Tänav Kadriorus, 1967. Foto V. Vahi RA, EFA.412.0-291961
1967. aasta augustitorm on läinud Eesti ajalukku kui möödunud sajandi suuremaid looduskatastroofe. Aga august oli 1967. aasta ilmastikus vaid tipp, tegelikult jagas kogu aasta ilm selliseid katsumusi, mille kõrval näiteks meie viimase mõne aasta ilmanurinad tunduvad täiesti alusetud. Talv oli lumerohke ja sagedaste tugevate tuiskudega. Jaanuari lõpul ja veebruari algul oli üsna pikk külmaperiood, kus Ida-Eestis oli mõnel ööl 34 kraadi külma, läänes aga tugev tuisk. Tuisune oli ka 24. veebruar, kui tuule kiirus oli rannikul kuni 30 meetrit sekundis. Isegi aprilli keskel sadas veel tihedat lörtsi, ikka sama tugeva tuulega. Kevad ja suvi olid vihmased. 18. mail sadas Tallinnas poole tunni jooksul 20 millimeetrit. Uputustest palju teateid pole, sest need jättis tähelepanuta hoopis tõsisem asi: üle Pirita läks tromb, viies kaasa 8 maja katused ja murdes puid. Ühe maja katus lendas 150 m kaugusele. Paduvihmu oli mitmel pool Eestis ka juunis ja juulis.
Pirita jahisadam 8.08.1967. Foto V.Vahi. RA, EFA.412.0-291934
Ja siis saabus 6.august. Ilmavaatluspunktid registreerisid läänerannikul tormituule kell 6 hommikul, torm lõppes alles 7. augusti õhtul. Koos tormiga saabus sadu, 31-85 millimeetrit kahe ööpäeva jooksul. Tormikahjustusi oli kõikjal, kuid kõige suuremad olid need Eesti lääne-, põhja- ja keskosas. Elektrikatkestused olid kõigis linnades, murdunud puud langesid majadele, torm viis ära katuseid. Ilmateenistus tegi aasta lõpuks suuremate kahjude kokkuvõtted. Elektrialajaamu langes rivist välja 9500, neist 600 kõrgepingealajaama. Koos purunenud elektri- ja sideliinidega oli kahju umbes 1 miljon rubla. Paljudel maanteedel katkes liiklus, raudteedest siiski vaid Tallinn-Viljandi liinil. Tuul viis ära 85 000 ruutmeetrit katuseid, purustas aknaklaase. Kõige suuremad olid kahjud aga eluslooduses. Augusti alguseks valminud viljast jäi palju koristamata, samuti hävis kartul ja köögivili. Kogukahju üle 10 miljoni rubla. Metsad kannatasid kõige enam loode-, kesk- ja põhja-Eestis. Torm oli siin kõige tugevam ja ka metsa palju. Aasta lõpul hinnati tormimurru kogumahuks kolm miljonit tihumeetrit. Selle rahalist väärtust vist polegi arvestatud. 1966. aastal oli metsade raiemaht 1,8 miljonit. 1968. aastal planeeriti riiklike ettevõtete poolt tormimurdu üles töötada ca 0,2 miljonit tihumeetrit, lisaks anda 0,1 miljonit kolhoosidele, ettevõtetele ja eraisikutele oma vajadusteks. Mõnigi mees sai nii omale majapalgid. Linnades korraldati augustis tormikahjude kõrvaldamiseks ühiskondlikke töid. Metsa ülestöötamine kestis veel mitu aastat, kuna oma tööjõudu ei jätkunud, toodi mehi Karpaatidest. Kuid palju jäigi koristamata. Uus mets aga kas istutati või kasvas ise peale. Tormijäljed kadusid.
Tormikahjustused Pirital. Foto V. Vahi. RA, EFA.412.0-291974
Tormikahjustused Pirital, 1967. Foto V.Salmre. RA, EFA.513.0-159046
Kuid 1967. aasta ei olnud veel läbi ja jätkus samas vaimus. Ikka oli tormi ja paduvihma. 17.-20.oktoobri edelatorm tõi Pärnusse suurima uputuse. 17. oktoobril tõusis Pärnu lahes vesi kaks ja pool meetrit, tuulepuhangud lõhkusid hooneid, vesi ujutas üle alumisi korruseid ja kandis õuedes puuriitu teise kohta. Augustis oli tuule suund olnud teine ja veetõus vaid veidi üle meetri. Isegi aasta lõpp oli rahutu: 28-29.detsembril esines tuulepuhanguid kuni 28 m/s.
Tormikahjustused Tallinnas 1967. Foto V.Salmre. RA, EFA.513.0-159045
Rahvusarhiivi fotokogus on augustitormi kohta vähe fotosid. Pole neid ei ajalehtede ega Eesti Teadeteagentuuri fondis. Õnneks on neid laekunud fotograafidelt, kõige enam Valdur Vahilt, kes 8. augustil pildistas tormi Pirital ja Kadriorus.
Tormikahjustused Pirital 1967. Foto V.Vahi. RA, EFA.412.0-291948
Tormiloo pani kokku Liivi Uuet, arhivaar