Oktoobris 1967 saabus sügis samuti kui praegu: päevad läksid pimedamaks, vihmasemaks, külmemaks, töötavate inimeste puhkused olid läbi. Navigatsiooni lõpetas reisilaev Tallinna ja Helsingi vahel. Rongid ja lennukid muidugi käisid. Turismihooaeg hakkas samuti lõppema, novembris-detsembris jõudis Eestisse vaid paarsada turisti. Kaks korda kuus salajase kirjaga Ministrite Nõukogule saadetud välisturistide aruannetele lisaks koostati aasta lõpul ka aastaaruanne. Milline oli välisturismi aasta 1967? Detailne kirjeldus sellest on 44 leheküljel.
Kokku saabus Eestisse 20 722 välisturisti, ehk 105% võrreldes eelmise aastaga. Enamik neist üleliidulise turismiorganisatsiooni „Inturist“ abiga, 1200 inimest vastloodud noorsooturismi asutuse „Sputnik“ kaudu, lisaks paartuhat diplomaati, sportlast ja delegatsioonidega saabunut. „Inturisti“ kaudu saabunutest oli valdav osa Soomest: 15 300, järgnevad Rootsi, USA, Lääne-Saksamaa, muudest maadest juba alla 100 inimese. „Rahvademokraatiamaadest“ oli 1200 inimest, peaaegu kaks korda enam kui eelmisel aastal. Tavaturist tuli Eestisse valdavalt turismigrupi koosseisus, Soomes oli sõlmitud lepingud viie sealse turismifirmaga. Üksikturiste tuli kõige enam Rootsist, USA-st ja Kanadast. Osa laevaga saabunud turiste olid nö kruiisituristid, kes viibisid vaid Tallinnas ja ööbisid laevas, osa aga viibis meil 3-4 päeva. Käidi Tartus , mõned grupid ka Pärnus ja Viljandis, kuid ööbida seal ei võinud. Lisaks tavalistele linnaekskursioonidele käidi ettevõtetes („Kalev“, tubakatehas „Leek“, Saku õlletehas, kolhoosides ja sovhoosides nagu Kirovi nimeline kalurikolhoos Viimsis, Kuusalu kolhoos, Tartu näidissovhoos, mõned lasteasutused). Kokku oli ametlikult kinnitatud asutuste nimekirjas 32 asutust ja ettevõtet. Tingimata käisid kõik grupid rahvamajandusnäitusel. Keskmiselt viibis üks turist Eestis 2,3 päeva ja kulutas 45 rubla, kokku 950 000. Siin on arvestatud ka piletid, majutus ja toitlustamine. Ostudest olid esikohal alkohol, maiustused ja tööstuskaubad.
Üheksast Rootsist saabunud grupist koosnes kaheksa vaid väliseestlastest. Kokku viibis Eestis 512 väliseestlast. Kõik nad kohtusid oma sugulaste ja sõpradega, kuid nende juurde Tallinnast välja sõita või oma kunagist kodukohta vaatama minna nad ei võinud, vähemalt ametlikult mitte. Üksikuid erandeid tehti, kuid vähem kui eelmistel aastatel. Aruandes on eestlaste muljed valdavalt positiivsed, kuid märgitakse, et just see keeld põhjustas suurt pettumust ja hooaja teisel poolel oli ka reiside tühistamist.
„Inturisti“ gruppe teenindas hooaja vältel 30 „giid-tõlki“, peamiselt Tartu ülikooli üliõpilased. Nende ettevalmistuskursused algasid juba veebruaris. Ekskursiooni ajal tuli arvestada rühma rahvuslikku, sotsiaalset ja kutsealast koosseis, oskuslikult ja argumenteeritult teha informatsiooni- ja propagandatööd, kasutades selleks NLKP programmi, partei ja valitsuse otsuseid ning dokumente NSVL 50. aastapäeva tähistamise kohta, õieti vastata ja reageerida turistide küsimustele, resoluutselt paljastada kodanliku ja lõhestava ideoloogia levitamise katsed. Giid pidi oskama väärikalt käituda. Tundub, et nad tulid sellega toime: aruandes turistide poolt esitatud küsimuste ja muljete osas on palju arvamusi, et kuigi väliselt on Soomes või mujal töötava rahva elu parem, on see vaid pealispind: meie tasuta haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne on parem kui seal. Leidus siiski ka neid külalisi, kes esitasid ebamugavaid küsimusi. Juunis küsiti meie suhtumist Araabia riikide ja Iisraeli vahelisse nn. Kuuepäevasesse sõjasse, mille Nõukogude Liidu poolt toetatud araablased haledalt kaotasid. Eraldi mainitakse ühte rootslast, kes tundis huvi venelaste arvu kohta Eestis ja nende majandusliku olukorra kohta võrreldes eestlastega. Nimelt olid talle silma hakanud turistidelt kerjavad vene lapsed. Tõsi küll, nad tundsid huvi vaid nätsu vastu.
Giid selgitas ka, et kuigi eestlased käivad vähe Soomes, on neil avarad puhkuseveetmise võimalused kuni Vaikse ookeanini ja Musta mereni. Suure kodumaa külastajate kohta aruanne infot ei jaga, kuid välisriikides käis kokku 3659 inimest. Neist Soomes 1917 (4- või 9-päevasel ringreisil), järgnevad SDV (269) ja Bulgaaria (174).
Kuid igas üldiselt hästi tehtud töös oli ka kitsaskohti. Veel ei suudetud piisavalt kiiresti anda vastulööki vaenulikule propagandale. Meie linnade ja asulate välisilme, eriti uued elamurajoonid, vajasid veel palju tööd, see oli esmase poliitilise tähtsusega küsimus! Turistide vastuvõtuks ei piisanud majanduslikke võimalusi. See algas juba sadama reisipaviljonist, mis ehitati nelja kuuga 1965. aastal, kuid oli juba väike. Ei jätkunud hotellikohti, neid on Tallinnas vaid 600, sealjuures esimese klassi nõuetele ei vastanud isegi Inturisti hotell „Tallinn“ Toompuiesteel. Samuti nappis restorani- ja kohvikukohti. Lennujaam oli kitsas, pagasit anti kätte lageda taeva all. Ei jätkunud sobivaid ekskursioonibusse.
Kuid turism arenes edasi. Käis „Kungla“ hotelli ehitus. 1968. aastal avati välisturistidele läbisõiduks maantee Leningradist Tallinna, mõni aasta hiljem ka Tallinn-Riia tee. 1968.aastal peatus esmakordselt Tallinnas Saksa DV kruiisilaev „Völkerfreundschaft“.„Viru“ hotelli projekt oli valmis ja käisid läbirääkimised millegi ennekuulmatu asjus, nimelt hoone ehitamiseks Soomest ehitajate toomise üle. Aga Nõukogude Liidu eesrindlik tehnika ja tootmine ? Kahjuks ei andnud häda häbeneda, lepingud sõlmiti ja soomlased tulid. 1972. aastal hotell avati. See sündmus on aga palju suurema tähtsusega kui vaid turism või ajaveetmine.
Liivi Uuet, arhivaar