Liivi Uuet, arhivaar
Aastal 1975 tõmbas inimesi suvel vee ja päikese juurde täpselt samuti kui nüüd. Võib-olla isegi enam, sest ujulaid oli vähe ja niisama sulistajail oli seal raske vette pääseda, solaariume, kus omale varakult suvist ilmet anda, polnud aga üldse. Järved ja jõed olid kättesaadavamad kui praegu, sest maa polnud eraomandus. Kui ligidale kellegi järveäärsest majast end sisse seati, sõltus viisakusest ja headest kommetest. Niisiis olid jõed ja järved enam-vähem kõigi kasutada, kui maha arvata sõjaväebaaside territooriumid nagu näiteks Põhja-Kõrvemaa. Tartlased viitsid aega Emajõe ääres, aga kaunid järved nagu Elva, polnud ka kaugel. Võrus,Viljandis ja Otepääl oli oma järv, Türil ja Paides aga polnud inimtegevus veel nii kaugele jõudnud. Põlevkivikaevurid sõitsid Peipsi põhjarannikule või Narva-Jõesuusse.
EFA.204.0104745. Elva supelrand, 1976
EFA.204.0101193. Kohviksöökla Tamula järve kaldal Võrus, 1975
Merega oli asi keerulisem. Virtsust kuni Iklani ja edasi ka Lätimaale ei olnud mere äärde saamisega ja seal ajaviitmisega mingeid probleeme. Pärnu oli mitteametlik suvepealinn juba siis, võisteldes ka Venemaa suvitajate hulgas populaarse lätlaste Jurmalaga. Suvitajatele tubade üürimine oli paljude perede jaoks suur sissetulek. Virtsust põhja poole algas piiritsoon, suure kodumaa eelpost vastu vaenulikku läänt. Neile, kes seal ei elanud, olid need osalt suletud. Haapsallu sai sõita rongiga, Virtsu bussiga, aga edasi kõigile saartele sõitmiseks oli vaja võtta luba ja hoida oma isiku tõestamiseks passi kaasas. Loode-Eesti oli mererannal kehtis piiritsoon kuni täiesti kinnise Paldiski ja Pakri poolsaareni, esimene vaba supelrand oli Klooga rand. Mere ääres matkamisel võis aga ka seal vaprate piirikaitsjatega kohtuda. Tallinnast ida pool oli samuti algul suhteliselt vaba, kuid siis tuli kohati arvestada juba jälle piirivalvega. Ka siin oli täiesti suletud Sillamäe. Võidi bussis dokumente kontrollida ja loata reisijaid maha tõsta, jalutaja kinni pidada ja tagasi saata või kordonisse viia. Äärmuslikem juhtum oli aasta pärast, 1976.a. augustis. Konfliktis Letipea rannal lõket teinud noortega lasid piirivalvurid maha 11 inimest.
EFA.383.0106279. Võsu lõbustuspark, 1979
Klooga randa sõideti rongiga, kus pärast Keilat polnud kuumal puhkepäeval enam istekohti, Elva ja Haapsallu sõideti samuti rongiga. Tallinlastele tuttavad „linnalähedased“ bussiliinid kandsid juba siis samu numbreid kui praegused, kuid olid märksa rohkem täis. Korrusmaja elaniku unistus oli oma suvila. Selleks tuli töökohal luua suvila- või aianduskooperatiiv. Koos tehti heakorratöid, oma kätega ehitati 3- 5 aasta jooksul kuni 40 m2 majake. Selles võis olla pliit, aga mitte ahi. Nuriseda ei maksnud, Venemaal polnud paljudes piirkondades ka pliidid lubatud. Omaette vana talumaja ostmine oleks rahaliselt ehk isegi võimalik olnud, aga juriidiliselt oli selle ees hulk takistusi.
Nii oli tallinlase peamine puhkekoht Pirita. Leia vaid omale koht päikese all ! 1975.a. oli seal viimane rahulik suvi. 1976.a. algas Tallinna tähelend olümpialinnaks, sündmus, mis ei kordu enam kunagi. Jõe linnapoolsel kaldal algasid purjespordikeskuse ehitustööd, supelrannale kerkis uus rannahoone, rajati uus sild, Pirita tee ehitati kuni „Russalkani“ kaks korda laiemaks. Aga Russalkast edasi linna poole olid mere ääres rahvamajandusele ja riigikaitsele vajalikud laod, kaid, kõrged plangud, mille taguse kohta tavaline linnaelanik ei teadnud midagi. Piiritsoon !
EFA.252.074221. Vaade Pirita jahisadamale, 1971
EFA.204.0-101455. Pirita rannahoone makett, 1975
EFA.289.d361. Pirita rand, 1975