Eesti Vabariigi 50. aastapäeva peeti Eestis muidugi meeles. Kahjuks pole aga arhiivi sellest midagi erilist laekunud. Seetõttu piirdume juubeli tähistamisega Eestile kõige lähedasemas kohas – Stokholmi linnas. Eestlaskond oli suur, aastapäeva tähistati nagu varasematelgi aastatel suurimas kontserdisaalis pühapäeval 25. veebruaril.
Nädal varem, 18.veebruaril oli juubelit tähistatud Kopenhaagenis. Oma pidukõnes võrdles kirjanik Karl Ristikivi üksikisikut ja riiki: üksikisikule on poole sajandi juubel väga tähtis, sest väga vähesed inimesed jõuavad sajanda juubelini. Riigile ei ole see vast nii ainukordne . Kuid 50. juubeli ajal on veel inimesi, kes on seisnud sünnipäevalapse hälli juures.
Nüüd, viiskümmend aastat hiljem, on veel elus inimesi, kelle häll kiikus vabariigi hälliga kõrvuti. Mälestusi neil endil sellest pole. Kuid tõeks on saanud K.Ristikivi kõne lõpp.
Meid on vähe, aga me ei seisa siiski üksi. Meie kõrval on paljud, ka need, keda me täna ei tunne. Me loodame siiski, et homne päev tunneb meid kõiki.
See lootus on täitunud, koos tähistame suurt juubelit, koos vaatame 24.veebruaril Eesti Rahvusfondi embleemil olevat Pika Hermanni torni sini-must-valge lipuga.
Liivi Uuet, arhivaar