Liivi Uuet, arhivaar
1965. aasta oli kirjanduslikus mõttes kõigepealt Eduard Vilde 100. juubeli aasta. E. Vilde valitud teosed olid üldiselt avaldatud, ilmusid mõned juubeliväljaanded. Aga elavad kirjanikud? Raamatukroonika järgi olid viimaste aastate viljakamad autorid Vladimir Beekman mitme luulekogu ja reisikirjaga, ilmusid Aadu Hindi „Tuulise ranna“ uued osad, Raimond Kaugveril ilmus igal aastal romaan, sama võib öelda ja Herman Sergost, kes peale selle pidas ka sadamakapteni ametit.
Aasta tähtteoseks kujunes Rudolf Sirge „Maa ja rahvas“. Villem Grossi „Pinginaabrid“ jätkas Paul Kuusbergi veidi varem ilmunud romaanide ( „Enn Kalmu kaks mina“ ja „Andres Lapeteuse juhtum“) järel lähimineviku sündmuste kajastamist. Aastas ilmunud teoste arvust pole mõtet rääkida, tänapäeva inimene ei saa nii väikesest arvust lihtsalt aru. Luulekogu tiraaž oli keskmiselt 5000, romaanil 15 000 kuni 20 000.
Kirjanike Liidul oli umbes 100 liiget. Kes kirjutas või tõlkis, sai honorari, mille arvutamise aluseks oli riiklik määrus. Paljud pidasid lisaametit. Kuidas olid lood kirjanikupalgaga? Seda ei olnud paraku ka siis. Kultuurkapital likvideeriti aastal 1940. Eksisteeris NSVL Kirjandusfondi Eesti osakond, mis sai oma tulu peamiselt kirjastuste tulueraldistest. 1965.a. eelarve oli 17 500 rubla. Sellest maksti loomingulisi toetusi, loomingulisi komandeeringuid, reisituusikuid, haigustoetusi.
Loomingulised komandeeringud olid enamasti Eesti piires. Kihnu saar või Võrumaa olid kauged paigad. Lilly Promet palus ja sai kuuajalise loomingulise komandeeringu Nõva kanti, et kirjutada romaani „Tütarlaps mustas“, mille tegevus toimub kalurikolhoosis. Kas mõni tänapäeva eesti kirjanik võtab selle maa iga päev autorataste alla ?
On säilinud 1960.-1964. aasta toetuste kokkuvõte, kus on 74 nime. Enim oli raha saanud Mart Raud – keskmiselt 258 rubla aastas, Paul Haavaoks 252, Uno Laht 201, Paul Kuusberg 180, aga Johannes Semper 60, Juhan Smuul vaid ühe tuusiku hinna 45. Tõsi küll, tema oli liidu esimees ja sai sellena palka. 400 kuni 600 rubla maksti aastas kirjanike leskedele, nende hulgas polnud Käthe Hansenit, kes sai veel Tammsaare teoste honorare. Raha väärtusest aastal 1965 saab täpsemalt lugeda eelmisest samas sarjas ilmunud loost õnnemängudest.
Õnneks oli minevikku vajunud aeg, mil juhatus arutas liikmete personaalküsimusi ja teoste käsikirju. Nii kujunes vähemalt päevakorrapunktide järgi tähtsaimaks teemaks toetuste jagamine.
Lõpetame siin mõnede avaldustega. Ain Kaalep käis tõesti Lõuna-Eestis ja kirjutas oma „Järvemaastikes“ sellest, kas Ähijärves on näkke.
Juhan Smuuli reisimuljeist sündisid mõned meeleolukad luuletused.
Ja kui keegi arvab, et riigitruu kirjanik Max Laosson „puhkas rahus“, siis ta eksib. Eelneva nelja aasta jooksul oli ta saanud loomingu edendamiseks 662 rubla ja haigustoetust 338 rubla. Ka 1965. aasta ei möödunud tühjade kätega ja midagi ilmus ka niihästi oma kui Hugo Angervaksa nime all.