6. – 13.veebruaril 1967 tegi NSVL peaminister  Aleksei Kossõgin visiidi Suurbritanniasse.  Tema  saatjaskonnas oli ka Eesti NSV peaminister Valter  Klauson, kes külaliste nimekirjas oli lihtsalt mr.Klauson, ilma tiitlita. Ajakirjanikud tema vastu huvi ei tundnud. Vaid  kuninganna vastuvõtul esitleti teda Eesti peaministrina. Kuninganna küsis temalt, kas Eestis on veel eestikeelseid koole.

Visiit põhjustas avalikkuses mitte just eriti sõbralikku vastukaja.  Coventrys korraldati  300 osavõtjaga protestikoosolek ikestatud rahvaste teemal. Ühehäälselt võeti vastu resolutsioon, mis anti hiljem Londonis Downing Streetil  üle Suurbritannia peaministrile. Delegatsiooniga olid kaasas eesti, läti, leedu ja ukraina rahvariietes neiud, sündmust filmis BBC. Demonstratsioon toimus ka Claridge hotelli ees, kus Kossõgin peatus.  BBC  intervjueeris  uudistesaates  sellest osavõtjaid, kes rääkisid, mida nad  oleksid tahtnud Kossõginile öelda – oma riikide vabaduse taastamist, vabu valimisi, juudi perekondade ühendamise võimalusi. Eesti esindaja  palus luba saata kodumaale Briti Piibliseltsis trükitud uusi eesti- ja lätikeelseid piibleid, vähemalt igale vaimulikule üks raamat.

Kuid pommuudis tuli alles visiidi eelviimasel päeval. Lisaks muudele küsimustele  viidi lõpule ka  1959. aastal alustatud läbirääkimised  vastastikuste  majanduslike  arvelduste  asjus. 12. veebruaril kirjutati  alla protokollile, millega Suurbritannia  kohustus  loobuma pärast 1. jaanuari 1939 tekkinud nõudmistest oma varale Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Moldaavias ja Venemaal. NSVL omakorda  loobus  nõuetest Balti riikide kodanike ja juriidiliste isikute varale Suurbritannia pankades. Inglise ajalehtede andmeil olid  Inglismaa nõuded  NSVL  vastu: 14 124 000 naela, sellest Eesti Panga  1927. aasta rahareformi laen   588 000  ja natsionaliseeritud  Briti kodanike vara Balti riikides 12 400 000. Vene nõuded Inglismaa vastu  koosnesid Balti riikide kullast, mis oli 1939.a. antud hoiule  Inglise Pangas  (5 700 000) ja muudest   nõuetest , kokku 7,5 milj. Kokkuleppe järgi  pidi Suurbritannia andma NSVL  poole miljoni naela  väärtuses kaupu,  ülejäänud Balti riikide vara võidi  kasutada  Briti kodanike nõuete rahuldamiseks, mis aga ei katnud  neid sugugi, eriti kui arvestada veel laenude tasumata intresse, mis ületasid laenusumma enam kui poolteist korda.

See otsus põhjustas eeskätt Balti pagulasringkondades, aga ka Inglismaal laialdast protesti, kuna sellega tunnustati Balti riikide okupeerimine õiguspäraseks. Nagu kirjutas Kanadas ilmunud eesti ajaleht Meie Elu:   Balti riikide kulla kasutamine  Nõukogude Liidu poolt natsionaliseeritud Briti varanduste kinnimaksmiseks nende omanikele on drastiline samm /…/ See tähendab,et ühe  röövitu järelejäänud varandust kasutatakse teiste, sama röövli poolt kahjustatud isikute hüvitamiseks. Kas see on uut liiki „British justice“ /…/ Vene-Inglise kokkulepe on pöörane õigusvastane samm ja on hoop näkku Balti rahvastele.  Pagulasorganisatsioonide poolt korraldatud protestimiitinguid toimus Suurbritannias, Kanadas, USA-s ja mujal.  Veebruari lõpul oli Kanadas Torontos 2000 osavõtjaga kõnekoosolek. Oma memorandumid saatsid Suurbritannia valitsusele Balti riikide pagulasvalitsused. Kuid selle sammu vastu protestisid ka Suurbritannia organisatsioonid ja opositsioonipoliitikud. Väideti, et selline otsus määrib Suurbritannia au, et valeks muutub kõnekäänuks saanud väljend „Kindel nagu Inglise Pangas“.

Kokkuleppe pidi ratifitseerima parlament.  Töökavas oli see  1968.a. teisel poolel. Viimane, kolmas lugemine, toimus alles 22.jaan.1969. Balti riikidele ebasoodsa otsuse langetamine oli juba ette teada, kuid et see toimus häältega 161 poolt ja 115 vastu, näitas, et eelnenul oli siiski mingi mõju. Kui esimestel lugemistel  tutvustas  välisministeerium  küsimust külmalt ja üleolevalt, siis viimasel lugemisel oldi hoolikamalt ette valmistunud ja anti poolikuid lubadusi tuleviku suhtes. Opositsioonis olevad konservatiivid  olid kogu protsessi nimetanud groteskseks ja arutelu kujunes ootamatult pikaks ja ägedaks. Suhtumist Balti riikidesse mõjutas kindlasti vaid viie kuu eest toimunud Varssavi pakti vägede kallaletung  Tšehhoslovakkiale.

Nii või teisiti, kulda meil enam ei olnud. Kuid poolikud lubadused said tõeks. 1992.a. tagastatud kuld  1992. aastal lõi taasasutatud Eesti Panga kindla finantsseisu ja oli koos muude aktivatega  juunis käibele tulnud Eesti krooni kattevara.

Kahjuks on Rahvusarhiivis neist sündmustest vähe fotosid. Lisagem neile siis mõned fotod
A.Kossõgini hilisemate välisvisiitide ajal toimunust.

Tekst ja fotode valik: Liivi Uuet

EFA.0-416609. Chicago Balti Komitee esindajad Suurbritannia konsulaadi ees pärast protestikirja üleandmist, 1967

EFA.656.0-417060. Eestlaste protestimeeleavaldus Stokholmis A.Kossõgini visiidi puhul, 1968

EFA.656.0-409715. Politsei korjab ära Stokholmis vette ujuma lastud plakati „Vabadus Baltikumile“, 1968

EFA.656.0-328516. Balti riikide pagulasorganisatsioonide meeleavaldus Stokholmis A.Kossõgini visiidi puhul, 1972