjutamisel – kutsume aga kõiki huvilisi appi.

Tartu 1870. aastate alguses (RA, EAA.2623.1.2044 leht 50)

Aita 150 aasta tagused Tartu elanikud kaardile kanda! Uuri lähemalt: Tartu 1867
Sven Lepa, arhivaar
Kasutatud allikad ja kirjandus:

• RA, EAA.402.7.148 – Schreiben des Kurators des Dorpater (seit 1893 Rigaschen) Lehrbezirks betreffend die Volkszählungen 1867 und 1897, 18.02.1867-30.09.1896
• RA, EAA.1185.1.446 – Aufruf an die Bewohner der Stadt Dorpat und Briefwechsel mit dem Livländischen Statistischen Komitee zu Riga über eine allgemeine Volkszählung in Livland, 04.03.1866-25.01.1867
• RA, EAA.1388.1.757 – Materjalid rahvaloenduse kohta, 1865-1879
• Dörptsche Zeitung
• Eesti Postimees
• Neue Dörptsche Zeitung
• Resultate der am 3. März 1867 in den Städten Livlands ausgeführten Volkszählung. Riga, 1871.
• Dorpater Adressbuch. Dorpat: Gläser, 1868.
• Veiko Berendsen, Margus Maiste. Esimene ülevenemaaline rahvaloendus Tartus 28. jaanuaril 1897. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 1999.
• Wolfgang Drechsler, Rainer Kattel. Karl Bücher in Dorpat. – Trames 4/1997. Lk 322–368.
• Ene Tannberg, Tõnu Tannberg. Rahvaloenduste algusaastatest Eestis. – Kleio 2/1989. Lk 29–34.