Aastal 1968 olid metsaga seotud mured samuti nagu nüüd väga olulised. Metsamaa pindala oli umbkaudu sama suur kui praegu – 2,27 miljonit hektarit, (2016 – 2,31 miljonit hektarit), kuid puistu üldtagavara arvestati märksa väikesemana: 189 miljonit tihumeetrit (praegu 476 miljonit). Igal aastal veeti välja umbes 3 miljonit. Muret tegi aga hoopis muu: 1967. aasta augustitorm murdis maha umbes aastase raiemahu – 3 miljonit. Kui palju sellest jõuti enne mädanema hakkamist välja vedada, on eraldi uurimistöö teema. Tööd algasid kohe, tehti 12-tunniseid tööpäevi, 1968. aastal töötas Loode-Eesti ja Raplamaa metsades kuus roodu sõdureid, tööjõudu tuli teistest NSVL piirkondadest. Eraisikud varusid omale ehitusmaterjali. Seega ei iseloomusta 1968. aasta täpsed arvud nö. tavaolukorda. Piirdugem seetõttu allpool vaid ümardatud arvude ja suurusjärkudega.
Riigimetsade peamine majandaja oli Metsamajanduse Ministeerium (58% kogu metsamaast), kolhoosidel ja sovhoosidel oli 37%, ülejäänu oli sõjaväe, vähesel määral ka linnade valduses. Riigimetsa majandamiseks oli loodud 22 metsamajandit, neist igas 6-12 metskonda. Puidu varumise ja saematerjali valmistamisega tegeles 6 metsakombinaati, metsas hulk metsapunkte.
Mida puidust tehti? Osalt sama mis nüüd: ehitus-saematerjali ja palke, paberit, tselluloosi, mööblit, puitplaate, suveniire. Palju suurem kui tänapäeval oli igasuguse taara ja pakkekastide vajadus. Plastmassi kasutati palju vähem. Osa puitu läks kütteks. Tundmatu oli hakkepuidu kasutamine kütteks, oksad ja ladvad jäid enamasti uue metsa väetiseks, ka saepurust briketi pressimine oli algusjärgus. Järgmise kümne aasta vältel suurenes kõige enam ehitus- ja mööbliplaatide tootmine.
Aga mida ütleb kaubandusvõrgule müüdava metsakombinaatides toodetava kauba nimekiri: katuselaastud, katusesindlid, katusekiilud, krohvimatid, luuad, aialatid, harjavarred, kirvevarred, labidavarred, luuavarred, lumelabidad? Katuselaaste toodeti üle kahe miljoni, luudasid 50 000, luuavarsi ainult 5000. Loogiline, luud kulub kiiremini. Osa neist toodetakse tänaseni.
Olulisem oli mööbel, mida toodeti kuues suures mööblikombinaadis, lisaks mõned jõudsalt suurenevad väikeettevõtted. Viljandis toodeti tuletikke, toomismaht 530 000. Ei, mitte toosi vaid kasti. Kahjuks ei oska ma öelda, mitu toosi oli kastis. Paberit ja tselluloosi toodeti viies tehases – kaks Tallinnas, järgmine suurem Kehras, siis veel Kohilas ja Räpinas – kokku 220 000 tonni aastas. Osa selleks vajalikust puidust tuli Venemaalt, kuid 1968.aastal suurenes muidugi kohaliku puidu osa, on andmeid, et ülejääki veeti isegi Soome.
Kas metsi ka kaitsti? Oli neli riiklikku looduskaitseala ja muud väiksemad kaitsealad. Metsad jagunesid kolme gruppi vastavalt metsaraie piirangutele. Tallinna ümbritsev rohelise vööndi metsamajand ( nii selle ametlik nimi oligi) kuulus oma 57 000 hektariga esimesse gruppi, kus oli ametlikult lubatud vaid valik- ja harvendusraie, mitte lageraie.
Miks on viiekümne aastaga toimunud nii suur muutus? Metsamaa pindala on jäänud ümmarguselt samaks, puidutagavara on kasvanud hoolimata raiest ja loodusõnnetustest üle kahe korra Metsa raiutakse nüüd kolm korda rohkem, välja tuuakse sellest palju enam. Okstest ja latvadest toodetakse isegi elektrit. Planeeritava uue tselluloositehase kateldesse mahuks kogu 1968. aasta puidutoodang.