Liivi Uuet, arhivaar
Aasta 1975 oli Eestis maavarade uurimise ja kaevandamise üks kõrgaegu. Rajati uusi põlevkivikaevandusi ja laiendati olemasolevaid. Tähtis kütteaine oli turvas. Fosforiiti oli Tallinna lähedal Maardus kaevatud juba alates 1924. aastast Kui palju sellest praktiliselt rikastamataväetisest põldudele kasu oli, käsuandjaid ei huvitanud, ega ka see, milline näeb välja Tallinnast idas asuv maa. Ajalehed kirjutasid vahel Maardu „rebasesabast“, väetisetehase korstnast tulevast punasest suitsust või Muuga lahte voolavast punasest jõest. Lähedal paiknev Kostivere sohvoos oli mures lehmade lühikese eluea pärast, mille põhjuseks oli hammaste lagunemine peale rohu söömist. Aga see oli samuti kohalik mure. Sotsialismi eelised kapitalismi ees: riiklik majand pankrotti minna ei saanud.
Kuid fosforiiti oli mujalgi. Seda oli põhimõtteliselt kogu Tallinna ja Narva vahelisel alal, ala jätkus ka teisel pool Narva jõge. Läbi uuritud maa-alal oli arvele võetud 480 miljonit tonni maaki. Toolse maardla kasutusele võtuks olid geoloogide poolt eeltööd tehtud.
Uuurimistöö jätkus Rakvere maardlas, mis ulatus kaugele lõunasse. Kui Maardus kaevandati aastas 800 000 tonni maaki, siis 1972. aastal koostatud perspektiivplaanide projektid nägid ette kaevandada Eestis 1980. aastal juba kolm korda rohkem ehk 2.4 miljonit tonni, aastatel 1990 – 2000 aga kuni 6 miljonit tonni maaki aastas. Uuritud ja läbi puuritud selle sõna tegelikus tähenduses oli pea kogu Eesti territoorium, eriti Põhja-Eestis.
Kes sellega tegelesid ? 1946. aastal loodi Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituut, mis põhikirja järgi tegeles geoloogiliste alusuuringutega, tegelikkuses aga pigem rakendusgeoloogiaga. Töömahukate välitöödega tegeles Ministrite Nõukogu juures asuv Geoloogia Valitsus, mille töömaht kogu aeg kasvas. Alates uuest, 1976 – 1980. viisaastakust lausa poolteise-kordseks.
1975. aastal töötas valitsuses 632 inimest. Muidugi ei tegelnud nad vaid põlevkivi ja fosforiidiga. Lisaks olid huviorbiidis turvas, ehituskivi, liiv, kruus. Järjest olulisemaks muutus põhjavee ja selle puhtuse uurimine. Uuriti ka võimalikke haruldaste metallide leiukohti, kuni 1965. aastani tegeldi nafta- ja gaasiotsingutega. Kuid tähtsaimad olid muidugi põlevkivi ja fosforiit. 16. detsembril 1975 kinnitas Geoloogia Valitsuse teaduslik-tehniline nõukogu Toolse leiukoha komplekskasutamise lõpparuande. Sellele olid eelnenud pikaajalised välitööd, andmete analüüs ja kokkuvõtted.
Aga mida tähendasid välitööd? 1975. aasta jaanuaris arutati põlevkivi lõunapoolsete leiukohtade uurimise eeltööde kava. See nägi ette puurida 1000 puurauku keskmise sügavusega 78 meetrit ja seda 1334 ruutkilomeetril. Hoolimata kahtlustest kava kinnitati, välja arvati sellest Muraka raba kaitseala territoorium. Aasta jooksul suurenes riiklikus maavarade bilansis arvelevõetud varade hulk ainuüksi fosforiitide osas 46 miljoni tonni võrra.
1975 lõppes viisaastak. Oli kombeks viisaastaku plaanide elluviimisel silmapaistnud töötajaid autasutada. Ka Geoloogia Valitsuse juhatajale Aleksander Kivitile anti 15. aprillil 1976 kätte uus orden. Nüüd oli tal juba kaks Tööpunalipu ordenit ja üks orden „Austuse märk“. Toolses kaevanduse rajamiseks oli koostatud juba tehnilis-majanduslik põhjendus. Kuid kümnendast viisaastaku plaanist (1976 – 1980) õnnestus fosforiiditootmise suurendamine siiski välja arvata. Eeltööd Eesti fosforiiditööstuse laiendamiseks aga jätkusid. Fosforiidisõja puhkemiseni jäi umbes kümme aastat.