Liivi Uuet, arhivaar
Aastal 1965 (ja enne ja pärast seda) oli eesti (ja kogu suure nõukogudemaa) põllumehel viis põhilist vaenlast: rahvusvaheline kapitalism ning kevad, suvi, sügis, talv. Sadas kas liiga palju või liiga vähe, oli kas liiga külm või kõrvetavalt palav, talvel olid kas teed tuisanud, nii ei saanud loomadele kaugematest kohtadest heina vedada või oli lund liiga vähe ja külm võttis kuhjas kartuli ära. Talvel ja kevadel saadi enam-vähem oma jõududega toime. Kevadkülv ja kartulipanek olid mehhaniseeritud. Kuid heina kuivatati ikka veel rõukudes, see eeldas kaks korda hanguga vehkimist: algul rõuku ja siis sealt koormasse. Karjale kasvatati kapsaid, peete ja kaalikaid, inimestele sedasama ja muudki. Need lõputud vaod kõblati mitu korda suve jooksul läbi.
Viljakoristuseks olid kombainid, kuid kartulivõtt käis käsitsi traktoriga lahtiaetud vao järel, nagu ka kapsa- ja kaalikakoristus. Lisaks traktoritele olid au sees ka hobused. Kõik käis plaani järgi, ajalehed avaldasid pidevalt tööde täitmise tabeleid. Punase Tähe kolhoos oli eesrindlane: teravilja koristatud 80 %, kartuleid 60 %, sügiskündi 40 %. Aga Kalevipoeg? Teravili 55 %, kartul 30 %, sügiskünd 10 %. Häbi-häbi !
Nii oligi nende protsentide taga palju käsitsitööd, millest suure osa tegid asutustest ja ettevõtetest saadetud „šefid“. Seinalehe „Arhivist“ andmeil käisid Rahvusarhiivi Riigiarhiivi eelkäija ENSV ORKA töötajad 1965. aastal kolm korda maatöödel. Juunis Jõelähtme lähistel juurvilja kõplamas ja õhtuti sealseid arheoloogiamälestisi uudistamas (ikkagi ajaloolased!), juulis Noarootsis heinal ja oktoobris Paide rajoonis kartuleid võtmas. Lisaks sellele tuli käia ühe päeva kaupa ka linna suures juurviljalaos abiteol.
Joonised arhivaaride 1966. aasta tööst juurviljalaos. Ülalt: noorpoeet Jaan Paavle, majandusjuhataja Arvo Lille Egiptuse apelsinidega, jõumees Frantz Kupp, ajakirjanik ja melomaan Jefim Zaidelson.
11.oktoobri õhtul oli maas lumelaike, loikudel jääkirme, šeffide esimene töö oli oma öömaja soojaks kütmine. Keskööl pandi ahi lõpuks kinni. Järgmisel päeval oli ilm siiski parem. Naised noppisid masina järel kartuleid, meestele oli usaldatud „juhtiv töö“: kaks neist vedasid hobuvankriga kartulikoormaid, kaks sama vahendiga õlgi kuhjade katmiseks. Sööklaid oli tol ajal kolhoosides veel vähe. Nii tuli naisperel kordamööda 11-liikmelisele tööväele süüa teha. Toiduaineid siiski jätkus ja toit oli maitsev. Ülejäänud aeg veedeti malemängu, pargis jalutamise ja mitmevoorulisele pesemisega ( 1 ämber ja 2 pesukaussi). Reede õhtul oli vägev pidusöök. Selleks aastaks oli põllutöö läbi. Aga pea tuli aasta uus – 66. Heina ja kartuleid vajasime jälle.
